Ääremärkmeid haldusreformi paberitelt

Kadri Teller-Sepp

Umbes kuu aega on Eesti kaart kehtinud uuel kujul: nüüd on meil 64 valda ja 15 linna, muutunud on 50 küla nimi, 9 küla kadus (liideti teise külaga). Eestimaal ringi sõites sellest veel aimu ei saa. Kuna endised vallavalitsused tegutsevad aasta lõpuni ning tegemist on niigi palju, ei ole uusi silte veel paika pandud (kuulda on olnud elanike pahameelest vana sildi mahavõtmise pärast). Uus maakaart seinal veel ei ripu ning küllap pruugitakse endisi nimesid veel pikka aega. Kiire ja suure reformi kokkuvõte nõuab mõningast ajalist vahemaad, siinkohal mõtteaineks mõned märkused.

Haldusüksuste nimede (nimetagem neid vallanimedeks) ja külanimede panekut korraldatakse Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse, kohanimeseaduse ning reformi eriseaduse – haldusreformi seaduse, samuti väiksemate õigusaktide alusel. Valla nime otsustab vallavolikogu põhjendatud alusel (nime ajaloolised, geograafilised, kultuurilised seosed, elanike soov) valitsus, külanime otsustab volikogu ja kehtestab riigihalduse minister. Kohanimeseaduse järgi tuleb eelistada paikkonnas tuntud ja levinud, kultuuri- või ajaloolise tähendusega nime. Seaduses on muidki nõudeid. Kas nimetada neid määratlemata õigusmõisteteks või üleskutseks mõelda ja kaaluda, on valiku küsimus.

Eesti kohanimekorralduse juurde kuulub seaduse mõtte tõlgendajana asjatundjatest koosnev kohanimenõukogu, mis kutsuti esimest korda kokku juba 1938. aasta vallareformi ajal. Oma ülesandest lähtudes koostati valla- ja ka külanimede puhul seadust selgitavad soovitused.

Uue vallanime korral oli eelisvalik kõige kauem ala tähistanud nimi, tavaliselt kihelkonnanimi, ka vana vallanimi. Kihelkonnanimed on vahel sadu aastaid vanad ning mitmel pool tänini piirkondliku identiteedi alus. Teise valikuna vallakeskuse nimi. Kui nende võimaluste seast nime ei leitud, võeti kõneks piirkonda ühendavad tähtsad kohanimed (loodusnimed, kultuuripiirkondade nimed jms), äärmistel juhtudel nn ilmakaarenimed ja sidekriipsuga liidetud nimed.

Kui üldisuse ja kohatise banaalsuse tõttu valiku teise poolde arvatud ilmakaarenimesid ähvardas tekkida ennustamatu hulk, läks kohanimenõukogu rangemaks. Mõnel juhul leiti need siiski olevat vajalikud ja põhjendatud (lemmikilmakaareks osutus lääs). Kahe nime sidekriipsuga liitmine oleks olnud vallanimede töörühma arvates mõeldav Haljala ja Kadrina valla ühinemise puhul (ei ühendatud), samuti soovitati mulkidele – jällegi, kompromissina – Halliste-Karksi valla nime (sündis Mulgi vald).

Üllatusena osutus suurimaks komistuskiviks ühinemisläbirääkijate sage soov loobuda kõigist vanadest nimedest ning panna uuele vallale täiesti uus nimi, võimalikult ilus ja neutraalne, seega ka paratamatult väheütlev ning ajaloolise tagapõhjata. Seda soovi ei anna aga kuidagi klapitada Eesti kohanimeseaduse eesmärgiga kaitsta väärtuslikke ajaloolisi kohanimesid. Nimi osutus ka kauplemisobjektiks: kes saab nime, kes (valla)keskuse. Nimega seondub (mõju)võim. Sellest ka omavalitsusjuhtide soov seda teistele peale suruda või sellele vastu olla.

Huvitav, kuidas tajutakse kihelkonda tänapäeva Eestis? Kui ERM algatas oma 100. sünnipäeva puhul 2009. aastal kihelkonnapiiride tähistamise projekti, et märkida maastikul ja meeles eestlaste identiteeti, siis nimearuteludel oli näha (tunda) õlakehitusi. Pruune silte muidugi teati, kuid nt Kambja, Kodavere ja Võnnu kihelkond kannatasid ühinemistuhinas kõik langusemärgi all. Kunagised rahva- ja elurohked keskused on ääremaastunud ja seondusid nimepanijatest vallajuhtidele vaesusega, parimal juhul möödunud hiilgusega, milles tuleviku jaoks head ennet ei nähtud. Kodavere olevat vaid väikese küla nimi, kihelkonnad aga iganenud nähtus, kirikuvärk.

