“Maharajade meditatiivne õhtunauding”, india muusikute kontserdid 17. XII Pärnu kontserdimajas, 18. XII Vanemuise kontserdimajas ja 19. XII Estonia kontserdisaalis.

Festival “Orient” ja Eesti Kontsert esitlevad käesoleval hooajal kahte üsnagi erinevat projekti. Just hetk tagasi lõppes Samtenlingi nunnakloostris järjekordne proov programmiga “Aarded maailma katuselt”, mille raames kolmeteistkümnest tiibetlannast koosnev Buddha nunnade grupp esitab Drikung Kagyu koolkonna rituaalset muusikat. Proovid juba käivad, ent Eestisse jõuab see kava alles kevadel. Idamaalastega kontserte korraldada pole lihtne, juba paari päeva pärast tuleb jätta kloostriga hüvasti ja reisida Delhisse, et kohtuda muusikutega, kes astuvad juba detsembris Pärnu, Tartu ja Tallinna publiku ette india muusika kavaga “Maharajade meditatiivne õhtunauding”. Keskendugemgi esialgu vaid lähemale üritusele.
“Maharajade meditatiivne õhtunauding” erineb oluliselt neist filharmoonilistest kontsertidest, millega on harjunud Eestimaa kontserdimajade lavalauad. Erinevus puudutab nii sisu kui vormi. Kontserdid on kolmeosalised, olles kestuselt küll enam-vähem võrdsed ooperietendustega, kuid siiski jäädes maha Indiale tüüpilistest maratonkontsertidest. Saalis puuduvad toolid, nii esinejad kui ka parterisse pileti ostnud kuulajad istuvad vaipadel ja patjadel. Ühena kontsertide korraldajatest tahaksin uskuda, et kestus ja padjad ei kujune siiski sündmuse olulisemaks väärtuseks. Igatahes muusikute nimed annavad põhjust loota midagi enamat.
 
Duo Raza-Anand
India klassikalise muusika üheks atraktiivsemaks ¯anriks on jugalbandi ehk duo. Nimetan siinkohal teadlikult duot muusika¯anriks, mitte ansambliks. Iseäranis nauditavaks tõotab kujuneda duo-kontsert siis, kui tegemist on kahe eri instrumendiga ja eri tüüpi solistidega. Soodsate asjaolude kokkulangemise ja publiku innustava kaasaelamise korral tekib musitseerimisel võistluslik moment. Kumb suudab mängida väledamalt? Kumb emotsionaalsemalt? Kumb suudab teise etteantud motiividele reageerida adekvaatsemalt ja vaimukamalt?
Vichitra vina virtuoos Mustafa Raza on sündinud muusikute lapsena, ta pere pärineb legendaarsest Tansenite suguvõsast, mis on andnud Indiale suurepäraseid muusikuid mitme sajandi jooksul. Mustafa vanaisa Chajju Khan oli Palmpuri õukonnamuusik, tema isa, tunnustatud vina-mängija Ustad Ahmed Raza Khan oli Patiala õukonnamuusik. Mustafa Raza ise on saanud mitmekülgse hariduse, muu hulgas on tal ka Kalkuta ülikooli meditsiinidiplom. Üleindialine Raadio tõstis ta kõrgeima, A-kategooria artisti staatusse. Kui paljude teiste muusikute taseme kohta olen saanud informatsiooni heliplaatide, arvustuste või soovituste kaudu, siis Mustafa Raza meisterlikkuses on olnud võimalus korduvalt veenduda vahetult. Tema instrument vichitra vina on seotud Põhja-India traditsioonidega. XVII sajandiks oli pill peaaegu välja surnud, ka tänapäeval võib professionaalsed vichitra vina mängijad ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Raza partneriks on legendaarsete gurude Ashish Khani ja Ravi Shankari õpilane Rohit Anand, kes nii interpreedina kui ka pillimeistrina on oma tegevuse sidunud bambusflöödi, jumal Krishna instrumendiga. Flööt on levinud eelkõige rahvamuusikas, alles pool sajandit tagasi võeti see kasutusele klassikalises kontsertmuusikas. Pilli häälestus tundub esmapilgul olevat kummaline, augud on justkui nimme veidi mööda puuritud, et oleks lihtsam esitada libistamisi ja ornamentikat.
Kuigi oleme seni kõnelnud jugalbandist kui duost, lisandub sellele esituskoosseisule peaaegu alati veel kolmaski instrument – tanpura. Kuna tegemist on saatepilliga ja kolmanda mängija lisamine ansamblisse on sageli tülikas (suurte mõõtmete tõttu tuleb reisimisel osta tanpurale eraldi lennukipilet), siis tänapäeval kasutatakse sageli elektroonilist pseudo-tanpurat, väikest häälitsevat kastikest. Rohit Anand ja Mustafa Raza kuuluvad ses küsimuses konservatiivide hulka ja kasutavad oma esinemistel siiski traditsioonilist akustilist instrumenti.
“Maharajade...” kontsertide programmid on igal õhtul erinevad. Nii on Duo Anand-Raza oma Eesti turnee kolme õhtu jaoks ette valmistanud kolm ragat. Esiteks, raga Saraswati, mis on nime saanud india mütoloogiast tuntud kaunite kunstide jumalanna Saraswati järgi. Kuigi üldiselt jaguneb india klassikaline muusika Põhja- ja Lõuna-India stiiliks, aeg-ajalt on muusikud neid ühendanud. Öeldu kehtib ka eeloleva esituse kohta. Tegemist on Lõuna-India ragaga, milles kasutatakse hindustani stiilist pärit mänguvõtteid. Põhja-India reeglistiku kohaselt esitatakse Saraswatid varaõhtul. Teiseks, õhtu-raga Rageshwari on pühendatud armastusele: armastatu on oodanud oma kallimat kaua, lõpuks saabub teade tema saabumisest, suurest õnnest puistab ta lilli teele ning seejärel kaunistab ka ennast. Ja kolmandaks, Lõuna-India raga Sugandh usutakse toovat esile “magusaid” tundeid, millesse on pikitud püsimatust, kapriise, tõsidust.
Eelöeldus jäi kõlama “õhtu”. India traditsioonis seostuvad ragad kindlate aastaaegade ja päeva osadega. Eksimist aastaaegade osas ei peeta siiski suureks patuks, küll aga on nõutav kinnipidamine kellaaegadest. Kui hommiku-ragat mängitakse õhtul või keskpäeva ragat keskööl, mõjub see halvasti nii esitajale kui kuulajale. Seda mitte üksnes emotsioonide tasandil: teatud helide kooslused ja järgnevused on suutelised mõningal määral mõjutama isegi inimeses toimuvaid füsioloogilisi protsesse.
 
