Aravu
Mobiilside siin ei levi ja autosid ning inimesi näeb harva. Avalikke asutusi (isegi poodi) ei hakka silma. Siia on ilma eest varjule põgenenud legendaarne psühhiaater-kirjanik Vaino Vahing. Suvepäeva kaunistasid leedid Süvalepad, kirjandusdotsent Ele koos ema Galinaga, kes täpselt poole sajandi eest alustas oma lavateed Miðka osatäitmisega Tolstoi ja Kurakini “Kolmes karus”. Pöördvõrdeliselt küla tühjusega pakatas Vahingu elamine ja pea kultuuriloolistest legendidest, alates Jaan Vahtrast kuni Undi, Kangilaski ja Arrakuni. Kunstitööd kaunistasid kogu maja. Isegi magamistoas voodi kohal rippus mõni pilt. Majaperemees tegi meie kunstitoimetajale väikse eksami. Reet Varblane arvas ära maja seinu ehtinud tööde autorid ning läbis katsed seega auga. Vahing pajatas, kuidas ta Arrakuga omal ajal pikale veninud veinipõrgust muud väljapääsu ei näinud, kui kangemat hankida. Selleks aga ei leitud muud vahendit, kui Arrak pidi naabrimehe häärberi lõuendile üles võtma. Ja sündiski paar hinnalist kunstitaiest. Kuuekümnendatel Tartu intellektuaalide kaevatud tiik oli pea täiesti rohtu kasvanud; Tõnu Tepandi olnud kõva kaevaja, aga Unt vaadanud enamasti siidikinnastes pealt. Peale pangetäit ärajäratud voblat ning imelist hakklihakastet ei viitsinud aga meiegi kätt töö külge panna. Läksime hoopis Meeksi vallamaja kaema, kus Jaan Vahtra sajandi alul kirjutajaks olnud, ning kiikasime Mehikoormas Venemaad. Suur oli. Ja ilus. |