Maailma esimeste paberfotode saatusest
Eestis ja Inglismaal

Tartu ülikooli raamatukogu fotokogus leidub mitmeid unikaalseid materjale, millest kindlasti üks väärtuslikum on tänapäeva fotograafia, s.o. negatiiv-positiivmenetluse leiutaja, inglise teadlase William Henry Fox Talboti (1800 – 1877) fotokogu. Meeldiva üllatusena leiame sealt maailma esimese paberfoto originaalsuurenduse (Lacock Abbey lossi võretatud aken, august 1835), 10 originaalfotot, (mis samuti pabernegatiivajastu varasemast perioodist), 11 fotogravüüri (enne 1866. aastat), Talboti enda portree (1865), 10 fotopostkaarti ja fotot Talboti kodulinna Lacocki ja päruslossi Lacock Abbey vaadetega.


Mis siis teeb selle kogu niivõrd rariteetseks? Kõigepealt muidugi paradoksaalne fakt, et fotograafial on olemas üle maailma tähistatav sünnipäev, mis on aga neli aastat hilisem. Just 19. augustil 1839 kuulutati Prantsuse Teaduste Akadeemia pidulikul istungil välja fotograafia sünd, tutvustati uut meetodit, mille abil sai ümbritsevat objektiivselt pildina fikseerida. Autoriteks prantsuse teadlased J. N. Niepce ja J. L. M. Daguerre, kelle tulemit nimetati dagerrotüüpiaks.
Kuigi see avastus võeti nii Euroopas kui ka Eestis vaimustusega vastu, oli see meetod tegelikult juba sündides surnud. Dager on poleeritud hõbeplaat (hiljem ka vaskplaat), mille pind muudeti valgustundlikuks joodiaurudes ja “ilmutati” pärast pikaajalist säritust elavhõbeda aurudes ning kinnitati keedusoola lahuses. Saadud kujutis oli üliõrn, seda ei tohtinud käega puudutada, seda polnud võimalik paljundada, see oli uunikum oma kordumatuses ja uunikumina ka väga kallis.
Paradoks küll, ent just selle vaid 15 aastat kasutatud meetodi sünnipäeva tähistataksegi üle maailma, digifotoni viinud Talboti arengusuuna alguspäeva teab aga vaid jumal taevas. See omamoodi isolatsioonis elanud inglane tegi vastavad avastused ikka oma elu kergendamiseks, teadmata samal ajal isegi prantslaste olemasolust.
 
Sünd enne sündi
W. H. Fox Talbot oli küllalt hea akvarellist, oma töö kergendamiseks otsis ta lahendust, kuidas läbi camera obscura fikseerida ja säilitada kujutist kemikaalidega immutatud paberil. Katseid tegi ta juba 1834. aastal ja jõudis tulemuseni suvel 1835. Ent tulemuseks oli vaid kujutatu negatiiv, s.o. taevas oli must, maa ja kivid aga valged nagu praeguselgi fotonegatiivil. Kuid õnnestumine oli seegi, lisandus veel mõttetööd ja katsetusi ning õli või vaha abil läbipaistvaks muudetud pabernegatiiv oligi kopeerimiseks valmis. Seega olid juba augustis 1835 maailma esimesed paberfotod reaalselt olemas ja aastasadu kogunenud kogemuste ja teadmiste kokkuvõte koondus tegelikkuses juba neli aastat enne ametlikku väljakuulutamist ühte lausesse: fotograafia tänapäevases mõttes on sündinud.
Pedantse praktikuna ei kiirustanud Talbot oma avastust eriti kuulutama, vaid jätkas omaette nokitsemist. Esimesed fotomaterjalid olid väga väikese valgustundlikkusega, selle tõttu olid ka säriajad mõistusevastaselt pikad, ulatudes fotoajaloo hämaratel aegadel isegi kaheksa (!) tunnini. Loomulikult ei olnud neis tingimustes võimalik jäädvustada inimest, vaid ikka liikumatuid objekte. Järk-järgult säriajad lühenesid, Talbot pildistas tavaliselt ligi kahetunnise valgustamisega oma lossi, selle üksikosi, ümbrust ja kodulinna.
 
