|
|
Kalmistu-Tallinn Karl Laane raamatu valgusel
Kord ammusel a’al juhtusin lehekuulutuse peale Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimisringi koosolekule. Kohale olid tulnud kaheksa pensionäri ja nooremavõitu mina. Tasub märkida, et vähemalt kaks juba siis eakat osavõtjat on tänini meie keskel: Voldemar Miller ja Linda Viiding. Loengu teemaks oli “Tallinna nekropolid” – üks vanahärra tutvustas oma elutöö vilja. See õhtu jäi me ainsaks kohtumiseks. Sain lehitseda manuskripti, mis oli tunduvalt paksem kui praegune kaantevahe, väga palju oli fotosid. Küllap oli tegu veel lõplikult korrastamata materjaliga, millesse olid hõlmatud lisad, täiendused, ääremärkused, kogu secundarium. Toona olnuks raamatu ilmumine mõeldav üksnes siis, kui “kodanlikud ja religioossed tegelinskid” oleksid välja jäänud. Autor kompromissile ei läinud. Raamatu Kolgata teekond Ja nii on juhtunud, et uurimus Tallinna surnuaedadest jõudis trükki väga hilja. Vahest on see hea, sest küllap oleks vastandmärgiga kupüüre tehtud ka taasiseseisvuse käremeelsetel algusaastatel. Sissejuhatuses räägib väljaande konsultant Mare Kask käsikirja raamatuks saamise kolgatast, selgitab toimetamise-kärpimise-kommenteerimise põhimõtteid. Rõhutab, et me ei tohi järgida nõukogudeaegset hävitamis- ja vaikimiskirge, “peame teadma, talletama ja kaitsma ka nende isikute haudu, kes meie ajaloos on etendanud negatiivset osa”. Nekronaudid Hadese vetel on võrdsed: raamatust leiab nii Sergei Kingissepa, Aleksei Müürisepa, Jevgeni Nikonovi kui ka muu punarahva nimesid. Lõpuosas on lühiülevaade autori enese eluteest. Karl Laane (1907 – 1986) sündis Kasaritsa vallas, lõpetas Võru õpetajate seminari, töötas koolides ja Eesti Haridusliidus. Sõja lõpus võeti Saksa väkke, pärast pandi Vene vangi, mistõttu hiljem pidi elatist teenima lihtsates ametites (transporditööline, prügimäe valvur, supelranna juhataja jm.), vaimuvalgustuslikku tegevusse sai rakenduda vaid põhitöö kõrvalt. Ta juhtis ekskursioone, pidas loenguid, juhendas näiteringe, kujundas seinalehti, joonistas karikatuure, kirjutas luuletusi, oli linnamuuseumi kodu-uurimisringi asutajaliige (kuulus surmani ringi juhatusse), kõneles ilmalikel matustel, korrastas, uuris ja inventeeris kalmistuid, võttis osa seltside ja ühingute tööst. Perioodikas on Laane kirjatükke ilmunud üle 200, muu hulgas ka kilde käesolevast teosest. Raamatuist pääses eluajal trükki vaid üks – “Tallinna kultuuriloo radadel” (1975). Mitu kalmistuteemalist uurimust on jäänud käsikirja. Postuumselt on antud välja “Eesti Haridusliit 1924 – 1940” (1994), mille eessõna valgustab autori elukäiku üksikasjalikumalt. Paremat Tallinna surnuaedade tundjat kui Karl Laane pole olnudki. Raamat annab suurepärase ülevaate endisaegsetest matmispaikadest, mahajäetud ja hävitatud kalmistutest, surnukabelitesse ja kirikutesse paigutatud kivist sarkofaagidest (etümoloogiliselt “lihaõgija”). Veel põhjalikumalt on käsitletud tänapäevaste rahulate asutamislugu ja käekäiku, seal leiduvaid kultuurimälestisi. Mitu Tallinna kalmistut rajati pärast aastaid 1772–1773, kui linnades kirikaedadesse ja majade lähedusse matmine