|
|
Nipernaadi jõuab koju
August Gailit, “Nipernaadi”, Emajõe Suveteater. Dramatiseerija ja lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko, muusikaline kujundus Indrek Kalda. Osades Hannes Kaljujärv, Liina Olmaru, Kersti Heinloo, Lembit Eelmäe, Jüri Lumiste, Rain Simmul, Andres Dvinjaninov, Tambet Tuisk jt. Pille mängivad Indrek Kalda, Toomas Lunge ja Jaan Alavere. Esietendus 5. juulil Tartus Jaama tänav 14 pargis. Gailiti “Toomas Nipernaadi” ja “Ekke Moor” polegi justkui eraldi raamatud, vaid pigem nagu ühe ja sama teose kaks osa. Kusjuures kaks ebaühtlast osa, sest mõned “Nipernaadi” novellid sobiksid hoopis paremini “Ekke Moori” lugudeks ja vastupidi.Seriaalilik ülesehitus segab natuke “Toomas Nipernaadi” sidumist ühtseks dramaturgiliseks tervikuks, teisalt on nimitegelase ränd läbi üürikese Eestimaa suve juba isegi terviklik lugu kindla alguse, keskpaiga ja otsaga. Jah, alles see ju oli, kui kaunis ja lootusrikas kevade ajas hinge õhevile ning meelitas rändama. Küps ja roiutav suvi hoiab teelolijat veel oma rüpes, veel eemal tsivilisatsioonist. Ja äkki on kõik läbi, jäänud veel vaid üksikud lumeta laigud, kuid peagi kattub kõik valge unevaibaga. Meie, põhjamaa inimesed, elame kolmveerand aastat suveootuses. Püüame võtta suvest maksimumi. Ja ometi on tõdemuses “suvi ongi läbi” midagi ülimalt eestlaslikku: “Kas see siis oligi suvi?” kõlab meie kõrvus peaaegu sama filosoofiliselt kui “Kas see siis oligi elu?”. Teisest küljest muidugi targutab iga teine eestlane pärast nädalast tõelist suveilma: “Vihma on hädasti tarvis.” Me tahaksime suve taltsutada, aga erinevalt suve valitsevate rahvaste filosoofiast ei lase meie mõtlemine sel enamasti sündida. Liiaks palju eelistame me omamist olemisele ning muretseme, et tänasida toimetusi homse varna ei heidetaks. Erandiks on ehk Toomas Nipernaadi(d). Kuid nemadki hirmuvad valge vaiba lõplikkuse ees. Kikivarvul läbi suve Lavastaja Priit Pedajas, eesti teatri suur õhustikulooja, on “Toomas Nipernaadi” lava-(või aia-?)versioonis eriliselt rõhutanud just (kevadest sügisesse) kulgemise teemat. Kuid domineerima ei jää sugugi sügise kuldne kurbus või valge talvehirm. Lavastust kannab mingi eriline, Nipernaadi hingelaadile ning ka Pedajase lavastustele iseloomulik muretus. See on kergejalgne lavastus, kus tegevus kandub rõõmsalt ja kikivarvul takerdumata edasi – just nii nagu me ei lase praegu, suve tipphetkel, sügisemuret veel südamesse. Ja ometi on selles lavastuses ning selles Toomas Nipernaadis (Hannes Kaljujärv) rohkem tõsidust kui omaaegses filmis. Mida sügise poole, seda rohkem kõlavad traagilised pooltoonid. Stseenis Maret Vaaga (novell “Seeba kuninganna”) on Nipernaadi juba hirmul, aga ka väsinud ja ootel – küllap ta juba teab ning aimab, kus paigas tabavad teda valge vaip ja Inriid. Kuid igal asjal on oma aeg ja igal ajal oma kaunidus ning väärtus. Kõlab lõpuaplaus ning kogu näiteseltskond laulab end kergejalgselt veel kord läbi suve. See on nagu pildialbumi lappamine koos mälestustega, mis elustuvad peas ja hinges. Teater, teadagi, elab kujunditest. Pedajas kasutab kujundeid suure õhinaga ning on loonud ja välja kujundanud koguni oma kujundimaailma. Neid valgeid palakaid, puupakke ja kirveid oleme me ju juba näinud, ütlevad ühed. Pedajase lavastustes tükist tükki kulgevad kujundid tähistavad neid suuri asju, millest jutustavad kõik maailma lood. Seetõttu ei pea ega saagi neid vahetada või muuta. Sünd ja surm on alati sünd ja surm. Armastus on ikka armastus, olgu lugu või kontekst missugused tahes. Ja kujundimaailm on täpselt samasugune keel nagu iga teinegi. Ainult armastus naise teeb kauniks Kujundus (kunstnik Riina Degtjarenko) ongi teostatud väheste täpsete vahenditega, kasutades uhkelt ära mängupaiga võimalused ning eespool kirjeldatud Pedajase kujundiilma. Puumaja ja kuur kõrvuti annavad võimaluse mängida välja nii jõukamat elujärge kui viletsaid hurtsikuid. Mäenõlva varjust paistva plekk-katuse sinetusest saab hetkega palgiparvetamise jõe sina. Kui parvepoisid sealt eest mööda vuhisevad, ämbritest vett juurde pritsides, on efekt võimas ja täpne. “Mänguasjadeks” on valged linad, mis pakuvad flirtimiseks varju, mida saab annina anda ning mis lõpuks katavad kogu maa valge vaibaga. Kirved