Löökpillikvartett Drums of India
Aditya Kalyanpur, Aushim Chauduri, Arshad Syed ja Brian Melvin on trummarid, keda on kvartetiks liitnud ühine huvi india rütmivõimaluste vastu. Kõik neli on kas lühemat või pikemat aega õppinud suurimate tabla-virtuooside Ustad Alla Rakha ja Ustad Zakir Hussaini juures, Aushim Chaudurit on kriitikud koguni nimetatud Alla Rakha väljapaistvaimaks õpilaseks. Kvartett on liitnud india klassikalise löökpilliarsenaliga ka mõned folktrummid ja samuti modernse elektroonika. Selles sümbioosis saavad kokku india rütmimuusika minevik, olevik ning võib-olla ka tulevik.
Noorema põlvkonna väljapaistva löökpillimängija Aditya Kalyanpuri tabla-õpingud algasid juba viieaastaselt, üheteistkümneselt pälvis ta oma esimese konkursivõidu, lisaks nooruses võidetud autasudele on tal ette näidata rahvuslik muusikapreemia India valitsuselt, samuti Vidyasagari autasu ja konkursivõit Bombays.
Arshad Syedi näol on tegemist unikaalse trummariga, kes valdab mitmeid stiile ja erinevaid india instrumente (pakhavaj, dholak, tabla, tabla tarang, khanjira). Samuti mängib ta santoori, mida on õppinud selle pilli suurima virtuoosi Shivkumar Sharma käe all. Ta on musitseerinud koos selliste väljapaistvate muusikutega nagu Ali Akbar Khan ja Laxmi Shankar. Põnevad on olnud tema Ida ja Lääne projektid “Diga Rhythm Bandi”, Mickey Harti ja Zakir Hussainiga.
Kvartetile lisab värvi Brian Melvin, kes on lisaks tablale õppinud aafrika ja ladina-ameerika trumme. Ta on mänginud koos selliste suurustega nagu Joe Henderson ja Mike Stern. Pikem koostöö on teda sidunud bassilegend Jaco Pastoriusega, kellega koos on valminud viis plaati, millest “Standards Zone” oli 15 nädalat järjest (!) jazzi edetablis esikohal.
 
Duo Siraj Ahmed Khan –
Vaqar Ahmed Khan
Vanadest aegadest on Indias peetud muusika kõrgeimaks ilminguks laulu. Inimhäält vaadeldakse kui elavat instrumenti, sõnadel on sageli teisene roll. Vokaaltehnika eesmärk on arendada hääle maksimaalset täpsust, mis võimaldaks mikrointervallide ja kaunistuste esitamist. Oluline on hääle “instrumentaalne kvaliteet” ja suur ulatus: raga hõlmab kolm oktaavi ja hääl peab selle esitama murdumisteta.
“Maharajade...” kontserdis on esindatud kaks vokaalstiili. Üheks tähtsamaks klassikaliseks stiiliks on araabia päritoluga khayal, mida iseloomustavad vormiline ja tehniline vabadus, peenekoelisus ja improvisatsioonilisus. Indias ja Pakistanis levinud ghazal on pigem poeetiline retsitatiiv kui muusika¯anr. Ghazali ajalugu algab araabia maadest, XII sajandil jõudis see laulmistava Pärsia kaudu Indiasse.
Khayal-laulja Ustad Siraj Ahmed Khani juured ulatuvad suurmogul Akbari õukonnas tegutsenud legendaarse muusiku Miyan Tansenini. Ta on osa võtnud muusikafestivalidest Indias, Londonis, Amsterdamis, Hongkongis, Nairobis, Muscatis, Dubais, Pariisis. Siraj Ahmed Khan saadab end ise harmooniumil. See on pill, mis on küll üle võetud Läänest, ent erineb meile tuntud harmooniumidest oluliselt. Kuigi instrument ei võimalda india muusikale tüüpiliste pooltoonist väiksemate intervallide ja glissandode esitamist, on see Põhja-Indias laialdase levikuga. Paljud muusikud ei tunnusta harmooniumit kui india muusika instrumenti, näiteks Rabindranath Tagore on öelnud, et harmoonium on “india muusika õnnetus”.
Kuigi käesoleva artikli kirjutamise ajaks on “Maharajade...” kontsert Estonia kontserdisaalis juba välja müüdud ja käesolev kirjutis ei teeni reklaami eesmärki, tahaksin Sirbi lugejatele soojalt soovitada – kasutage võimalust Pärnus ja Tartus!

PEETER VÄHI