sanitaarhügieenilisel kaalutlusel ära keelati (kirikutesse ja pühakodade juurde ehitatud kabelitesse sängitamisel tehti haruharva siiski mõni erand). Kõik tuntud ja vähetuntud isikud, keda raamatus nimetatakse, on koondatud mälestatavate nimeregistrisse. Memoriaalide, hauamonumentide ja kalmukujunduste register on esitatud autorite kaupa, eraldi on üles loetud need kalmutähistused, mille autor pole teada. “Tallinna kalmistute” käsikiri on lõpetatud 30. aprillil 1979, Laane puhkab aastaid Metsakalmistul ratasristiga kivi all, maa ja ilm on tohutult muutunud. Sestap on toimetaja ja teised asjatundjad lisanud teksti kommentaare ja täiendusi. Surnuaedade plaanid on valmistatud Karl Laane visandite järgi. Ainus tõsine etteheide raamatule: mõni plaan võinuks olla pisut detailsem. Tähistamata on Vana-Kaarli kalmistu värava koht (see polüfunktsionaalne ehitis – värav, kabel, kellatornid, abiruum – on samas stiilis mis Kaarli kirik ise ja koguduse kabel Rahumäel), Liiva kalmistu plaanilt ei leia islamiusuliste ja katoliiklaste sektoreid. Kalmistu-ilmast ruumilise pildi saamiseks tasub vaadata lisa: Aleksander Kivi “Tallinna tänavad”, Robert Nermani eeslinnade ajalood, Heino Gustavsoni, Valdeko Vende, Leho Lõhmuse jpt. kirjatööd, kus teemat nii või teisiti puudutatud. Vaja on häid linnaplaane. Uusim versioon niikuinii, vanu leiab Margit Tohvri ja Valdeko Vende koostatud 2003. aasta kalendrist. Eri kirjutisi kõrvutades võib märgata mõne fakti erinevust. Neist üks olulisemaid: Laane järgi hävitati Kalamaja kalmistu 1951 (lk. 32), Nermani andmetel anti surnuaia pargiks kujundamise korraldus välja 11 aastat hiljem, Volta töölised lõid käed külge alles kevadel 1964 (“Kalamaja ajalugu”, lk. 322). Teistes trükistes kaldutakse rohkem Laane poole, räägitakse ebamääraselt 1950ndate aastate algusest. Kellel on õigus? Kalmisturändaja Kui teooria klaar, võib Karl Laane avitusel teha surnuaedadega tegelikku tutvust. Varem olid luteri kalmistud jagatud peamiselt koguduste, osalt muude tunnuste järgi kvartaliteks ehk (jumala)põldudeks (Gottesacker), kuhu maeti üksnes “omasid”. Tänapäeval on rajad hägused, kuid vanu kupitsaid Rahumäel veel näeb: Linna, Rootsi, Pauluse, Pühavaimu, Kaarli, Immanueli, Jaani… Sektoreid on veel ametite-harrastuste kaupa (tuletõrjujad, sportlased jms.), tsunftipõhimõtet püütakse hoida ka Metsakalmistul (nt. loomeliitude künkad). Juudid sängitatakse nende kombe kohaselt oma surnuaeda. Rahumäe ühest osast leiab kunagise vaestekalmistu. Praegu maetakse seda sorti surnud Liivale, kus kümmekond aastat tagasi võis hooldamata haudadel näha vineertahvleid, millele pastakaga kribitud: s.s.p.l. (“surnult sündinud poeglaps”), s.s.t.l., tundmatu meeskodanik… Nüüd tähistavad tuvastamata koolnuid ühe ajakirjaniku sõnutsi “numbrid betoontahvlil”. Suurtel kalmistutel peitub müstilisi sopikesi, kuid põnevad on ka tillukesed surnuaiad, mille olemasolust pole paljudel aimu: Pirita uus kalmistu velodroomi külje all, Hiiu-Rahu kalmistu, kus võib näha Hiiumaa Ingli hauda – selle naise pere päritolu järgi sai Hiiu linnajagu oma nime. Millegipärast pole Laane maininud teisel pool Leina tänavat