ootavad pakkudes, et tuleks ometigi mõni Nipernaadi, annaks tööle pihta ja räägiks sinna juurde oma lugusid. Priit Pedajase lavastused alluvad enamasti muusikalisele rütmile või harmooniale, mis tavaliselt lavastaja enda loodud. “Toomas Nipernaadi” muusikalise kujunduse autor on aga Indrek Kalda. Kahe musikaalse looja koostöös sündinud muusikaline lahedus on siinkirjutaja jaoks täiesti ootamatu, värske ning väga lõbus. Kasutatud 30ndate halearmsad ?laagrid ning filmimuusika loovad hämmastavalt täpse ajastu taustsüsteemi. Samas lisavad näitetrupi + abiliste (Kaunimate Vennaskond) laulunumbrid veel ühe kunstimõõtme ning liigendavad loo jutustamist. Just laulud kannavad meid ühest novellist teise ja nii maist oktoobrisse. Ja lõpuks selgitavad need laulukesed, miks kuradi päralt armastavad naised ning imetlevad ning kadestavad kõik kedagi Toomas Nipernaadit, kelle iseloomustamiseks on korralikul eestlasel olemas ilmekas sõnaühend: igavene ludri. “Ainult armastus naise teeb kauniks...” Kurb kloun ja tema naised Vaimukus on üks Emajõe Suveteatri “Toomas Nipernaadi” tõsisemaid võite. Ei mingit õõnsat igavlemist poeetiliste monoloogide otsas: kõik on kulgev, lõbustav, kaasakiskuv ja kiiresti kaduv. Nagu teatrikunst ja nagu Eestimaa suvi. Hannes Kaljujärve nurgelises ja alul isegi groteskses Nipernaadis on annus klounaadi, võimsaid tuuleveski-¯este ja palju värvi. Kuid on ka hoopis peenemad ja põnevamad tagamaad. See Nipernaadi evib küll kõikidele Nipernaadidele omast ehtmehelikku vabaduseiha ning kõneosavust, kuid ka hoolib ja tunneb kaasa, kahetseb ja püüab parimat. Tema vaikne murelikkus, hämmeldus ja segadus on huvitavamadki kui tema kaunid jutud. Ja ometi on neis juttudes just nii vähe tõtt ja nii palju hästi läbipaistvat valet, et uskumiseks peab armastama ja väga tahtma uskuda. Hannes Kaljujärve erilisus seisnebki väga laias lavalises hääleulatuses. Tegelane, kes mulle on Nipernaadi naistest enim huvi pakkunud, on tema seaduslik abikaasa Inriid. Missugune naine see on, kes säärast meest tegelikult, tõeliselt ja püsivalt armastab ning mõistab? Antud juhul oli mul küll raske leppida Kersti Heinloo väsimatult koketeeriva Inriidiga, kelle oleku õigustuseks leidsin ainult tema suguõe, Ludvig Sanderi proua “Pisuhännast”, kelle ainus elueesmärk oli omada kirjanikust meest. Kuid see on juba minu pisuhänna küsimus. Kersti Heinloo teised rollid – Kati ja Mall – olid huvitavad ja säravalt lahendatud. Iseäranis põnev oli Kati oma nälginud hapruses ja hilisemas muutumises: pool-läbipaistva tüdruku silmad läksid varanduseaimduses tiiraselt kilgendama, põsed hakkasid pekilootusest läikima ning lihagi kasvas luudele. Liina Olmaru Loki ja Maret Vaa on tegelased näitlejanna isevärki nurgelise plastika skaala ise otstest. Kui viia heituv ja eluvõõras Loki tema suletud metsade maalt üle mereäärsesse avatud maailma, võiks temast kunagi Maret Vaa kujuneda. Selle lavastuse Maret on poisilikult sitke, sooniline ja jonnakas nagu laevaköis. Ta olekski Nipernaadile fantaasiamängudes võrdne partner – kui ta ainult mängu nii tõsiselt ei võtaks. Ja oh seda fantaasiamängu tulevärki, kui mitte Toomas Nipernaadi juba hirmunult ukse poole ei piiluks, äkki seisab uksel sügis ja Inriid. Nii annab Toomas võitlusvälja Maretile. Suveteater jõudis koju Värvika kõrvaltegelaste galerii absoluutsed pärlid on noorukese Sergo Varese (lavakunstikooli I kursus) üliarmas pärdik ja Rain Simmuli loodud keskmine vend pärandusejagamise loost või siis vanameister Lembit Eelmäe vaimustav Jaan Lõoke. Oma hiilgevormis on ka Jüri Lumiste, kes teeb mitu väga huvitavat väikest karakterit läbi tüki. Ja kui ta laulma hakkab, siis... jääb kuulajal hing kinni. Emajõe Suveteatri “Toomas Nipernaadi” on järjekordne lavastus, mis tõestab, et suveteater oma parimas olekus sünnib just seal, kus lehvitab kohavaim. Meenutagem: Saueaugu teatritalu; Keila-Joa ja Sagadi mõis, Käsmu meremuuseum... Nüüd, kus suveteater juba aastaid triumfeerib, oligi lõpuks aeg, et jõuataks tagasi koju – Tartusse, Jaama tn. 14, kus August Wiera rohkem kui sada aastat tagasi vabaõhuteatrit tegi. Omamoodi sümboolne on seegi, et oma suveteel satub sinna siitkandi legendaarseim rändaja ja jutuvestja Toomas Nipernaadi. GERDA KORDEMETS
|
