Kuus Koturnijat otsib Autorit ja usaldab Teatrit 

pilt
Koturnivad: Karol Kuntsel, Ott Aardam ja Priit Võigemast. Enn Loit

“Koturnijad ehk Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi”. Lavastaja Maria Soomets. Kunstnik Marge Martin. Muusikalised kujundajad Üllo Kaur ja Peeter Konovalov. Liikumisjuht Raido Mägi. Osades Karol Kuntsel, Ott Aardam, Kadri Lepp, Carita Vaikjärv, Maria Soomets, Priit Võigemast. Esietendus Ugalas 25. aprillil.

Kuuele noorele näitlejale, kes lõpetasid mullu EMA kõrgema lavakunstikooli 20. lennu (kursuse juhendaja Elmo Nüganen) ja valisid kodulavaks Ugala, andis teatrijuht Peeter Tammearu voli luua isekeskis lavastus. Naljakuul 2003 jõudis Viljandis publiku ette “Koturnijad ehk Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi”, rühmatööna kirjutatud näitemäng (trupp tänab algidee eest Woody Allenit).
Üksnes Kuri Saatus teab, miks ei osalenud “Koturnijad” Emajõe Ateenas draamafestivalil?! Sügiseks on koturnide klobinal vallutatud mitu saali. Ka Salme kultuurikeskus, kus kolm aastat tagasi sündis lennu visiitkaart-diplomilavastus “Burattino”.
“Koturnijate” eel vihjas ajakirjandus (NB! mitte tegijad ise) legendile “Armastus kolme Apelsini vastu”. Ennatlik võrdlus muidugi: enne “Apelsine” anno 1991 oli Elmo Nüganen teinud neli lavastust, ka T?ehhovi “Kajaka”. Samas pole paralleel kohatu: nii mõnigi “Koturnijate” viiv, persoon, kostüüm viipab “Apelsinidele”. Aktiivsemalt aga kummitab “Koturnijates” “Burattino” teatraalsuse vaim ja teatrivaimustus. Muide, 20. lennu “Viljandi fraktsioonis” on teleseriaali “Buratino tegutseb jälle” tuumik, see seletab mürsikute hulka Ugalas nähtud “Koturnijatel” – suisa sihtgrupp nad polnud, aga allutati osavasti.
Kui võrrelda “Apelsinide”, “Burattino” ja “Koturnijate” luuleliste lõpulaulude sõnumit, on viimane teatrikeskseim. Noortele sobib Ugala sünnipäevaks loodud “Ugalaul”, Üllo Kauri-Peeter Konovalovi viis Andres Noormetsa sõnadele, teatriromantikute veendumus: “Lavaruumi sisse, meie hingamisse / süttib tihti tähti, millest elu võtab tuld.”
Teatrile keskenduvad ka “Koturnijate” naljad, alates “iiri kaerajaanist” koturnidel. Kunstnik Marge Martini kostüümid ja aksessuaarid soodustavad flirti vanakreeka teatriga. (Enese)paroodiline huumor võiks olla julgem, jultunum, süsteemsem. Kirevas kavas näeb ladusamaid ja kipakamaid etteasteid, lausa “läbikukkos” ei kangastu.
Lavastuse muusikare¯ii on vaimukas. Eriti elegantne lembeduo, mis sumab mitu muusikali ühte patta. Minu kui mittesuitsetaja jaoks jäi ähmaseks vaid sigaretilaulu tagamaa, seevastu järgnev publikumärk sütitas fantaasiat.
Vahedalt lõikavad sõnamängud: Koor, Sõnum, Saatuse Sõrm jms. Tõeliselt ülemeeliku naeru saatel tulvab üle kallaste üllatusteküllane, pehmelt frivoolne intermeedium “Viisk läks Tartust Viljandi”!
Laiema kõlapinnaga tegelaskujuks, kes teatripiiridest raginaga välja murrab, muundub laisk ülbe vabadust põlgav Ori, Karol Kuntseli uljas, rämekoomikat katsetav roll rollis. Sest Kuntseli põhiroll, iseteadev näitleja Suctitis, otsustab end “suureks mängida”, tulvil õhinat ja raevu.
“Koturnijate” ansamblimängus on olulised täringu kuus tahku, samas kasutab igaüks ära oma ?ansi särada. Lavastaja Maria Soometsal on eneseleidmine näitlejana olnud keerulisem kui teistel. Tema rolliks on hooliv, korralekutsuva vaatlejapilguga Autor, chaplinlik daam valges; hiljem ka võrratu kostüümiga Koor. Autor valdab elu ja teatri suhtelisuse teemat, viitab Pirandellole (“Kuus tegelast autorit otsimas”!). “Koturnijad” paneb huviga ootama Soometsa järgmisi lavastusi.
Kadri Lepp südika suhtekorraldaja Doris Murekulli ning nutika Orjatari kaksikrollis loob sujuva sulami show business & T?ehhov. Temale on Autor suuremeelselt loovutanud Sonja monoloogi “Onu Vanjast” (Kaarin Raidi lavastuses mängib Sonjat Maria Soomets). Carita Vaikjärv jäi kooliajast mällu koloriitsete karakterrollidega. Ugalas tuleb tal kehastada ka verevaesemaid naishingi, aga omade kambas pääseb koomikusarm taas mõjule: ahastava eesti piiga Õlekõrrena, joviaalse ärivanakese Trikinosisena, kiisu-Kerberosena.
Uhke sürpriisi serveerib publikule Ott Aardam, kehtestades end artistliku koomikuna. Tema rollide triumviraat näitekirjanik Triumfos, Kuri Saatus ja Rannavalve-Viisk mõjub nagu veksel: mu malbe paipoisipalge taga peitub ka deemonlikum lavanatuur!
Justkui varrukasse peidetud trumbikaart pudeneb teises vaatuses lavale äpu Peremees – Priit Võigemast. Kui too kentsakas vanake nobedasti tühja-tähja sahmerdab ja sõnaohtralt “jummel-jummel” vaterdab, tekib sõge kiusatus: vihjaks õige alalõuale… Sestap nendin keerutamata: Võigemasti Peremees ja Nüganeni Pantalone on ühe tüve kaks oksaharu. Sarnase surmtõsise naljameelega, reipa ja nukra imetabases tasakaalus loodud tragid koomilised vennikesed. Kummatigi jääb Peremehe transformeerumisel kuningas Koturnoseks puudu otsustav hüüumärk, jääb sooritamata “reha otsa astumise piruett”. Aga eks “Koturnijate” isikupärane voorus olegi mängu lõppematus ja lõpetamatus.
Mida noortele näitlejatele soovida? Umbsõlmi koturnipaeltesse, mille kallal oleks põhjust a(tra)ktiivselt pusida. Olgu tee Parnassosele järsk ja käänuline, tõrkugu deus ex machina ikka otsustaval silmapilgul. Aga sündigu see suure algustähega Autori kaitsva ja nõudliku pilgu all!

PILLE-RIIN PURJE