Kontserdipeegel

pilt

Aednik Mustonen ja tema mõttekaaslased
Kontsert “Kolleegid-sõbrad” 21. IX Estonia kontserdisaalis, esinejaiks Hortus Musicus ja Akadeemiline Orkester Andres Mustoneni dirigeerimisel ning solistid Aleksei Ljubimov, Natalja Gutman, Seppo Kimanen, Patrick Gallois, Michel Lethiec, Yoshiko Arai, Rein Rannap jpt. interpreedid.
Andres Mustonen alustas aia harimist aegade varajasest algusest ca 30 aastat tagasi. Märkamatult on aed saanud täiskasvanult liigirikkaks ning aednikki meheikka jõudnud. Sel puhul toimus Estonia kontserdisaalis 21. IX tähelepanuväärne kontsert koos sõprade ja kolleegidega, kellega koos on aeda haritud. Ning kuigi ei ole kombeks innustuda ümmargustest arvudest, toob karm tõsiasi – Andres Mustonen 50 – endaga kaasa teatava tähelepanu ja vajaduse heita pilku ajaraamatusse, mis on ootamatult paksenenud.
Tuleb välja, et oleme ehk liiga harjunud asjadega, millega ei peakski nii lihtsalt harjuma. Aeg on juba süveneda Andres Mustoneni fenomeni põhjalikumalt. Tundub, et ta ei ole midagi unustanud oma teel, kuid on järjekindlalt omandanud uusi oskusi-ameteid. Vaatamata sajale ametile, on vahest koondnimetusena kõige kohasem “kammermuusik”. Kammermuusik olla on rohkem au- kui ametiasi, see sisaldab eruditsiooni ja pühendumist, muudest vaimuannetest kõnelemata.
Ainult Mustonen teab, kui teab üldse temagi, kust maailma otsast saabusid sõbrad ning kui keeruline on selline päev kokku leppida ja ka kohale tulla, et ette kanda kingitused Purcellist Peleciseni, Rossinist Rannapini ning Brahmsist Puccinini. Ning – kus on kus on artisti kodu, hea, et juubilargi sai osa võtta. Sümpaatne sünnipäevakontsert sisaldas paatost – Jüri Leiten (trompet) ja Andres Uibo (orel) “Taani kuninga marss”; kirge – Puccini Mimi (sopran Asta Krik?ciunaite) ja Rudolfo (tenor Algirdas Janutas); sädet ja virtuoosset artistlikkust – Patrick Gallois (flööt, Prantsusmaa) ja Michel Lethiec (klarnet, Prantsusmaa); soliidset akademismi – Natalja Gutman (t?ello, Venemaa) Yoshiko Arai (viiul, Jaapan) ning Seppo Kimanen (t?ello, Soome). Kontserdi teine pool väljus traditsioonilisest akademismist juudi traditsionaalse muusikaga Cornel Vasile Pantiri (viiul) ja flamencoga t?ellist Ramon Jaffe esituses, sekka Pelecise “Valge kontsert” Aleksei Ljubimoviga (klaver) ja Rein Rannapi rapsoodia “O sole mio”, mõistagi Rannapi endaga. Friedrich Gulda T?ellokontserti esitades (Jaffe) kukuti lausa rokki lõhkuma. Ning kui seni oli Mustonen rohkem dirigendi ja kuulaja rollis, siis lõpuks pidi ta viiuligi haarama, et sõprade ringis endast “improvissiloom” välja lasta. Pidulikke kõnesid ei peetud (kõrva sosistati ehk küll) ning kui juubilar teatas lõpuks, et ta on muretu ja õnnelik muusik vaid siis, kui ta sõpradega laval muusikat teeb – naeris saal seepeale mõistvalt.
Kõiki ühendas laval ühine “rahvus muusikud” – nii on öelnud Seppo Kimanen ja tal on õigus. Ainult Kimase mõistes rahvustunne toob kokku sellise staaride buketi sünnipäevaks Andres Mustonenile. Meil kõigil, kes me Andresest lugu peame, jääb loota, et hetkeks Tallinnas ennast näidanud Kuhmo kammermuusikute hea haldjas Kimanen ei kao, vaid leiab ehk põhjust siin kodunedagi. Teadku, et kammermuusika vaimsus elab meil Eestiski.