asuvat baptistide rahulat, mis kaitsealuse ajaloomälestise kohta paistab õige korratu välja. Muiste unarusse jäänud kalmistute maa-ala on sageli püsinud sajandeid hoonestamata, paremal juhul on seal olnud park või õueplats, või kui halvemini läinud, siis risttee. Vene ajal on pargiks tehtud suured põlised surnuaiad: kabelite rohkusega hiilanud Kopli (üksikud vanad puud Kopli tänaval võivad pärineda Seywangi promenaadiks kutsutud kalmistuteelt), Kalamaja, mis tuleb vist kõige enam ette Gert Helbemäe loomingus. Saksa okupatsiooni ajal taheti hävitada Siselinna kalmistu, kuid ei jõutud. Iseseisvusajal kiputakse igiammuste matusepaikade kohale ehitama pangahooneid, on täheldanud Leo Lapin. Kalev Kesküla on ühes Tuglase Seltsi ettekandes nimetanud Tallinna “hävitatud surnuaedade linnaks”, baltisaksa kirjanik Werner Bergengruen oma raamatus “Surm Tallinnas” koguni “surnute linnaks”, Tõnis Vint on osutanud linna piiravale maagilisele surmakaarele. Toompea on teadagi hauakääbas. Ülemistest joome iga päev leinapisaraid. Paari aasta eest vilksatas lehtedes Põhja-Tallinna toonase linnaosavalitsuse lubadus ajaloomälestisena kirjas olev Kopli kalmistupark uuesti rahupaigaks kujundada. Kavas oli taastada mõned kabelid ja hauatähised, uutest matmistest loomulikult juttu ei tehtud (Postimees 30.08.2000). Asju on arutatud ka looduskaitse seisukohast. Heldur Sander on pannud ette arvata Kopli ja Kalamaja kalmistupargid looduskaitse alt välja, kuid soovitanud kaitset rakendada Siselinna kalmistul (“Looduskaitse all olevate parkide ja aedade ülevaade Tallinnas”, 1998). Pargiks on muudetud ka roomakatoliku surnuaed Poolamäel, Kalevi staadioni lähistel. 1930ndate lõpul peeti plaani rajada sinna krematoorium ja kolumbaarium. Sellelt kõrgendikult on Valdeko Vende oletuse järgi vaadanud linna Olearius. Tänapäeval Toompea sealt ei paista, kõrged puud ja spordihooned ees. Vastassuunda avaneb aga kena vaade. Võib vaid kujutleda, kuidas praeguste tenniseväljakute kohal, õigeusukalmistu müüri ääres voolas Härjapea. Poolamäel on meeldivam olla kui pätiparkideks mandunud Koplis ja Kalamajas. Siiski, Kalamaja rahvas on endisel kalmistul tervitanud talve saabumist imekaunite küünlasäras õhtutega. Park – see on ikkagi korrastatus, negentroopia. Hüljatuse vaga valu võib tunda Mõigu kalmistul ehk Pühamäel, arvatavas ennemuistses hiiekohas, ja muhamedi surnuaias Sõjaväekalmistu kõrval. Kunagine juudi rahula ja mausoleum Siselinna kompleksis on tasandatud autobaasi maa-alaks. Ent Nikolai von Glehni perekonna matmispaik ehk Surnute saar Lossi tänava majade vahel enam eriti troostitu ei näigi – Nõmme Heakorra Selts on seda natuke hooldanud, taas on püsti ka valge rist. Kadunud surnuaedade olemasolu saab linnarahvale hooti nähtavaks – ehitustööde või väljakaevamiste aegu. Vana, ehkki mitte keskaegne matusepaik on osaliselt säilinud Pirita kloostri juures. Viimane matus toimus seal anno 1943, märgib Karl Laane ja tuletab muu hulgas meelde, et Pirita jõgi on saanud oma nime alles kloostri järgi. Enne kutsuti seda Kose jõeks, iidne toponüüm on püsima jäänud vaid kahes kohas. Veel asusid Tallinnas koolerakalmistu (Siselinna kalmistu kõrval), vanausuliste kalmistu (umbes Kadrioru Saksa gümnaasiumi kohal; see on märgitud ka 1901. aasta linnaplaanile), diakonisside kalmistu (Magdaleena haigla vana hoone ligidal pargis, mida vanarahvas kutsus Agunisti aiaks) jt. Saksa sõdurite matmispaik Maarjamäel nõukoguliku memoriaali lähistel oli veerandsaja aasta eest nii hell teema, et sellest Laane ei kirjutanud, kuid väljaandjad on vastava kommentaari lisanud. Nüüd on ajaloomälestiste nimistus ka sõjavangide puhkepaik Pirital, Metsavahi ja Kloostrimetsa tee vahel metsas (selle kohta ma täiendavat selgitust ei märganud). Võrreldes raamatu valmimise ajaga, näib Tallinna kalmistumajandus praegu edenevat. Mõne aasta eest kirjutati küll surnuaiahaldurite korruptsiooniskandaalist (Äripäev 12.10. 1999), kuid leiab ka kosutavaid sõnumeid. Osa Karl Laane elutööst jätkub komputeriseeritult: on valminud arvutiprogramm kalmistutöötajatele, asutatud kalmisturegister, hulk surnuaedu kaardistatud. Välja on ehitatud Siselinna ja Sõjaväekalmistu (kutsutud ka Kaitseväe kalmistuks) vaheline kuivendussüsteem, remonditud kontoreid ja kabeleid. Möödunud sajandi lõpul said Liiva hauakaevajad oma sauna. Laiendatud on kalmistute maa-alasid. Siselinna on kavandatud urnimatmiskohad ja tseremooniaväljak, islamiusulised peavad plaani rajada uus rahupaik Magasini tänava vangimaja müüri kõrvale – ammune jutt küll (Postimees 29.01.1999), lootkem, et saab teoks. Juudi usk pealematmist ei luba, sestap tuleb maad juurde mõõta Rahumäelgi. Linnavalitsus teavitab (http://www.tallinn. ee/ametid/kommunaalamet/kalmistud), et Tallinnas on praegu kaheksa hooldatavat kalmistut kogupinnaga 301,6 ha, matmiseks on avatud neist kuus. Liiva on “ilma reservatsioonideta avatud kalmistu”, Pirita ja sõjaväe oma aga matmiseks suletud. Teistel (Metsakalmistu, Pärnamäe, Siselinna, Rahumäe, Hiiu-Rahu) võib hea õnne korral ja teatud tingimustel vaba platsi leida. Algelemendid surmariituses Omaste haud on eestlasele kui väike iluaiake, mida aeg-ajalt perega korrastamas käiakse; tavaks on kujunemas hingedepäeva tähistamine. Kristlikus kultuuris toimub esimene, sünnijärgne initsiatsioon Vee võimu all, viimset siirderiitust – laibamatust – valitseb Maa. Mõnes kultuuris on kadunukesed antud Õhu meelevalda: nad seoti puu otsa või viidi “vaikuse tornidesse” loodusjõudude ja lindude räsida. Teisal on viimsele teekonnale minejad antud Vee kätte. Euroopa paganatel oli levinud põletusmatus, mis säilis kaua isegi ristitute seas, kuni Karl Suur selle otsustavalt ära keelas. Kuigi sajandite vältel oli lubatud Tule teele läkitada vaid elavaid, tehti taudide ajal erandeid ka surnutele. Nüüdisaegne tuhastamine hakkas hoogu võtma XIX sajandi lõpul, kui Milanos pandi tööle saksa ja itaalia inseneride leiutatud krematooriumiahi. Meilgi on surnupõletamine üha omasemaks saamas. Tuhka võib urniga kodus hoida, kuid kalmistule ei tohi seda ilma loata matta. Eeva Pargi novellitegelane tegi nii ja sai sarjata, sest “teostas omavolilise matuse”. Internetiportaalis Täna Otsustan Mina tõstis üks kodanik üles veematuse küsimuse: surnukeha võiks heita määratud kohas jõkke, järve või