Head naabrid

Peeter Ernits, Mõned mu naabrid. Varrak, 168 lk.

Nagu paljudel ülikoolis käinud inimestel on minulgi raske leida päevalehtedest lugemisväärset. Tavaliselt sirvin alustuseks läbi sise- ja välispoliitika, seejärel peatun paariks minutiks arvamusartiklitel, vaatan koomuskeid, pikemalt ehk keskendun kultuuri-külgedele. Postimeest lugedes olen Peeter Ernitsa loodusjutu jätnud ikka lõpetuseks – magusroaks. Sest olgu tegemist meriforelliga jõekäärus või pöialpoisiga kuuseladvas, Ernitsal on hämmastav oskus leida iga elusolendi puhul imetlusväärset ning panna see kirja viisil, mis lugejale ta isikliku looduskogemuse hulgast sõltumata huvitav tundub.
Nüüd on need, enamuses juba leheveergudelt tuttavad loodusvaatlused kokku koondatud üheks kõvakaaneliseks, mille oran¯ilt esiküljelt põrnitseb oma täiskuusilmadega vastu kassikakk. Ka igat üksikteksti illustreerib loo peategelase foto, enamik on autori enda pildistatud. Selline kujundus liidab Ernitsa kindlalt teiste eesti looduskirjanike-fotograafidega. Näiteks Fred Jüssi, Tiit Leito ja Edgar Kasega, kes samuti on nii oma raamatute teksti kui ka fotode autoriks.
Kui ajakirjades ja muudes mahukamates jätkväljaannetes ilmunud publikatsioonidest on paljud kogumikke kokku pannud, siis ajaleheartiklite koondamine ühiste kaante vahele on haruldasem. Just ajaleheformaat annab aga käesolevale kogumikule silmatorkava vormilise ühtsuse. Jutud on enam-vähem ühepikkused ja ka struktureeritud üsna sarnaselt: esmalt enamasti lõik sissejuhatust ja siis kaks kuni neli alapeatükki. Et ajalehtedes, nagu teada, on kõik tähemärgid kenasti arvel ja ruumiga ei laristata, peab Ernitski oma lood lühidalt ja ilma liigsete ilustusteta edasi andma. Ühes päevalehelikult lihtsa keelega annab see ta juttudele mõnusa konkreetsuse – midagi pole tekstis liiast, iga lõik, lause ja väljend on omal kohal ja läbi kaalutud. Vaid mõnel puhul tundub, et autorile oleks sadakond tähemärki lisaruumi ära kulunud, et taipamatule lugejale ära seletada, kuidas näiteks saab kodukakk kuulmise abil ikkagi oma saaklooma kauguse kindlaks teha või miks jänes omaenda pabulaid sööb. Veidi kentsakalt mõjuvad küll lugude pealkirjad, mis samuti läbivalt ühelaadsed: “Kosklaema vangipõlv hakkab lõppema”, “Kaelussiilil algab ööliblikate hooaeg” või “Mesikäpp keeras teise külje”. Ajalehes, kus kõik kirjutised ühtviisi uudisekünnist ületada taotlevad, ei tundunudki see pealkirjade lihtlauselisus häirivat, siin aga mõjub pisut kummalise ja kontekstist väljarebituna.
Veel aastapäevad tagasi tundis keskmine lehelugeja Peeter Ernitsat peamiselt kui üht Eesti tugevamat uurivat ajakirjanikku, kes kirjutas teravaid analüüse erastamisprotsessist, loodushoiust ja sotsiaalküsimustest. Sedasama osalevat vaatlust, faktitäpsust ja jutustavat kirjutamisstiili, mis Ernitsale uuriva ajakirjanikuna kuulsust tõi, kasutab ta tulemuslikult oma loodusjuttudes. Raamatut lugedes jääb tunne, et kirjutatud on konkreetsetest loomadest nende tegelikus ümbruses ning kõik