Sõnumik

pilt
Mathura, Timo Maran, Kalju Kruusa, Kadri Tüür, Aare Pilv, Berk Vaher, Andreas Kalkun, Marko Kompus.   Piia Ruber

26. IV leidis musta laega saalis aset Erakkonna õhtu
“90-ies coming back”.

Erakkond on minu jaoks erilise tähtsusega nähtus. Suvel 1997 sattus mulle näppu “Üheksavägine”. See ei olnud perfektne, geniaalne koguteos, sääl oli veel noorte autorite tundelist kobamist, aga samavõrra oli sääl elu ja tuld. Kui ma mõtlen 1990ndate luulele, on erakkondlaste varastel tekstidel sääl oluline koht.
Ma pidin minema, see oli “vanasti” alati Tallinna noorte kirjanike relv: meie olime igal pool kohal, teadsime, mis teised kirjutavad, ja üritasime siis erineda, nihestuda. Selles oli väga palju mängu. Nüüd olid mu ootused päämiselt nostalgilised. See oli igatsus mõne aasta taha, tõeline sõltuvus õhtu pääliskirjast-parafraasist.
Alustas Kalju Kruusa. See oli mõneti nagu greatest hits, vanade, tuttavate, hääde palade uus esitus. Kuidagi sasssuumanlik, jaankaplinskilik, aga ka eriomaselt kaljukruusalik realism, üksitiste hetkeliste huugamistega: “kultuuriinimeste postkastides sirisevad sirbid”. Timo Marani tekstidest ja esitusest kohas tänapäeva luule kvintessents, kui ma kujutaks ette “uue maailma uut mainstream-luulet”, mida “tavalised inimesed” õhtuti loevad, raamatupoodidest ostavad, oleks see suuresti selletaoline. Mind hämmastab, et Maran ei ole (veel) nii tuntud.
Üks tulisemaid ja Erakkonna üldise tasase laadi juures nihestunumaid esinejaid oli sürrealist Marko Kompus. Tema teadvuse, assotsiatsioonide julge voolamine, teravad ekspressiivsed kujundid sööbivad meelde (loe tänase Sirbi “Varamu” küljelt!). Mõnes mõttes teistest teravamalt väljendas Erakkondlikku mõttelaadi Kadri Tüür oma tekstis “ma ei tunne sind, Johnny B”... See on aus ütlemine. Lisaks oma tekstidele luges Tüür soome luule tõlkeid, siis sain ma aru: Erakkond on tõesti uue aja luulerühm, neil on juba aimdus hääoluühiskonnast, (mandunud?) demokraatiast – nad suudavad kirjutada ilusatest asjadest, teravalt meelde paindunud pisihetkedest. Paljud meie generatsioonist veel ei suuda. Ma mõneti ei uskunud enne neid, et seesugune luule on olemas.
Mathura bluusilik, monotoonne laulmine jäi meelde, neid tekste meeldib mulle palju rohkem kuulata kui lugeda – kuulda pehme tämbriga kordumas “kui liblikad maanduvad su põskedele”. Tema (ja teiste erakkondlaste) kujundeis on palju registreerimise lihtsust, reaalsust, samas viitavad tekstid (kui terviksümbolid) enamasti vaimsesse sfääri, mitte lihalistele objektidele.
Lauri Sommer kõlas lindilt, Berk Vaheri minu reaalsustaju jaoks nihkes, narratiivselt (või vähemasti kujundiliselt) hakitud proosat oli esimest korda mõnus laivis kuulda. Lihalikkust, erootikat segatuna religioossete, müstiliste motiividega andis Erakkonnale juurde Andreas Kalkuni setokiilne luulendus. Lõpetas esinemise Aare Pilv oma juttudega: neist jäi meelde unenäolisus, aga ka painajalikkus, ahistatus, nõiarattas jooksmise tunne. Kui Berk Vaher seda kõike David Lynchi filmina iseloomustas, ei olnud ta emotsionaalselt üldse kaugel...
Muidugi, me oleme liiga noored, aega on kulunud liiga vähe, tegelikult ei jõudnud Erakkond veel kuskil ära olla. Ometi on see nende taaskordne tulemine, tõestus, et aasta 1997 põlvkond on kirjandusse mingi uue tunde toonud, tõestus, et sõpruskonnad püsivad ikka.

J. R.