Kui meie hulgast lahkub kõrgelt hinnatud inimene, püüavad sõbrad, kolleegid või imetlejad teda taasluua – kas ainult mälus või ka mõnes vastupidavamas süsteemis. Näiteks paberil. Nii sünnivad memuaarid, biograafiad, monograafiad. Aga igal taasloojal-otsijal on oma nägemis-, oma väljendusviiski. Ja nii palju kui on otsijaid, on ka ettekujutusi, mistõttu objektiivsus kui mõiste kaotab oma selguse ja ranguse. Keegi ei suuda ju olnut täpselt taastada. Nüüd oleneb, kas lugeja talub teist paberile manatud kuju enda loodu kõrval või leiab, et kolleegi ettekujutus on ebaadekvaatne ja sellele tuleb vastu astuda. Ilma selle nähtuseta poleks meil üldse kriitikat ja kriitikuid.
Seda kõike arvestades tahaksin esmalt tänada häid kolleege Urve Lippust ja Vaike Sarve, kes leidsid aega ja tahtmist minu raamatu “Karl Leichter. Eesti muusikateaduse suurmees” lugemiseks ja veel enam, pidasid vajalikuks sellest kirjutada. (Vt. Urve Lippus, Ausamba ehitamisest. – Muusika 2003, nr. 2, lk. 34 – 35; Vaike Sarv, Esteet ja intellektuaal eesti muusikateaduse algusaegadest. – Sirp 07. 02. 2003). Eesti oludes on üsna haruldane, et muusikaraamatu kohta ilmub mitu retsensiooni! Nõustun üldjoontes retsensentidega, sulge haarama sundisid mõned minu arvates vaieldava argumenteeringuga märkused või siis minu teksti (võibolla ebaselgest sõnastusest tingitud) vääritimõistmised.
Alustaksin kõigepealt Vaike Sarve märkustega. Kuna tema hinnangul on minu raamatu näol tegemist “eesti traditsioonilise kirjatööga muusika valdkonnas”, siis tekib küsimus, kas niisugune raamat üldse vajab võõrkeelset resümeed, mille puudumist retsensent ette heidab. (Võõrkeelne resümee oli küll kavatsetud, kuid kuna raamat pidi valmima Leichteri juubeliks, tuli tekkinud ajanappuses sellest kahetsusväärselt loobuda). Et võõrkeelset resümeed obligatoorseks ei peeta, laseb järeldada asjaolu, et sellest on loobutud ka nii soliidses akadeemilises väljaandes nagu “Rahvuslikkuse idee ja eesti muusika 20. sajandi algupoolel” (koostanud Urve Lippus, Eesti Muusikaakadeemia, Tallinn 2002), kus Vaike Sarvegi väga sisukas artikkel sees. Kaldun siiski arvama, et võõrkeelse resümee puudumine on nii minu raamatu kui ka mõne teise väljaande miinuseks. Leichteri artiklite nimekirja lisamisest raamatule loobusin sellepärast, et tema kohta on ju olemas Valve Jürissoni koostatud (ilmunud 1992) ammendav personaalnimestik. Edasi leiab retsensent, et raamatu “lugemist häirib aja jooksul niigi muutunud terminite edasine teisenemine (n.-ö. etnograafiline), terminite vale kasutamine...” See on karm süüdistus. Ainus etteheite tõestuseks toodud näide pole aga raamatu autori tekst, vaid kuulub Karl Leichteri 1934. aastal kirja pandud teksti! Kõnealuses raamatus (lk. 50) kõlab see järgmiselt: “Positiivseks peab ta /K. Leichter/ asjaolu, et Herbert Tampere on oma korjamiskäikudel kasutusele võtnud eksperimendi”. Samuti ei ole minu tekstist (kahjuks ei selgu retsensioonist, mis leheküljelt) nopitud näide “muusika mõtes(ta)tus” mulle piisav tõestus “kahemõtteliste väljendite” esinemisest, nagu retsensioonis ette heidetakse.
Diskuteeriksin Vaike Sarvega ka kõnekeele sissetungi üle teaduskeelde. Teatavasti on muusikateadlaste arv Eestis enam kui napp, mistõttu on kaunis lootusetu publitseerida eraldi käsitlusi akadeemilise tekstina ja selle kõrval samal teemal ka populaarseid väljaandeid. Akadeemilist teaduskeelt ei saa eirata dissertatsioonides ja erialastes teadusajakirjades ilmuvas, kuid selle valdkonna tekstid on väga elitaarsed, väga kitsale erialainimeste ringile mõeldud ja ka väga vähestele arusaadavad. Juba ammu hakkasid erialainimesed (eriti väikestes keelepiirkondades nagu Eesti) kasutama Trooja hobusena tekste, mis on oma teaduslikkuse juures mõistetavad ka huviliste laiale ringile. See on kõrgkultuuri laiema leviku huvides möödapääsmatu. Ka käsitletav tekst tahab olla selline. Ja lõppude lõpuks peaks olema igaühele arusaadav, mida mõeldakse “moodi minemise” all – just too väljend on häirinud Vaike Sarve. Ja viimane, millele tähelepanu juhiksin, on Peeter Ramuli nimi – kõnesolevas raamatus kirjutan siiski Konstantin Ramulist kui Karl Leichteri õpetajast.