TOOMAS VELMET


 “Credo” – teateid kultuuripildi ääre pealt
17. – 20. IX toimus Tallinnas õigeusu vaimuliku muusika festival “Credo” – tuleb välja, et nüüd juba kümnendat korda. Korraldaja ning kunstiline juht oli Eesti Muusikaakadeemia kasvandik, Õigeusu Vaimuliku Muusika Kammerkoori (nüüd Orthodox Singers) dirigent Valeri Petrov.
Nagu teame, ei ole venelaste jumal päris see, mis näiteks paavsti ja Lutheri või ka juutide oma. Kuigi, meenutades, et just hiljuti kõneles globaalse tähtsusega Euroopa helilooja Arvo Pärt ühe õigeusu pühaku säilmete spirituaalsest tähendusest Ida-Virumaa kontekstis, ei saa päris kindel ka olla... Aga tühja kah. Tähtis on uskuda, vähem tähtis on, mida või keda. Usu tänuväärne käivitaja ongi just eksistentsiaalne vastasseis tühjuse ning teadmatusega. Tühjuse ja kasinuse poeetika on enamasti ka mis tahes sakraalmuusika alus.
Neljast festivalikontserdist said ära kuulatud kaks esimest, mis kõrvuti kehastasid üsna ilmekat kultuurilist lõhet või ajahüpet – sellestsamast uus-sakraalsest kasinuse poeetikast tagasi akadeemilis-romantilise nõukogude koorilaulu sooja sülle.
Festivali avas kümneliikmeline Orthodox Singers Valeri Petrovi juhatusel. Kontserdi esimeses pooles kõlas varajane slaavi mitmehäälsus: XV – XVII sajandi õigeusu (vene, kreeka ja kahheetia) muusika. Petrovile tuleb au anda. Ansambel üllatas nii väljatimmitud kõlaga kui ka ühtse stiilitajuga. Tuli ette pisukesi iluvigu (mõne laulja) intoneerimises, kuid üldpilt oli enamasti kammerlikult perfektne. Sügavad, intensiivsed slaavi tämbrivärvid, kuid selge fraseerimine, läbimõeldud artikulatsioon ja rangelt vormitud üldplaan – vene kõla, kuid tänane läänelik, minimalistlik interpretatsioonitüüp. Lisaks tugev (postmodernne ja kaubanduslik) teatraalsus: sakraalatmosfääri rõhutamine instrumentaalselt laadi hääleefektidega, retoorikanipid. (Muuseas, kõike seda ei oleks võib-olla nii teravalt tajunudki, kui puudunuks võrdlus järgmisel päeval esinenud Sankt-Peterburgi Meeskooriga.)
Avakontserdi teises pooles kõlas ansambli Hortus Musicus esituses vene helilooja Aleksander Knaifeli looming: Andres Mustonenile pühendatud “Palve”, keskseteks kõladeks kellukesed ja viiul; minimalistlik “Trööstija” – palve Pühale Vaimule (1995); 150. psalmist inspireeritud “Skinia” (1998) – “programmiliselt” instrumenteeritud jumalakiitus; Luuka evangeeliumil põhinev, usalduse ja lihtsameelsuse kujundites “Minu lapsuke” (1997) ja ulatuslik meditatiivne kompositsioon “Lux aeterna” (1998).
