|
|
Müstiline Karl Pärsimägi
Karl Pärsimäe (1902 – 1942) salapärane pelglik loomus, mis kindlustas talle kaasaegsete silmis veidriku staatuse; esmapilgul siinsetest tavadest sõltumatu ja selgelt eristuv värvikas looming ning müstikavarjundiga traagiline saatus annavad eesti kunstiajaloo kontekstis üsna haruldase võimaluse rääkida temast viitega kunstniku kuuluvusele modernismiperioodi kannatavate kunstigeeniuste hulka. Eesti XX sajandi esimesel poolel tegutsenud kunstnike biograafias korduvad küll leitmotiivina vaesed olud ja varakult saabunud kurblooline surm, kuid geeniusemüüdi sünniks on vaja enamat – enesehävituslikku loomiskirge, silmatorkavat omapära ning kohustusliku momendina taasavastamist võimaldavat vaikuseperioodi retseptsioonis, mida ikooninäljas ühiskonnale ei paku kuigi paljude kohalike meistrite looming. Tiina Abeli koostatud mahukas ülevaatenäitus Rüütelkonna hoones ja ilmuv monograafia Heie Treieri sulest tähistavad kõrghetke nõukogude perioodi alguses formalismi musternäidiseks peetud Pärsimäe rehabiliteerimisprotsessis, mis algas juba 1966. aastal Tartu Kunstimuuseumis korraldatud näitusega. Nüüd võib rääkida kõigest. Pärsimäe müüti toidavad eelkõige pikantsed, põnevaid spekulatsioone võimaldavad seigad tema eluloos: näiteks andmed 1937. aastast Prantsusmaal elanud kunstniku võimaliku osavõtu kohta sõjaaegsest vastupanuliikumisest; armulugu kujuteldava salapärase Pariisi juuditariga ja selle mõistatusliku suhte seosed kunstniku hukkamisega 1942. aastal hitlerlikus Oúwiæcimi koonduslaagris juudi pähe; küsimused ja kahtlused Pärsimäe seksuaalse identiteedi kohta jne. Kunstniku looming on tema 100. sünniaastat tähistavat näitust puudutavates pressikajastustes jäänud üldiselt nende meeliärritavate tõikade varju, täites vaid tõestusmaterjali rolli elulooliste seikade paikapidavuse kinnitamisel. Eks kunstiarvustusedki võitlevad suuresti skandaalidest toituvas meedias lugejate tähelepanu eest ning on sunnitud huvi äratamiseks rõhutama apetiitsemat informatsiooni. Õieti pole olnudki sügavat vajadust viidata Pärsimäe rikkalikule loomingule, legendid elavad niigi. Tema sadadest maalidest, etüüdidest, monotüüpiatest ning joonistustest koosnevat pärandit on aastakümneid tähistanud põhimõtteliselt vaid üks pidevalt reprodutseeritud maal – “Talutuba soemüüriga”, millest nagu olekski piisanud tema eripära illustreerimiseks. Ja ega tema kunstist kannatuslugude jutustamisel suurt abi polegi. Kui arvata välja mõned üksikud hämmastust tekitavad erandid nagu “Autoportree pärlitega”, mis viitavat Pärsimäe seksuaalsele orientatsioonile, või variandid teemal “Kirves ja kuu”, milles võib tajuda ohutunnet, on Pärsimäe piltidel nähtav maailm vähemalt esmapilgul üsna pingevaba, turvaline paik. Intriigi on pigem vormistuses, ent seegi suutis ärevust tekitada vaid aastakümneid tagasi, väikese modernismikogemusega publiku hulgas. Pärsimäe töödes sulanduvad kujundid sageli abstraktseteks kirgasteks värvilaikudeks, mida vahel piiravad tumedad kontuurjooned. Reeglina kunstniku pereringi kuulunud modellide näod muutuvad tema üldistava pintslitöö käigus anonüümseteks värviplekkideks, Petserimaa edevate kirikuinterjööride ikonostaas taandub aga dekoratiivseks tasapinnaliseks mustrimaaliks. Üheks Pärsimäe loomingu märksõnaks on kindlasti ka hämmastavad värvikooslused: sinepikarva ihutoonid särava koobaltsinise öö taustal, toores lillakaspunane toon kõrvuti sooja tellisekarva plaaniga või tibukollane ääristamas pastelset sünteetilist lillakasroosat pinda, mis teevad näiteks tema Tartu vaated pisut islamipäraseks. Palju on ka jõuliste dekoratiivsete mustrite võimuvõitlust ühel pildil. Just need jooned on lubanud teda tituleerida Tartu Matisse’iks. Tiitleid jagati Pärsimäele tema eluajal teisigi: Pallase õpinguperioodil kutsuti teda nooruse ja väikese kasvu tõttu hellitavalt