|
|
Vene filmivirtuoos Dziga Vertov Eestis
24. septembril saab Tartus Vanemuise kontserdimajas ja 25. septembril Tallinnas Sakala keskuses vaadata legendaarse Vene filmimeistri Dziga Vertovi “Inimest filmikaameraga” (1929). Seekord teeb taustamuusikat briti nu-jazzi ansambel The Cinematic Orchestra. Dziga Vertov (1896 – 1954) on legendaarne Nõukogude Venemaa dokumentalist ja filmikroonik. Sünninimeks oli tal Deniss Abramovit? Kaufman, seega oli ta juut, mitte venelane. Venemaale, alul Moskvasse, siis Peterburi, pages perekond 1915. aastal, sinnamaani oli Vertov õppinud sünnilinna Bialystoki konservatooriumis muusikat. Peterburis hakkas ta esialgu poeediks, kirjutas luuletusi, satiiri ja ulmejutukesi. 1916.-17. aastal õppis Vertov aga hoopis arstiteadust, harrastades vabal ajal nn. helikollaa¯ide tegemist. Ometi ei saanud temast ei muusikut ega arsti, temast sai filmimaailma üks suurimaid revolutsionääre, kelle mõju ulatub tänapäevani. Ka tema kunstnikunimi Dziga Vertov väljendab pöördepunkti, revolutsiooni.22aastaselt, 1917. aastal, hakkas Vertov toimetama Kinonädalat, Venemaa esimest filmikroonikat. Vertov tegutses seal kolm aastat. Ta käivitas agitrongi, vägeva kommunistliku kihutustöö masina, kus oli näitlejate truppe, kes võisid käigu pealt etendusi anda. Rongis sai trükkida plakateid ja lendlehti ning loomulikult oli seal kõik kinotegemiseks vajalik: filmitu sai samas ilmutada, monteerida ning rahvale ette näidata. 1922. aastal alustas Vertov Kino-Pravda seeriat, püüdes samal ajal leida ülimat filmitõde, see tähendab näidata rahvale niisugust tõde, mida esimesel pilgul ehk ei märkagi. Kui võtta fragmente tegelikkusest ja monteerida need omavahel kokku, saab jutustada lugusid, millest inimesed muidu ehk mööda vaataksid. Kino-Pravda kajastas rahva igapäevaseid toimetusi, mõnikord ka varjatud kaamera abil; Kino-Pravda materjal ei ole reeglina lavastatud, Vertov ei huvitunud kauni kunsti loomisest, vaid püüdis tõsimeelselt rahvale näidata päriselu. Vertov oli kirglik eksperimenteerija, minnes kohati nii kaugele, et kaasaegsed kriitikud teda hulluks hakkasid nimetama. Vertov ei hoolinud kübetki mängufilmidest ja draamakunstist, nimetades draamakunsti masside oopiumiks. Mängufilmidel oli tema arvates proletariaadile täiesti laastav mõju. Näita rahvale fantastilisi kaadreid luksuslikust elust ja nad ei taha enam kuuldagi treipingi taha tööleminekust, nad hakkavad unistama ja kujutavad endale ette, et elu peaks olema lõputu vahuvannis vedelemine!!! Vertov kutsus üles mängufilmidest loobuma. Oma veendumuste juurde jäi ta isegi pärast seda, kui 1925. aastal oli linastunud Sergei Eisensteini võimas “Soomuslaev Potjomkin”, mis on vaieldamatult propagandafilmide pärl veel tänapäevalgi. Võimalik, et just selle filmi terava kritiseerimise pärast kaotas Vertov hiljem Sovkinos töö. Filmis “Inimene filmikaameraga” võitleb Vertov filmikeele puhastamise eest, tahab filmi täielikult eraldada meetodeist, mis kasutusel teatris ja kirjanduses. Seniajani peetakse “Inimest filmikaameraga” tummfilmi ajastu kõige innovatiivsemaks ja kaasaegsele kinole kõige rohkem mõju avaldanud filmiks, mille üheks trumbiks on kindlasti hiilgav kiire montaa¯ ning efektide kasutamine, mis mõjuvad praegugi modernselt ja väga jõuliselt. Tolleaegne filmipublik oli täielikus hämmingus, kuidas saab kaamerat kasutada inimsilma asendajana. Film jutustab ühest päevast Moskva linna elus. Operaatoriks on Vertovi vend Mihhail Kaufman, toimetajaks tema abikaasa Jelizaveta Svilova, kõik kolm filmitegijat on ka tegelasteks. See ei ole siiski lihtne linnaelu jutustus, tegemist on avangardi tuhmumatu pärliga. Vertov võrdleb töölisi masinatega, kasutab palju stoppkaadreid, näitab mitut pilti korraga, kõik on suurepärases rütmis. Oma 1923. aastal kirjutatud manifestis kirjutab Vertov: “Ma olen kinosilm, ma olen mehhaaniline silm, mina-masin, näitan teile maailma nii nagu ainult mina seda näha võin”. 1929. aastal ta näitaski. Film oli kõvasti oma ajast ees, nii, et kohe järgmisel päeval ei muutunud kinokunstis veel midagi, kuid just see on film, mille mõju võib näha tänapäevalgi. Film on saadaval ka videol ja DVD-del, sellele on soundtrack’e kirjutatud rohkem kui ühel korral (viimati näiteks Michael Nyman). Soovitan filmi siiski kinoekraanil vaadata, seda enam, et Cinematic Orchestra on eriti magus kompvek. Dziga Vertovist räägib enne kontsertseansi algust lisaks ka filmikriitik Karlo Funk. Kuula ka: www.cinematicorchestra.com MARGIT ADORF
|