Knaifeli tööde instrumentaarium on kasin: kellukesed, mõned puhkpillid, klaver või elektriorel, mõned keelpillid (viiul, t?ello või gamba), inimhääl. Nagu paljud teised, kasutab ta igat instrumenti häälena. Tema töid kannab minimalistlik poeetika, milles tiheduse ja jätkuvuse asemel on olulised retoorilised katkestused, tajumist ergastavad “tühjad kohad”, vaikus ja aeglus. Muusikalise sündmustiku aeglus ja muljete defitsiit on nagu olla ihuüksi kõrgmäestikus: kaua ei taha, üksildus ja õhupuudus hakkavad kimbutama – kohtud omaenese füüsilise ja hingelise nõtrusega. Sellise olukorra kavalal imiteerimisel “püha” või “tõsine” muusikas põhinebki. Au heliloojale, kellel see õnnestub. Knaifelgi juhatab kuulajat kõrgema tunnetuse poole, aga tema teejuhatusest kostab üks vastuolu: meditatiivsusele töötab vastu rahutu laadiline mõtlemine (vabatonaalsus, kromaatika, modaalsus, funktsionaalharmoonia fragmendid) ja programmilised impulsid. Omaenese nõdra hinge vaatlemise asemel jääd selle rahutuse impulsse ja kulgemisteed mõistatama...
18. IX esines Kaarli kirikus voorimehe näoga Kristuse pildi all 25-liikmeline Sankt-Peterburgi Meeskoor Vadim Afanasjevi juhatusel, kavas XIX – XX sajandi vene vaimulik muusika ja rahvalaulud.
Vene tämbrid, kuldsed tenorid ja eriti madalad bassid, on teadagi slaavi eksootika kaubamärk ja kohati ilus kuulata tõesti. Ka koori häälepalett oli ju kõlaliselt ühtne, omas laadis isegi lihvitud, delikaatseid pooltoone valdav. Ometi kujundas tulemust tervikutasand, lõtv ja tundeline, tulvil tabamatu loogikaga tempolainetusi ning faktuuriliselt korrastamata dirigendistiil, mis näis püüdvat igas teoses ja maksimaalses ulatuses ühtaegu nii impressionistlikku kui ka romantilist stilistikat ellu viia.
Akademismipitserit kandvale klassikalis-romantilise dominandiga vene vaimulikule muusikale (Ippolitov-Ivanov, Arhangelski, T?esnokov) andis selline püüdlus kohati üsna omapärase ilme. Loomulikum tundus asi magusamat maiku romansilikes teostes, polüfoonia puhul jäi kõlapilt kohati häguseks. Rahvalaulud (“Kelluke”, “Kaksteist röövlit”, “Astun teele üksinda” jt.) said “romantilis-impressionistliku” tõlgenduse tõttu üpris maneerliku, peenutseva ilme.
Publikust paistis, et õigeusklike “Credo” on põhiliselt ikkagi “omade” üritus. Vene märk Eestis on teada: Kopli narkomaanid, prostituudid ja “ärimehed”; ostumarketite malbed slaavi kassaneiud, kes üritavad eesti nimede taga nähtamatuks jääda. Selge silmavaatega vene noorukid, kes laulavad slaavi vaimulikke laule, mõjuvad nagu ilmutus kultuuripildi serva pealt. Aga nad on olemas. Kuidas nendesse suhtuda, selle kohta on väga erinevaid globaalseid ja kohalikke kontseptsioone.

EVI ARUJÄRV


 Avaakordid Wagnerilt
Richard Wagneri ooperi “Tannhäuser” kontsertettekanne Estonia kontserdisaalis 19. IX. Rahvusooperi Estonia orkester ja koor, RAM ning solistid Carlos Spiereri juhatusel.
Eesti Kontserdi ja Rahvusooperi Estonia hooaja avakontserdil ette kantud Wagneri “Tannhäuser” oli mitmes mõttes õnnestunud valik. Tõenduseks publiku huvi ja viimseni välja müüdud kontserdisaal. See “Bayreuthi võluri” romantiliste ooperite kolmikusse kuuluv teos ei liialda veel isikliku ja intiimsega nagu “Tristan ja Isolde”, ei vaja ettekandmiseks mitut õhtut nagu “Nibelungide sõrmus” ning kujunes neljatunnilisena välissolistide ning iseenda kooride-orkestri abiga värviküllaseks kui paabulind. Pidulikult riietatud publiku hulgas valitses euroopalik-joviaalne “oma õhtu nautimise” meeleolu.
Kangelastesse-kangelannadesse, kelle saatusse Wagneri ooperites süvenetakse, on nüüdisajal kuidagi raske uskuda. Võidutseb ju realistlik ellu(kunsti)suhtumine. Muinasjutud oleksid nagu eelkõige lastele, tegelikult vajavad neid ka täiskasvanud.
Muusikaloo suure muinasjutuvestja Wagneri looming on ahvatlev küll, kuid raske kuuldavaks teha. Põhjus on teada: on eelkõige nn. spetsiaalseid Wagneri-lauljaid, eriliselt võimsaid ja vastupidavaid hääli. Vastavaid rahvuslikke soprani-tenori-baritoni-bassi “komplekte” ei leia Eestist suurematestki riikidest.
Avakontserdi muusikajuht Carlos Spierer Saksamaalt tundus olevat hea teatrinärviga dirigent, kes manas esile värvikaid, suuri ja plastilisi kujundeid, mis – kuivõrd tegu oli kontsertettekandega – lõid soodsa pinnase kujutelmade tekkimiseks. “Nokitsetud” oli sealjuures vähem, küll aga tõusis Estonia orkestrist esile mitmeid paindlikke soolosid (t?ellorühmalt, orkestri kontsertmeistrilt). Head soolod ei taga aga veel tervikut ning koosmängupilt tuli kokku mõnevõrra eklektilisem. “Tannhäuseris” on tähtis osa ka kooridel – siin sekundeeris samuti eklektilisevõitu Estonia ooperikoorile ühtlaselt, pehmelt ja hingeminevalt laulev Eesti Rahvusmeeskoor.
Detaile, psüühika keerdkäike, hakkasid sellele selgele värvikale pinnale nagu peeni pliiatsijooni kandma solistid. Kõik nad olid heas mõttes teatraalsed. Suurejoonelisim ja läbiv roll on ooperis täita mõistagi peaosalise Tannhäuseri lauljal. Et haigestunud Heldentenor Heikki Siukolat asendas viimasel hetkel Ameerika päritolu Louis Gentile, oli väike pettumus Siukola kui vilunud Wagneri-tenori kuulda tahtjaile. Gentile viis kõik läbi ühtlaselt, väsimatult, hoidis ooperit üleval kui kandetala, kuid paraku ei paelunud eriti ei tämbri ilu ega rollilahenduse mitmeplaanilisusega.
Pille Lill laulis Venuse partiid elavalt, kirglikult, sarmikalt. Tema häälekasutusele on omane dünaamika tippude väljatoomine, kuid “seal vahepeal toimuv” kipub uduseks jääma. Wagner on väitnud, et tema jaoks on deklamatsioon ühtlasi laul ja laul deklamatsioon, omal ajal kirja pandud “Tannhäuseri” ettekandejuhises soovitab ta lauljail enne laulmist teksti deklameerida. See “deklamatsiooni” ja diktsiooni osa muusikalises tõlgenduses oli solistide lõikes mõnevõrra ebaühtlane, olles selge ja arusaadav eelkõige Markus Eichel, aga ka Jassi Zahharovil ja Mati Palmil.
Elisabethi osatäitja Kirsi Tiihonenis on head Wagneri-laulja ainest, rollilahendustes oli kohatist paindumatust, isegi puisust (II vaatuse lembestseen). Palju veenvamalt kujundas ta II vaatuse lõpukokkupõrke ning III vaatuse palveaaria “Allmächt’ge Jungfrau”. Kesksete osatäitmiste kõrval kerkisid esile Jassi Zahharov armutu Biterolfina (kahju, et tal vaid üks suurem number laulda oligi) ja Mati Palm maakrahv Hermanni rollis.
“Tannhäuseris” on mitmeid võimalusi dramaturgiliseks ülesehituseks ja kulminatsioonide asetamiseks. Sel õhtul kujunesid need esitajaist lähtuvalt Markus Eiche ja tema Wolfram von Eschenbachi keskseteks, koondudes lauljate võistluse stseeni ja “Õhtutähe” aaria ümber. Need “Eiche-kulminatsioonid” olid tundelised, dünaamikas mitmekesiseid gradatsioone valdavad, läbimõeldud, kuid ometi millelegi sõnulseletamatule oma kohta jätvad. Eiche oleks kui järginud Wagneri enda nõudeid, lauldes “peenetundelise hoolikuse ning poeetilise aine täpse tunnetusega, mitmekesise väljendusega osale õiget mõjujõudu andes”.

IA REMMEL