Õnn gaasikambris

Juhtus nii, et 1906. aastal elas päikselises linnas Anapas tüdruklaps Liisa. Kuid ta ei tundnud rõõmu asuursest sinitaevast, vallatuist Musta mere voogudest, ei armunud muretult ja ülepea mõnda jultunud poisikesse. Tüdruk oli muserdunud kahtlusist – kas Jumal on olemas või mitte? Lapse varakult valla sotsiaalne meel adus sünkjaid pilvi Venemaa kohal, ränka atmosfääri, mille olid sigitanud häbistav sõjakaotus Jaapanile, just vaibunud revolutsiooniline tuulispask, juudipogrommid. Tüdruk teadis millegipärast täpselt, et talle ei ole määratud hääbuda vanadussurma, vaid ta pidi ennastohverdavalt hukkuma. Ent kuidas ja kelle nimel end ohverdada? Jumala? Ons ta siis ikka olemas?
Vastus saabus järsku ja julmalt. Kolmkümmend aastat hiljem mäletas ta sündmuse üksikasju: “Kuuma suvepäeva koidik. Tasane õhetav taevas. Akaatsialehtede tume kiri. Varblaste vali sirin. Toast kostab hala. Mu isa on surnud. Pähe kargab lihtne mõte. “See on tarbetu surm. Ebaõiglane. Tähendab, õiglust pole. Tähendab, ka Jumala õiglus on olemata. Tähendab, pole ka Jumalat”… Vaene Jumalata, surma võimuses maailm, vaesed inimesed, vaene mina.”
Sügisel sõitis Liisa koos perekonnaga esmakordselt Anapast ära. Maha jäi lõunapäike, vabadus, lapsepõli. Asemele tuli vinge pime Peterburi, linn, mida tüdruk otsemaid vihkas. Ta hulkus tundide kaupa üksinda mööda linnakõledust, peas piinav mõte – kuidas end ohverdada, et maailma saaks pisutki paremaks. Ta lootis kohtuda tulisilmsete revolutsionääridega, kes loovutavad kaalutlemata elu helge tuleviku nimel, ent trehvas vaid väikesi parteilisi üliõpilasi, kes targutasid kapitalist, poliitökonoomiast, agraarküsimusest. Ükskord viis õde ta õhtule, kus hulganiselt noori ja kus oma värsse lugesid poeedid-dekadendid. Üks esinejaist mõjus tüdrukule kui ilmutus, “inimene nii kauge, kinnise, kauni näoga”, kelle luules kõlas “palju kurbust, lootusetust, kohutava Peterburi hääli, rusket udu, linna lämmatavust”. Liisa adus äkki, et see poeet teab ka tema saladust.
Uurinud välja aadressi, suundus ta Galernaja tänava 41. maja 4. korterisse, kuid peremeest polnud kodus. Kui tüdruk leidis ukse suletuna ka kolmandal korral, asutas ta end koridori ootama. Hilja õhtul jõudiski koju poeet – Aleksandr Blok.
Nad vestlesid kaua, viieteistkümnene tüdruk ja tosin aastat vanem luuletaja. Lahkudes tajus Liisa, et oli jätnud maha “osa oma hingest”. Kuid “see ei olnud lapselik armumine. Mu südames liigutas end emalik erutus ja hool”.
Just see tüdrukuhinges tärganud emalikkus on tähelepanuväärt, sest hilisem maailm sai teda tundma ema Maria nime all. Tegu on vene luuletaja, publitsisti, mõtleja ja usutegelase Jelizaveta Kuzmina-Karavajevaga, kes aastakümneid püüdis end inimeste eest ohverdada, otsis märtrisurma ja selle lõpuks ka leidis.
1910. aastal abiellus Jelizaveta, kelle neiupõlve perekonnanimi oli Pilenko, Dmitri Kuzmin-Karavajeviga, juristiga, kes oli aktiivselt tegev modernistlikes kirjandusringkondades, “olemuselt dekadent, kuid samas sotsiaal-demokraat, bol?evik”. Ka Jelizaveta sukeldus temale omase andumusega poeesiasse: “me tsiteerisime peast vanu kreeklasi, olime haaratud prantsuse sümbolistidest, skandinaavia kirjandusest, tundsime kogu maailma filosoofiat, usundeid, poeesiat ja ajalugu”. Ent samal ajal lämbus Venemaa ümberringi kirjaoskamatusesse, tömpi juhmusesse.
Jelizaveta esimene luulekogu adus juba seda vastuolu, inimese hingelist kriisi. Ja äkki tajus ta, et tema lapsepõlvekogemus oli petlik – Jumal on olemas! Teine ja kolmas raamat suundusid juba selgelt religioossele teele, valitsevaks leitmotiiviks saab hingepuhtuse, eneseohverduse teema. 1917. aastal otsis poetess veel kord pääsemise õlekõrt poliitikast, ta kuulus parempoolsete esseeride hulka ja valiti koguni Anapa linnapeaks, vangistati siis valgekaartlaste poolt koostöö pärast punastega ja emigreerus lõpuks koos oma teise abikaasaga.
1932. aastal lahutas ta end ka teisest mehest ja lasi end pühitseda nunnaks. Siitpeale sai temast ema Maria või nunn Maria, nagu ta kirjutas oma autorinimeks 1937. aastal Berliinis ilmunud luulekogule. Ta värssides väreles apokalüptiline tunnetus, isikliku süü taju, eneseohverduse tarvidus. Seda luulet on iseloomustatud vulkaaniliseks, kuumadeks kujundeiks saavad “tuli” ja “leek”. Ta asus väsimatult hoolitsema väetite eest, organiseeris vaestekodusid, ühingu, mille ümber koondus filosoofe ja kirjanikke, sai lähedaseks Berdjajeviga, pidades oma vaimseks isaks aga Sergei Bulgakovit.
Pärast Pariisi okupeerimist sakslaste poolt päästis ema Maria põrandaaluseid ja juute. 1943. a. veebruaris ta vangistati ja paisati Ravensbrücki naiste koonduslaagrisse. Seda oli ta ihanud, märtrisurm oli olnud ta paleus ja 1945. aasta 31. märtsil, hetk enne vabastamist, ohverdas ta enda, minnes kaasvangi asemel gaasikambrisse. Ta võis olla õnnelik, lõpuks oli ta end teostanud.

VAAPO VAHER