rappagi. Merematus olevat erandjuhul lubatud (algatuse teinu viitas Kaitseväe garnisonimäärustikule, mereteenistuse seadusele ja kaubandusliku meresõidu koodeksile): kui laeval surnud kodanik ohustab teisi laeval viibijaid või kui surnukeha ei ole võimalik maale toimetamiseni säilitada. Paljud tahavad järelpõlve säästa kohustuslikust kalmukummardamisest. “Tuhka ja merre!” testeeris üks näitleja. Nii tehtigi. Üks kirjadaam laseb samuti oma tuha vetevoogudesse puistata, teine on pärandanud maise kesta Tartu ülikooli kliinikumile. Internetist leiab virtuaalsurnuaedu, kus saab külastada imaginaarseid haudu ja neile hiireklõpsuga lilli asetada. Hiigelriikides on sel ehk mõtet, kallis kadunuke võib olla maetud maailma teise serva. Nüüdisaja elutempo on kärpinud leinaaega, ammu on tänavapildist kadunud leinakrepid ja -loorid. Lühenenud on pealematmise lubamise aeg: Eestis oli see tsaariajal 35, hiljem 25, nüüd vist 20 aastat. Morbiidne melanhoolia On inimesi, kes väldivad surnuaedu. Teistele need jälle meeldivad. Mõni hindab kalmuliste seltsi lapsenagi. Nägin kord Haapsalu vanal kalmistul “surnuaiapoisikest”, tõsist ja hirmuäratavalt varaküpset last, kelle täpne vanus jäi selgusetuks. Tulikuumal suvepäeval mustas ülikonnas ja lipsustatud, pakkus ta küsimatagi põhjalikku teavet haudade ja kabeli kohta. Sellest kahvatu laatsarusenäoga poisist, otsekui unenäoilmutisest, keda kohates võis mõni arem rehitseja-kalmukastja kergelt judisema hakata, on saanud võimekas noor teoloog. Rahumäel käis omapärase välimusega plikatirts võõrastele kalmudele lilli viimas ja leinajat mängimas. Tema on nüüd noor luuletaja. Internetifoorumis on kirjutanud keegi Enide: “Selle asemel et teiste lastega pioneerilaagris käia, elasin mina suviti ühes Tallinna surnuaias ja lõin surnutele kella ja kohtusin lähemalt kõigi Tallinna kirikuõpetajate ja ateistidega, ning surnuid oodates olin mina alati oma küsimustega platsis.” Pärnu rahvas mäletab tuntud arstide poega M. F-i, isiksusehäirega noormeest, kellele meeldis kontvõõrana matustel koomuskit teha. Suur osa võllanaljadest on seotud surnute ja kalmistutega. Surnuaedadel on ka hämaram, paheline külg. Puie varjus võib hiilida kotivargaid, liputajaid, vägistajaid, sarimõrvareid. Öösel nähakse viirastusi ja virvatulukesi. Liigset kiindumist kalmistutesse tajutakse morbiidsena, kohe meenuvad goetia, gothic, nekrofaagia, -fiilia, -laatria, -mantia, satanism, vampiirid, keda tunti ammu enne Draculat – juba Zalmoxis õpetas tänaste Balkani rahvaste ja rumeenlaste eelkäijatele surematuse kunsti. Läheb mööda paar põlve – haud ununeb ja kaob. Isegi loomeliidud ei suuda oma künkaid-kääpaid korras hoida. Suurkujud on muidugi erandiks, kuid realiikmed, kõik kunagised “eredad individuaalsused”, taanduvad kalmulistena “eesti kirjanike pikka, pikka halli rivisse”. Tänapäeval satutakse harva vanavanemate puhkepaika, vähesed teavad, kuhu on maetud kaheksa vaarvanemat. Vahest aga leiab lugeja “Tallinna kalmistutest” ammu põrmuks saanud kõugu nime, uurib välja, millisel surnuaial haud rohtub, asub ehk otsimagi. Võtab Karl Laane raamatu teejuhiks Toone radadele. JAAKKO HALLAS
|
