|
|
Muusikaõppurist veetlevaks leediks
Muusikakoolis õpitakse, aga sealt kõrvalt ka elatakse. Kooliteater on üks asju, mis teeb õppimise elusaks. Eriti veel selline töö, nagu nüüd G. Otsa nimelise muusikakooli noorte märtsi lõpust saadik Salme kultuurikeskuses mängitud Frederick Loewe’ muusikal “Minu veetlev leedi”. Otsa-kool, Eesti siiani ainus popmuusikutele teadmisi jagav õppeasutus ja nende kooskäimise koht, on läbi aegade silma paistnud vabameelse loomingulisusega. Siia on ikka kogunenud inimesi, kes passiivselt ei oota, mida neile ette antakse, vaid kes tahavad midagi ka ise ära teha. Alates juba kuuekümnendatest, kui toonased õpilased Olav Ehala, Lauri Nebel ja Riho Ridbeck omaloomingulist ooperit mängisid, kuni üheksakümnendateni, kui nüüdse “Veetleva leedi” muusikajuht Jüri-Ruut Kangur ja Jaanus Torrim kahasse tehtud ooperit lavastasid, või siis, kui Hirvo Surva eestvedamisel etendati Urmas Sisaski “Kurja kuningatütart”. Ja lauluõpilastega on üldse pea igal aastal Leelo Talviku ja Tiit Tralla juhendamisel kas osaliselt või tervelt muusikale-operette lavastatud. Nüüdne Frederick Loewe’ “Minu veetlev leedi” on muusikakooli võimalusi arvestades väga hea lähtematerjal. Hea kõigepealt juba sellepärast, et tegemist on nii nakatavalt ilmeka muusikaga. Ja kooli õpilaste hulgas on ka võimekad esitajad Liisi Koikson, Aare Kodasmaa, Sergei Solovjov, Ewert Sundja, kui vaid pearollide Eliza Doolittle’i, Henry Higginsi, kolonel Pickeringi ja Alfred Doolittle’i täitjaid nimetada. Koorijuhtidest ja lauluõpilastest komplekteeriti koor, kooli orkestri võttis muusikajuht Jüri-Ruut Kangur oma luubi alla. Kuid ega muusikali üksnes laulmisega ülal hoia, sama tähtis komponent on liikumine, lavakujundus, kostüümid ja valgustus. Nii peaosaliste kui koori liikumine oli lustakas ja ladus, liikumisjuht Alar Kaasik oli noortega priimat tööd teinud. Ja õnnestunud valguslahendustega lavakujunduses tekitati nappide vahenditega üsna ehtsaid XIX sajandi Londoni vaateid-interjööre, milles oma osa mängis leidlik videoprojektsiooni kasutamine. Ma pole Eestis lavastatud muusikalide suur austaja. Tundub ikka, et kui seda sorti meelelahutamist vaja, on need ehtsa Ameerika asja kõrval kuidagi verevaesed, pole justkui seda õiget särtsu. Otsa-kooli “Veetlevas leedis” polnud küll poleeritud laitmatust, küll aga õhinat, isetegemislusti ning näitlemist-laulmist, mis pani unustama, et tegemist on kooliteatriga. Kõik see oli vaeva pelgamata lavastaja, muusika- ja liikumisjuhtide poolt (Ivo Eensalu, Jüri-Ruut Kangur, Leelo Talvik, Alar Kaasik) tervikuks vormitud ja publik nautis seda täiel rinnal. Etenduse järel vahetasime sõbrannaga muljeid ja lõpetuseks lisaksin tema 11aastase tütre kommentaari: parem kui “Helisev muusika” Linnahallis! IA REMMEL
|