Naelutamise kunst: oopiumi ja gaasi
Maailma esimene säilinud foto ja ka Tartus hoiul sama paberfoto suurendus kujutab lossi ühte akent. Katsed jätkusid ja peagi võidi säriaega lühendada nii tunnile-poolele, kümnele minutile, viiele minutile jne. Talboti tütar oli oma isale lapsepõlves poseerides pidanud liikumatult püsima ligi kolm minutit ja seda heleda päikese käes. Kuid isegi mõni sekund oli inimesele liiast, nii tuligi piltnikel klientide “paigalenaelutamiseks” igasugu nippe ja abivahendeid välja mõelda. Lihtsaim ja levinuim moodus oli kliendi kinnitamine “piinatoolile” nn. Hispaania saapa variatsiooni: spetsiaalselt konstrueeritud tugede süsteemi abil fikseeriti pea, samuti keha ja käte asend. Toed ei paistnud kuskilt välja ja klient oli kindlalt fikseeritud. Probleemiks jäid vaid silmad: kuidas sa ka püüad ja keelad silmadel pilkumast, tulemus on vastupidine. nii ongi vanadel fotodel silmad tihti ebateravad.
Fotofolkloor pajatab aga tunduvalt radikaalsematestki võimalustest selles vallas. Üks Danbury fotograaf kuulutas 1875. aastal, et tema pildistab ilma kliendile valu tegemata: ta kasutas seansi algul gaasi, millega enne võtet kliendi liikumatuks gaasitas. Teine aga lasi kliendil oopiumi suitsetada ja ajal kui pildistatav sfäärides lendles, tegi ta oma töö ära. Kirjeldatud meetodid polnudki kõige hirmsamad, eriti võrreldes ähvardusega, mida võis XIX sajandil kuulda Texase fotograafi suust: “Istu paigal, muidu lasen sul ajud sodiks!” Õnneks toimus see kõik kuskil kaugel, kui toimus, välja arvatud Hispaania saabas, piinapink, mida demonstreeritakse Tallinna fotomuuseumis.
 
Äraostmatu inglanna annetab Tartule
Lugu aga, kuidas need haruldased paberfotod Jaan Tatika sünnimaale jõudsid, on paljus tänu võlgu meid kõiki vahel mõjutavale Suurele Juhusele. Nimelt ilmus ühe suurema remondi käigus 1930ndail Lacock Abbey lossis seni teadmata peidikust välja W. H. Fox Talboti arhiiv, kus oli ühtekokku ligi 5000 eset, nende seas ka esimesed pabernegatiivid ja -fotod aastast 1835 ning hulk teisi fotosid ja gravüüre samast ajajärgust. Talboti lapselaps miss Matilde Talbot korraldas 1934. aasta juulis vanaisa mälestusnäituse ning just samal ajal sattus üks tartlanna, eesti gaidide juht ja inglise filoloog Eleonora Hünerson samasse kanti. Nende daamide tutvusest arenes tasapisi sõprus ja inglanna otsustas Eestit külastada. Tema vaimustus siinsest loodusest, arhitektuurist, ülikoolist ja eriti inimestest oli siiras. Enamuse vanaisa arhiivist kinkis ta Briti muuseumile, väikese kollektsiooni Washingtoni, erinevaid kanaleid pidi on üksikud fotod jõudnud Pariisi, Viini ja Peterburi. Matilde Talbot keeldus kõigist meelitavatest ettepanekutest müüa ülisuure rahagi eest oma vanaisa arhiiv ning peab austust avaldama selle leedi meelekindlusele, üle maailma tulnud vastavatele ettepanekutele vastas ta eranditult eitavalt.
Ja siis sõitis ta siia, maailma äärele (kus levinud arvamuse järgi elati jääajas), armus omamoodi siinsetesse inimestesse, aastaaegade täiuslikku vaheldumisse, Lõuna-Eesti kuppelmaastikku, Petseri kloostri lummusesse, vaimustus Tartu ülikoolist ning otsustaski tunnustada seda Põhjamaa kultuuri kõige väärtuslikumaga, mis tal anda oli. Oma viimasel külaskäigul Tartusse tõi Matilde Talbot kaasa paki, millele oli oma käega kirjutanud read, mis tõlkes algavad järgmiselt: “Väärtuslik annetus Ülikooli raamatukogule…”. Ja seal olidki üllatuseks meile nüüd juba tuttavad rariteedid.
 
Eesti foto pimikust
Need haruldused on mujal maailmas tõstnud huvi Eesti vastu, seda eriti fotograafide ja fotoajaloolaste seas. Huvi selle kogu vastu on laiendanud ja astendanud huvi ka meie enda fotoajaloo vastu, pjedestaalile on tõstetud rida eestlastest fotograafe, kelle personaalnäitusi organiseeritaksegi üle maailma. Ja olgu uurija Ameerikast, Prantsusmaalt, Ungarist, Itaaliast, Poolast või tont teab kuskohast, on ta tavaliselt tõeliselt “sillas” kui on tutvunud Eesti visuaalse ajalooga. Ning just see vahetus, ausus ja siiras uudishimu, olgu siis tegu portree-, grupi-, etnograafilise-, loodus- või arhitektuurifotoga, kas tõsi- või luiskelooga, on ikka viinud selleni, et mujalt tulnud jõuavad enamasti kõik ühe tõdemuseni: eesti foto ajalugu ootab kahjuks või hoopis õnneks veel oma õiget avastamise aega. Ja selle terra incognita peame me ikka ise avastama.

ÜLLE LILLAK