Kirjandus

Elu on pőrgu

W. S. Maugham, Inimorjus. Tőlkija Inta Soms, toimetaja Tőnu Lember. Canopus, 2003.

Kirjandusel pole praegu parimad päevad. Süvenemata allakäigu pőhjustesse, nentigem vaid, et enamik moodsaid romaane evib väga vähe ühist inimese tegeliku eluga. Need on kas probleemitud mängitsemised vői avameelne meelelahutuskaup. Isegi teose mahukus vőib saada takistuseks tema levikule. “Kirjutage lühemalt, siis on teil rohkem lootust, et teid tőlkima hakatakse,” soovitas mulle hiljuti üks eesti kirjanduse hea tundja.
Sellise kaine arvestuse taustal mőjub inglise kirjandusklassiku W. Somerset Maughami romaan “Inimorjusest” (1915) aukartust tekitavalt juba üksnes lehekülgede arvu poolest – neid on üle seitsmesaja. See on tőeline kunstiteos, mitte haltuura. Inimene, kes on kirjutanud nii paksu romaani, pole mőelnud honorarile, ta on loonud oma suutlikkuse piiril, maksimumi välja pannes.
“Inimorjust” vőib ťanrilt pidada kujunemisromaaniks. See räägib poisikesena orvuks jäänud Philip Carey noorusest, katkedes hetkel, kui kangelane on saavutanud küpsuse. On üllatav, kui palju ja kui huvitavalt vőib kirjutada ühestainsast ja nii noorest personaaťist. Muidugi on teose loomisel lähtutud oma elukogemusest. Ka Maugham ise ei eita teose autobiograafilisi sugemeid, kuid toonitab, et on tegeliku eluloo kirjanduslikus mőttes üpris pőhjalikult ümber töötanud. Tänu sellele on romaanist saanud pigem filosoofiline (heas mőttes) teos, mida, lähtudes tema pőhiteemast, vőiks nimetada “alanduse anatoomiaks”.
Philip on nooruk, keda praeguses kőnepruugis kutsutakse “puudega inimeseks” (minu kőrva jaoks meenutab termin kahtlaselt metsa). Ta lonkab (meditsiiniline diagnoos: komppöid). See on tema elu esimene alandus. Iga inimene, kes tahab teda solvata, saab seda hőlpsasti teha. Teda narrivad ja mőnitavad koolikaaslased, hiljem ka paljud teised. Kuid vőib-olla just seetőttu, et Philip tunneb end “paariana”, hakkab ta varakult uurima ennast ja ümbritsevat maailma. Teda tőmbavad kauged maad, ta sőidab őppima Saksamaale, siis Pariisi, lootuses saada kunstnikuks, kuid andest jääb puudu ja ta naaseb kodumaale.
Oma vea tőttu pole Philip kuigi populaarne tüdrukute seas, kes eelistavad mőistagi terveid ja siledaid poisse. Kui ta lőpuks armub ühte ettekandjasse, tabab teda uus alanduste laviin. Neiu kasutab tema tunnet lihtsalt ära, ta pumpab Philipilt raha, midagi vastu andmata. Kui ta näeb, et Philip teda kőigest hoolimata armastab, ta mitte ei leebu, vaid hakkab teda veel avalikumalt petma. Ühesőnaga, mida kenamini Philip end neiuga üleval peab, seda enam too teda mőnitab. Philip püüab vabaneda “lummusest” ja lőpuks see tal őnnestubki, kuid haav jääb igaveseks südamesse. Küllap on see mehistumise hind.
Kolmas katsumuste rahe tabab Philipit siis, kui ta ootamatult kaotab oma vähesed säästud. Nüüd avaneb talle inimelu kogu őudus. Ta on sunnitud pooleli jätma őppimise, nälgib ja magab pargimurul. Lőpuks saab ta tööd, täiesti mőttetut, kurnavat tööd, mis vőimaldab tal ennast lihtsalt elus hoida, kuid mitte enamat. Pöördumised abipalvetega ainsa lähedase inimese, lihase onu poole jäävad tagajärjetuks. Lőpuks langeb Philip nii madalale, et hakkab ootama onu surma. Raskolnikovi kombel mőrvarit temast ei saa, kuid kui onu lőpuks surebki, ei tunne ta mingit kahetsust, üksnes kergendust.
Veel tosin aastat tagasi oleks romaani vaesuse motiiv mőjunud meie lugeja jaoks üsna abstraktselt. Nőukogude ühiskonnas oli samuti palju vaeseid, kuid niisugust ahastust, mida tunneb Philip, meie ei tundnud. Oli vähemalt kindel, et mitte keegi mitte kunagi ei tősta sind lageda taeva alla. Praegu see oht varitseb. Üks minu kolleeg tunnistab ausalt, et ta lausa kardab, mis siis saab, kui Kultuurkapital talle ühel aastal enam stipendiumi ei määra. Pole meil, kirjanikel, lootust ka pensionile – see, mida meie teeme, pole ju “töö”. “Sinu kodanikukohus on ise tasuda oma sotsiaalmaks,” soovitas mulle hiljuti üks kirjandusfunktsionäär. Ta ise muidugi saab palka ega tea, missugune on honoraridest elatuva inimese büdťett. Ma räägin siin egoistlikult enda ja kolleegide hirmust seetőttu, et tunnen meie elutingimusi kőige paremini; aga kui palju on Eestis inimesi, kes ärkavad, külm higi otsa ees, teadmata, kas ta vallandatakse juba täna vői on veel antud paar kuud armuaega? Kui palju on neid, kes juba on alla vőetud vőllast, üles korjatud prügimäelt vői kelle närvid pole lihtsalt vastu pidanud ja nad on surnud “loomulikku surma”?
Kui Philip on saanud kätte päranduse, viib ta lőpule őpingud, temast saab arst, ta läheb praktikale vaestehaiglasse. Püha taevas, kus on meie vaestehaigla, kuhu haigekassakaardita koduperenaine saaks pöörduda?! Nii kaugel oleme siis veel XX sajandi alguse Inglismaast.
Armununa taipas Philip küll mőistusega, et neiu ei vääri teda, kuid oli vőimetu ohjeldama oma kirge. Selle tähelepaneku vőiks laiendada kogu elule. Maailma ei juhi mőistus, vaid kired, mőttetud palangud, mis muudavad inimese eksistentsi lakkamatuks kannatuseks. Nagu lauldakse Verdi ühes parimas ooperis “Saatuse jőud”: “La vita e inferno” (“Elu on pőrgu”).
Paar sőna “Inimorjuse” tőlkest. See pole ideaalne. Tegelikult on see isegi üsna kaugel ideaalist. On veider lugeda peaaegu sajandivanusest tekstist repliiki: “Tőmba uttu”. Kuid kőigest hoolimata tasub tőlkijat kiita. Meie oludes, kus kirjastustel jätkub raha kőige muu jaoks, ainult mitte autorile vői tőlkijale vääriliselt tasumiseks, on nii peene stiiliga kirjaniku nagu Maugham valik idealistlik samm. Lihtsam ja majanduslikus mőttes kasulikum on tőlkida moodsat kirjandust, naisteromaane vői, veel parem, Euroopa Liidu bürokraatlikku jama.
Palun keskkooli kirjandusőpetajaid, kes juhtuvad seda artiklit lugema, et nad soovitaksid “Inimorjust” oma őpilastele. See pole mitte lihtsalt inglise XX sajandi kirjanduse tähtteos, see on üks neid väheseid romaane, mis vőib noort inimest aidata pisut edasi elumőistmise keerulisel teel.

KALLE KÄSPER