need pesakoha ja elukaaslase valikud, saagipüüdmised ja põgenemised on ka päriselt aset leidnud. Ernits on lihtsalt oma märkmeraamatu või diktofoniga taas olnud õigel ajal õiges kohas ning loomarahva rõõmud ja raskused üles tähendanud. Kuna lugusid on päris palju, ühtekokku viiskümmend kaks, juhtub sageli, et mõne jutu peategelane on mõnes teises loos kõrvalosatäitjaks sattunud. See suurendab veelgi tunnet, et Ernitsa naabrid moodustavad tegelikult ühe väljakujunenud suhtesüsteemiga kogukonna, kus igaühel on oma kindel paik, roll ja elusaatus.
Mõni kriitilisem raamatulugeja võiks ehk autorile ette heita looduse antropomorfiseeri-mist. Ernitsa loomad tunnevad tõepoolest rõõmu, kartust ja väsimust, neile on olemas ka säärased asjad nagu teadmised, armurõõmud või lemmikroad. Mõnel juhul on autor püüdnud ka loomade häälitsusi ja käitumist inimkeelde tõlkida: nii tähendab laululuikede kutsehüüd “gluu-gluu-gluu-gluu” Ernitsa meelest “Jah, omad, omad, omad!” ning orava kenitlev põgenemine liigikaaslaste eest üsna ühemõtteliselt “püüa mind”. Ootamatu, kuid valgustavana mõjub pöördpilk, inimeste linna kirjeldus kajaka silmade läbi jutus “Hõbekajakas kopu-tab nõudlikult aknale”. Ehkki autor loomade arusaamisi ja omailma vahetult kirjeldab, tunneb ta bioloogina mu meelest siiski üsna täpselt ära piiri, kust kirjutis loodusteadusliku teadmisega vastuollu läheks, ega ületa seda.
Mulle tundub, et Ernits niivõrd ei antropomorfiseeri loomi, vaid pigem isiksustab, subjektiseerib neid. Loomade tõstmine juttude peategelase staatusesse ning maailma kirjeldamine nende vaatenurgast võimaldab Ernitsal lisaks loodusteaduslikele faktidele näidata lugejale ka, et kirjeldatav elusolend on huvitav, omapärane ja väärib seetõttu tähelepanu. Tajutav sarnasus inimeste maailmaga tekkib siin peamiselt tänu autori positsioonile, taotlusele vaadelda loomi oma naabritena, st. kui endaga võrdseid, kuid lihtsalt pisut erinevaid ilmakodanikke. Ernitsa lähenemises pole kindlasti rohkem enesepettust kui loodus-teaduslikus distantsi hoidvas “me ei tea rohkem kui statistika abil tõestada saame”. Vahetu kirjutamisviisi mõju lugejate loodus-huvile ning ka eetilistele tõekspidamistele võib aga olla märkimisväärne.
Isiklikuks lemmikuks selles raamatus sai lugu pöialpoissidest, neist tillukestest kuldmütsiga sulelistest, kes peaaegu kogu oma elu kuuseokstel ringi trallivad. Ernits kirjutab: “Imepeen “sii-sii-sii” seob kuuske kammivad elavhõbedatilgakesed üheks tervikuks. Üksi pole pöialpoiss mitte keegi. Kui sa kaalud kõigest viis grammi, kui su soontes voolab neljakümnekraadine veri ja sa tahad ka järgmisel hommikul elus olla, tuleb oma lähikondlastest eriti hoolida.” Eks vajadus hoolivuse ja heade suhete järele puudutab möödapääsmatult meidki siin kultuuriruumis, kus inimesi nõnda piiratult, et mõne sündmusteahela peategelane sattub mõnes teises loos paratamatult kõrvalosatäitjaks. Säärane võiks ehk olla Ernitsa kirjutatu varjatud paatos. Tore, et tal on head naabrid.

TIMO MARAN