IGOR GAR?NEK

El Silencio – Vaikus.
Kuldar ja
Marje Sink.
Kaia Urb (sopran) &
Heiki Mätlik (kitarr).
Nii see CD kokku pandud ongi: ema ja poja laulud kõrvuti ja vaheldumisi, Marje Singi viis ja Kuldar Singi seitse laulu. Enamasti vaiksed ja lihtsad laulud, laulud õrnadest ja pühadest asjadest, mis vaikuses tähenduse saavad – inimesest, jumalast, armastusest. Vaikus tähendabki, et üleliigne on ära pühitud ja räägitakse kõige tähtsamast.
Kaia Urbi külmsäravates häälevärvides üllatab selles salvestuses soe kuma. Heiki Mätlik saadab kitarril – ja selle kõladeski on inimpuudutuse intiimsus alles. Mätliku kitarr ongi enamasti rahumeelne saatja või leebe kommenteerija. On vaid mõned hetked, kus kitarrikõne on võimukam vokaalist (“El Silencio” III) või astub lausa esiplaanile (Mätliku kadents ja parafraas Singi “Ratsaniku laulule”).
Mikkeli muuseumis lindistatud salvestus ei tundu siiski iga hetk laitmatu: kõla on kohati kare või kajadest looritatud, solisti häälde tuleb mõnikord ülepinget või rabedust. Aga plaadikava vaim on kuidagi schubertlik: natukene naiivne, mõneti eklektiline ja vastupandamatult siiras.
Marje Sink (1910 – 1979), köstri ja kooliõpetaja tütar, abiellus jutlustaja, luuletaja ja kunstniku Peeter Singiga aastal 1930, sai heliloojadiplomi Tallinna konservatooriumist 1938. aastal Artur Kapi õpilasena ja visati heliloojate liidust välja aastal 1948, põhjuseks usulised veendumused. Laule kirjutas ta edasi, neid on järele jäänud sadu.
Kuldar Sink (1942 – 1995) oli eesti muusika “kuldaja” lootus, tema nimi on ajalookäsitlustes koos tänaste elavate klassikutega. Näib, et Singi noorustööd haarasid korraga (liig) paljude stiilimaailmade järele, nendes on kõrvuti ekspressionistlik kõlakaos ja haprad mustrid. Hiljem selgus, et Sink on üks neist, kes ei oska muganduda. Nagu mõni teinegi endine modernismi taastuleku kuulutaja (Tormis ja Pärt), leidis Sink 1980ndateks kolmanda tee väljastpoolt tehnoloogiakeskset avangardi ja “tsiviliseeritud” kõlasid – ida- ja lõunamaade muusikast ning vaimuruumist.
Plaati alustab Singi laul “El Silencio” I tsüklist “Surma ja sünni laulud” (1985) Garcķa Lorca tekstidele. Lõpu eel kõlab teine vaikuselaul – “El Silencio” III (1991). Miskipärast ei tundugi eksootika helk (rütmid, helilaadid) selles muusikas nii oluline või haarav. See, mis mõjub, on aheldamatus, tundeavarus – hoopis teistmoodi vabadustunne kui köidikuid purustavas beethovenlikus “valgustusmuusikas”, romantismi hüsteeriates või modernistlikus kõlajõhkruses. Sink võtab aega hingamiseks, ühte helisse sukeldumiseks, tundeliseks laulmiseks ja lapselikuks lauleldamiseks, hüüatusteks ja avardumiseks, erutuseks ja rahunemiseks. Erinevalt Tormisest ja Pärdist on ta lapselikult ja suurejooneliselt hoolimatu ka stilistilise ühtsuse suhtes. Seesama naiivsuse patt värvis ja varjutas ka Singi kui modernisti debüüti...
Singi muutumist seostatakse idamõjudega, aga ema ja poja laule kõrvuti kuulates tuleb vägisi mõte, et ju vist leidis helilooja hiljem midagi ka märksa lähemalt, lapsepõlvest. Tema vaimulikud laulud 1990. aastast (“Pater Noster”, “Ave Maria”) on lihtsas tonaalses helikeeles lüürilised mõtisklused, milles leidub ladinlikke nüansse, aga mille tundetoon on nii lähedane ema lauludele.
Marje Singi laulud on tema enda ja Peeter Singi tekstidele. Laulus “Valgel ööl” (M. Sink) valitsevad schubertlikud heakõlad ja tasakaal, harmoonia ei välju ohtlikele aladele. Kahes järgnevas (“Vaiksete vete ääres” ja “Vaikses kambris” – P. Sink) üllatavad vormi ebasümmeetriad ja mõned ootamatult värsked harmooniakäigud. “Kusagi palvetab” (P. Sink) ja “Süda on püha paik” (M. Sink) – taas keskendunud palvemõtted, rahumeelne tonaalharmoonia ja selged meloodiavormid. Tundlikkus nüansi vastu kõneleb loovusest ka alalhoidliku helikeele sees.
Kaks Kuldar Singi teost kostab laulude reast välja. Ema laulude keskel kõlab Kuldar Singi “Teele, teele kurekesed” (F. Kuhlbarsi sõnad, 1994). Lihtsat lastelaulu teksti ja meloodikat illustreerivad naiivsed programmilised võtted: “idamaine” pentatoonika, igatsevad hüüatused, lapseliku spontaansusega rangest meloodiavormist lahtiütlevad lauleldavad keerutused. Küpses eas helilooja, kes kõneleb lapse häälega...
CD lõpus on Singi ulatuslik ballaad “Stabat Mater” (“Püha ema”, 1990) XIII sajandi luuletekstile (Jacopone da Todi). Helilooja stiiliruum näib piirideta. Muusikas vilksatab kõiksugust: vene romanssi ja mustlasmuusikat, midagi ungaripärast ja ladina-ameerikalikku; eesti rahvalaulu ja arhailist monoodiat; luteri koraali nurgelisi harmooniakäike; pisut ülespuhutud melodeklamatsioone, bachilikke fraase, ärkamisaegseid harmooniakäike ja taas sekka ka oriendi peegeldusi. Naiivne ja eklektiline, kui väga analüütiliselt ja “mäluga” kuulata. Aga pühendunud ja suurejooneline – armastusest puudutatud.