Loodusnimed on õnn ja õnnetus. Kõnnumaa on ilus, aga viljatu – kõik mõistsid, et valla nime selle järgi panna ei ole mõistlik. Ühe vallajuhi meelest on vallamaadele jäävad üle Eesti tuntud looduskaitsealad needus (Natura!) ning ta välistas loodusnime võimaluse. Ihaldatud olid aga (liiga) suured loodusnimed nagu Peipsi, Võhandu (mõlemal mitu pretendenti) ja Võrtsjärv. Peipsi ja Võrtsjärve puhul tehti kohapeal väga head tööd ning koos kohanimenõukoguga suudeti otsustajaid veenda, et Peip­si järv ja Võrtsjärv on kõigi selle ääres elavate inimeste omad ning nime võivad kasutada kõik ümbruskonna vallad. Nimevalikut põhjendati seejuures identiteediga, mõtlemata, et sama identiteet võib olla ka naabril (1938. aastal olid Eesti piirialadel mitmetele ihaldusväärsed hoopis Piiri ja Raja nimi). Nimevalikut põhjendati turundusväärtusega (loodusnimed), mõnikord ka sobivusega domeeni­nimeks. Kurioosne territoriaalpretensiooniga turunduskaalutlustel soovitud nimi oli ehk Lahemaa, mis oleks küll Lahemaa ala nihutanud. Tuntud kohanimedest pakuti valdadele veel Moe ja Viitna nime, millest kumbki käiku ei läinud.

Kohapealsete eestvedajate rolli ei saa alahinnata. Ikka ja jälle tõusetusid demokraatia korral loomulikud küsimused, kas seda või teist valla- või külanime on arutatud ka läbirääkijate ruumist väljaspool, kas seisukoht on mingilgi määral vallarahva või vaid laua ümber istujate oma, kas kaasamine on formaalne või sisuline. Külanimede puhul võis õigusaktis näpuga järge ajades jääda mulje, et kaasamisega on kõik hästi, kui eelnõu on vallavalitsuses stendil väljas. Õiguskantslerit parafraseerides tasub meenutada: vähem norme, rohkem tervet mõistust. Enamasti toimetatigi pingelistes oludes südametunnistuse järgi, nt külanime valikul piisas, kui valla esindajad olid küla ainsa elanikuga telefoni teel nõu pidanud (rahvakoosolek jäeti põhjendatult korraldamata). Raskematel juhtudel mindi kohapeal nime pärast ka riidu, aga valitsus pidi nimeotsuse siiski tegema. Ehk annab aeg arutust.

Külanimede puhul oli kohalike volikogude otsustusruum palju suurem. Kui ühte valda sattus mitu sama nimega küla, soovitas kohanimenõukogu lisada paigaga seonduva hargtäiendi, et nimi jääks alles. Meedias leiti, et eristamiseks sobivad ka indeksid, klassifikaatori tähised ja muud arvud, kuid need lahendused on maailmas läbi katsutud ja sobivad siiski vaid arvutitele. Silma jäi Rõuge vallaks ühinevate valdade põhjalik ettevalmistustöö, rahvakoosolekud ja muu teavitamine, mille tulemusena on alles Võrumaa omanäoline ja põnev külanimepilt.

Tegelikkus erineb ideaalmaastikust, kuid nimevalikut mõjutasid peale reformitempo kindlasti ka reformi strateegilised alused. Reformi esimese etapi rõhutatud vabatahtlikkuse tõttu oli Eesti pigem kaitsev kohanimekorraldus nii mõnelgi juhul osalistele üllatus (Lääne ja Pärnu maakonnapiirid muutusid valdade, mitte valitsuse initsiatiivil). Seekord välditi ka kaartide ettejoonistamist, mis sundis nimede leidmisel teinekord käigu pealt improviseerima. Ka sama nimega külade täpsest hulgast sai aimu alles pärast valdade ühendamisotsuseid. Uut kaardipilti mõjutas linna liiginime säilitamise õigus haldusreformi seaduses, mille tagajärjel on asustussüsteemi osaks nüüd linnasisesed linnad ja muud asulad. Tõsi, sisuliselt ja ka psühholoogiliselt pingelise haldusreformi käigus polnud mõnel pool lihtsalt häid nimekaarte lauale panna. Kui suur piirkond ei ole varem ühte kuulunud ega ole ka kindlat keskust, ongi sellele raske nime leida (paljudel juhtudel valitsus siis ühendamisest ka loobus). Võimalik, et suurte omavalitsuste sees võivad ajaloolised identiteeditähistajad, näiteks kihelkonnanimed, osutuda aga edaspidi senisest tähtsamakski.

Artikli autor on rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna nõunik, koha­nimenõukogu sekretär. Artiklis on väljendatud isiklikke seisukohti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming