|
|
“Soojust ma otsinud olen…”
Kui rakendada üldrahvalikku küsitlust, vaevalt et Kurvitsat eriti tuntaks või et ta oleks teab mis märgiline nimi. Või mine tea, ta on ehk pigem tuntud kui skandaalne isik. Ta debüteeris koguga kaheksakümnendate alguses ja tema ümber hõljus igasugu kõhklusi. Ta ei mõjunud päris oma ajajärgu luuletajana, temast arvati igasugust. Eks ikka see boheemlusemure, et miks inimene näib nii pidetu, samas kui ta loob täie enesestmõistetavusega seoseid, mis on nõudlikud ja rängadki. Et mis asja selline natuur ajab, ega ta meid hulluta? Või mis veel hullem mõelda – et ega ta meilt luuletaja hõlpelu välja ei kavalda. Aga vaadelgem ikka luulet. “Tõrvalill” on Kurvitsa valikkogu nn. eelõitsengu ja viimaste luuletuste lisandiga. Kurvits, muide, on kuuldavasti kaotanud hulga vahepealseid luuletusi ühe kirjastuse trepile, kuid seda kaotust me ei oska hinnata. Midagi lihtsalt jäi ilmumata ja osa sellest miskist kummitab ehk Kurvitsat elu lõpuni. Et kas üritada taastada või pingutada unustada. See selleks. Kurvitsa noorepõlveluule ei lähtu niivõrd võõrkeeltes kogetust, ei isegi Noor-Eestist, Arbujatest või siis kuuekümnendate eliidist. Ei, tema sarnanes XIX sajandi lõpu eesti romantikutele, neile nn. järelromantikuile, kes justnagu oma lätteid taga nutsid. Kuid nood toonased eellased olid väga ja väga keele arenematusega kimpus, mida ei saa öelda Kurvitsa kohta. Kuigi ta on hirmus viletsa elusaatusega ja iseõppija mees, annab ta juba noorukina neile romantilisuse puhangutele kaasaegse keele ja vormi. Romantilisus ei hävi ju kunagi, see on nooruse proovikivi, mitte ainult ühe paksult läbi kirjutatud minevikuepohhi tunnusjoon. Kurvits lihtsalt näitab, mis järelromantismist arenenuma keele puhul koorub. Märkab ka ennoliku varjundiga looduskujundeid, mis vihjavad müstikale, ehkki ma ei usu, et Kurvits end müstikuna tajuks, on lihtsalt teatud kooskõlad. Ja ma pean pihtima, et kunagi käsikirjaliselt loetuna mõjus Kurvitsa luule tihti pentsikult vanamoodsana, nüüd üle lugedes aga hoopiski mitte. Praegu näen keele ja kujundi seoseid kuidagi paremini, see aitab kirjandusloost pärit eelarvamustest üle. “Väike-Kamari õhtutes”, esimeses ilmunud raamatus, kirjutas Kurvits tegelikult juba küpset intensiivset vabavärssi, mis keskendus inimese vaimse ja hingelise enesetunnetuse vastuoludele: armastamine ja ükskõiksus, vihkamine ja loovus, hävitamine ja kord, pragmatism ja hingesund, laps ja maailma teisenemine, üksindus ja argipäev jne. – sellised pingehetked kordusid luuletusest teise, segunesid ja jäid püsima. Nüüd lugedes võib öelda, et tegu on üldistusvõimelise intiimluulega, enesest teadliku pihtimusega. Hilisemas luules Kurvitsa tõsidus aiva süveneb vaat et sünguseni ja isegi psüühilise terrorini, mille kõrval aga avanevad meie mehelikus luules harva esinevad hellusemotiivid seoses lapsega, midagi lapse jumaldamise sarnast. Kange tahtmine on tsiteerida “Tõrvalille” kogu proosaluuletuste ja aforismide osa “Tühermaa”: “Miks kirjutan, miks avaldan inimestele omi mõtteid? On üks läbiv soov, paljudes töödes, mis olen teinud – püüd projitseerida vaimset ollust argipäeva, sellesse igaviku hallusse, mis kunagi matab kõik püüdlused tolmu. Soojust ma otsinud olen…” Või siis nii: “Lapsest peale valdab mind pime uudishimu kõige vastu, mida ümbruskonnas näha ja kuulda võib. Aga ma ei usu, et filoloogidest autorite juurdekasv eesti kirjandusse midagi uudset tooks. Pikkamööda oleme jõudnud selleni, et uudiskirjanduses pole enam ammu midagi saladuslikku. Seepärast panen raamatu käest ja lähen linna hulkuma.” Kurvitsa hilisem luule on muutunud ühtpidi tüünemalt arutlevaks, teisalt ka üha napisõnalisemaks, kusjuures murdeluule osakaal on ajapikku kasvanud. Hulkuja kujund on aga omane kogu ta loomingule, ka proosale. Kurvits väärib juba isikumüüti, milles võib üllatavalt palju paralleelsust leida Juhan Liiviga, millele ta ise on nooruspõlves oma luuletustes ka vihjanud. Liivi kõik kuidagi vaistlikult austasid, lausa ahmisid tema prohvetlikkuse kübemeid ja ta rasket saatust. Talle kaasaegsed lõid eluajal isikumüüti. Kurvits on sarnast suhtumist väärt. Nüüd on teised ajad, suhtumine inimestesse ja inimtüüpidesse kardinaalselt muutunud, kuid ka Kurvitsa luule tegelikult on väärtuslik, samas talle kui boheemile, vaimuhaigele oleks justnagu määratud tola ja luuseri roll. Hea, et Kurvits astus ise selle vastu, kirjutades ühest viimasest haigus- ja joomahoost äärmiselt tiheda ja terava novelli, mis on ilmunud vähemalt kahel korral, esmalt paar aastat tagasi Loomingus ja hiljem Kurvitsa eelmises kogus. Loomejõudu talle. PEETER KÜNSTLER
|