Teine lugupeetud oponent professor Urve Lippus ütleb, et temas süttinud sageli punane tuli seoses raamatu autori arutluste ja oletustega. Ent ta ei tõesta seda allakirjutanu arvates küllalt veenvalt. Võtkem või ootamatu kutse Leichterile Pariisi rahvusvahelisele folkloorikonverentsile 1937. aastal. Kuna puudub teave, kelle algatusel kutse noorele eesti uurijale saadeti, on allakirjutanu oletanud, et Leichteri olemasolust ja tegevusest võis prantslasi teavitada kas rahvusvahelisse ringlusesse jõudnud (seda argumenti ei ole oponent kahjuks tähele pannud) ÕESi väljaanne, kus oli avaldatud tema artikkel eesti rahvaviiside korjamise ajaloo kohta, Pariisis ennast täiendanud Olav Roots või Alliance Francaise’i aktivist Jean Cathala. Urve Lippus hüüatab selle peale emotsionaalselt: “No ei! Pariis pole ju küla, kus end dirigendi ja pianistina täiendamas käinud Roots oleks ühtlasi folkloristide seltskonda sattuda võinud.” Aga kohe järgmise lausega räägiks ta nagu endale vastu: “Muidugi ei saa seda välistada...” Tõestuseta on ka tema väide, et kontakt väga aktiivse prantsuse-eesti suhete arendaja Cathala kaudu “on ülimalt ebatõenäoline”. Oponent leiab, et “loomulik oleks Leichteri sattumine kutsutavate nimekirja ERA suhtluspartnerite kaudu”, mis on ka täiesti võimalik, kuid millel puudub samuti argumenteeritud põhjendus. Tolle arutelu raamatulehekülgedele toomise vajalikkuses on oponendil muidugi õigus jääda eriarvamusele. Ent Urve Lippus teeb selle põhjal üldistuse: nimelt olevat see “üks väga paljudest näidetest”, millel puuduvat “realistlik kontekst”. Ennekõike täheldan, et sõnapaar “realistlik kontekst” on minu arvates võrdlemisi ebamäärase tähendusega. Ma ei saagi täpselt aru, mida sellega ette heidetakse. Kas ehk ebatõenäoseid oletusi, tegelikest oludest möödavaatamist? Püüdes seejuures “realistliku konteksti” puudumist veel kord tõestada, omistab oponent autorile väite, mida tekstis ei leidu. U. Lippus kirjutab: “lk. 100-101 arutatakse okupatsiooniaja kriitikat, nagu oleks repertuaarivalik arvustaja teha”. Paraku on leheküljel 100 hoopis vastupidiselt kirjas: “Kriitiku tahtest ei sõltu – iseäranis eriolukordades – ei esinejate valik ega ka esitatav repertuaar”.
Saan aru ja olen Urve Lippusega ühte meelt, et Leichteri suuruse mõistmine tähendab tema asetamist konteksti. Kuid kas pole siis raamatus seda püütud teha – konteksti asetamise all ei tohiks vist mõista pelgalt kirjutatu analüüsimist ja võrdlemist. Annan endale aru, et Leichteri seosed, eriti tema kirjandusliku pärandi ühendused muu maailmaga jäävad raamatus pealispinnale. Kui U. Lippus tõdeb, et Leichteri suurus muusikateadlasena ja suuresti ka probleemid seostuvad sellega, et ta pidi eestikeelse nii teadus- kui kriitikadiskursuse looma algul suhteliselt ja hiljem päris suletud ühiskonnas, siis hämmastab, et ta unustab Viini koolkonnale alusepanijat Guido Adlerit ja Karl Leichterit kõrvutades poliitiliste ja sotsiaalsete tingimuste erinevuse. Kust said Leichteril tulla need sajad doktorandid nagu Adleril olid, kui meie muusikateadlasi hakati konservatooriumis koolitama alles 1945. aastal. Ja kuidas Karl Leichteril ja meie muusikateadusel edasi läks, teab U. Lippus suurepäraselt. Kõigele lisaks ei sündinud konservatooriumis üldse kraadiõpet Leichteri eluajal.
Olen pisut eriarvamisel ka suhtumises pisiasjasse. Mis ühele võib tunduda tähtsusetu, võib teisele osutuda äärmiselt oluliseks. Urve Lippusele on näiteks tarbetu pisiasi Leichteri abil teada saadud Eesti Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitali noodiväljaannete embleemi autor Hando Mugasto. Paraku leidub kujundusgraafika uurijate seas inimesi, kes on tänulikud selle ala ühe korüfee järjekordse töö avastamise eest. Samas ei taha ma välistada, et raamatus leidub ka pisiasju, millest võinuks loobuda.
Kiusatuse vastu vaielda kutsub esile veel üks arvustuse lause: “Jutustus on samamoodi Leichteri-keskne kui pildivalik”. Raamatu kaanel on ju suurelt Karl Leichteri nimi ja kelle keskne see siis peaks olema?

Maris Männik-Kirme