Pojaks, hiljem kodupaiga järgi Sika kunstnikuks. Modernistlikku muljet lisavad Pärsimäe maalidele kummalistest rakurssidest tekkinud perspektiivimoonutused. Inimesed ja esemed on toodud sageli pildi esiplaanile nii lähedale, et jääb mulje, nagu oleksid kujundid tema väikeste formaatide jaoks liialt suured. Sageli lõikavad maaliservad ära portreteeritavate pealae või pool figuuri, pildiruumist on välja jäänud kas akti küünarnukk või jalalabad. Kunstniku kadreeringud mõjuvad kohati juhuslikuna, jättes pildi keskele tühja ruumi, äärde aga meelevaldselt poolitatud hoonete servad või osa avatud akendest. Üllatavalt ebakonventsionaalsed on ka Pärsimäe esimesed modernistlikud tööd, 1923. ja 1924. aasta naivistlikud akvarellid, kus abstraktsete värvipindade vahel ilmuvad korraga nii eest- kui pealtvaates kujutatud hooned ja loomad või muidu sumuses keskkonnas äärmiselt detailselt välja joonistatud pisimutukad. Motiivid Pärsimäe tööde pinevuses kaasa ei räägi. Tema väikeseformaadilised maalid ja akvarellid kujutavad enamasti intiimseid rohelusse mattunud pargisoppe (Pärsimägi pole vist kunagi maalinud talve selle värvitus ilmetuses) ja hubaseid interjöörinurki, kus puhkavad pisut tardunud unelevas olekus naised ja lapsed, vahel raamat või näputöö põlvedel. Siiski pole päris kohane võrrelda Pärsimäe maalide emotsioone Matisse’liku hedonismiga. Pigem on see rahulik, kohati pisut nukker feminiinne kodune keskkond (mehefiguuri kohtab tema pildimaailmas üsna harva), vaikusehetked iseendaga. Torkab silma, et kunstniku tähelepanu on köitnud eelkõige suletud toanurgad või seinaääred. Maaliruumi klaustrofoobilisus lisab kodurahumiljööle, kuhu need leebed naised on vangistatud, kummalist õhutuse õhkkonda. Gaston Bachelard’i järgi kaldub nurk, milles “elutsetakse”, mitmes mõttes elust keelduma, seda piirama ja peitma. Nurgast saavat universumi eitus. Pärsimägigi näib olevat elutsenud meelsasti “nurgamaailmas”, et vältida sundsuhtlemist. Ehk jäi ta nii kauaks ka Pariisi üksinduse vabadust nautima seetõttu, et anonüümne kunstipealinn pakkus häbelikule kunstnikule mõnes mõttes probleemitumat elukeskkonda, kui seda oli 1920. – 30. aastate kitsas Tartu, kus pooltuttavate vältimiseks tuli arendada koduteel kiiret tempot. Pariisis õnnestus Pärsimäel nähtavasti suhtlemist piirata, sest tolle perioodi töödes esineb inimene eelkõige aktina: ilmselt on tegu sealsete kunstikoolide ametlike modellidega. Hoolimata Pärsimäe eeldatavalt tõrjuvast suhtumisest moodsasse kihavasse linnaellu, näib ta olevat aeg-ajalt oma veidral moel ka ümbritsevaga kontakti saanud. Lugedes kuraatori Tiina Abeli koostatud näituse saatetekstide kogumikus avaldatud kirju, mida Pärsimägi Pariisist õemehele saatis, jääb mulje, et aeg-ajalt sähvatasid selle äärmiselt boheemlasliku kunstniku, kel seljas kulunud kuub ja sokikannad aukude varjamiseks ülespoole, mõtteis isegi äriideed. Näiteks vaimustus ta hetkeks ideest hakata kodus tootma imepulbreid, “... mis ei põleta pesu aga teevad imepuhtaks kerge vaevaga”, või pideva rahapuuduse vältimiseks Eestis Ameerika külmkappe müütada... et siis jällegi end maailmas toimuvast ära lõigata ja gaasivingusesse ateljeenurka maalima tõmbuda. Karl Pärsimäe elulugu ja looming koosnevadki suuresti äralõigetest. Nii nagu tema piltide servad lõikavad sageli ära suure osa maalitud objektidest ja inimfiguuridest, eelistas Pärsimägi katkestada suhte avara välismaailmaga, ja nii nagu traagiline surm lõikas läbi ta elu, oli tema isik pikka aega välja lõigatud kunstiajaloost. Pärsimäe naasmine kunstilukku on olnud uhke, tema üllatusi pakkuv looming ja skandaalsuse varjund eluloolistes detailides pakuvad kõigile midagi. Pärsimäe uudisväärtus näiteks on hetkel 16 000 krooni – just sellise summa oleks võitnud mees, kellele “Miljonimängus” esitati kunstniku surma asjaolusid puudutav küsimus. KÄDI TALVOJA
|