Evi Arujärv

Nii kõlas mõni aeg tagasi üks reklaamlause. Ei mäletagi enam, mille kohta. Aga plaadi “Eesti heliloojate klaverimuusikat lastele ja noortele” reklaamlauseks sobib see ka. Hea mõte tuli Leelo Kõlaril, tema mõttekaaslasteks said palade esitajad Lauri Väinmaa, Aleksandra Juozapenaitė-Eesmaa, Martti Raide, Heljo Sepp, Peep Lassmann, Lilian Semper, Tõnu Naissoo, Ia Remmel, Mati Mikalai, Lembit Orgse, Ada Kuuseoks, Kadri-Ann Sumera, Ralf Taal, Rein Rannap, Kai Ratassepp ja helire¯issöör Margo Kõlar. Mõeldud, tehtud – CD valmis oktoobriks.
Klaver on populaarne pill – selge häälega, kindlate klahvidega, kust alustada. Paljud lapsed tahavad just klaverit õppida. Õpetajad teavad, kui vajalik on õpilase mängitavat lugu ise kuulata ja õpilasele kuulata anda. Aga kui Beethoveni sonaatide või Chopini muusika plaate leida pole mingi kunst, siis lastepalade salvestusi võib küll tikutulega taga otsida.
Nüüdseks valminud CD-l kõlavad lood, mida nooremad mängivad (Riho Päts “Karjamaal”, “Kägu”, Ester Mäe “Vurr”, “Hiir hüppas”, Tambergi “Lugu väikesest tüütust kärbsest”, “Moosekandid sammuvad mööda” jne.) kui ka päris keerukad edasijõudnute palad. On populaarseid lugusid (Mart Saare “Laul männile”, Elleri “Alla ballata”, Ester Mäe “Kassari kadakad”) kui ka uusi ja uudseid (Tambergi “Neli meeleolu ühele teemale”, René Eespere “Idée fixe”, “Protsess”). On värvikaid ja lastepäraseid karakterpalu – Arvo Pärdi noorpõlve “Liblikad” ja “Pardipoegade tants”, Raimo Kangro Tuhkatriinu ja Printsessi lood, Lepo Sumera “Lugu liblikast, kes ärkas talvel üles”, Rein Rannapi “Imetleja” ja “Viimne auruvedur”. On klassikat, tõsist ja süvenevat, d¯ässilikkugi (Uno Naissoo “Humoresk, “?eik”). Kõik see kokku on ühest küljest õppematerjal, teisalt kunstipärane bukett, läbilõige eesti klaverimuusikast aastaist 1873 – 2002. Lõpudaatum võiks ka tegelikult lahtiseks jääda – plaadil kõlab rohkem vanema ja keskmise põlve heliloojate looming, noorimad on Sisask ja Tüür. Viimase lasteklaveripalade konkursi “saagist” on plaadil esindatud Eespere kaks lugu. Mida aga tegijad loodavad, on see, et laste ja noorte palu kirjutaksid ka noorema põlvkonna heliloojad. Igatahes on neile rohke ja innukas auditoorium kindlustatud.