Juubelikõne tulevikust

Eesti 200 aasta juubelit tähistades on mõistlik vaadata tagasi ja mõelda, kus olime saja aasta eest, kui meie vabariik tähistas oma 100. aastapäeva.

ÜLO PIKKOV

Tööusk oli saja aasta eest Eestis kindlasti kõige populaarsem religioon ja meeleseisund. Tollased algelised robotid töötasid tubastes tingimustes ja valmistasid põhiliselt kohvi, aga inimesed ise rügasid rasket füüsilist tööd teha. Nii võis näha hästi hoolitsetud koduümbruse muruplatsidel robotmuruniidukeid ja maa-alustes kaevandustes inimkaevureid. Juba saja aasta eest arvasid eestimaalased, et digitehnoloogia on väga oluline ja et nad tahavad selles valdkonnas suunda näidata. Digiidentiteet oli juba tollal olemas, aga see ei olnud veel biomeetriline, selleks oli plastikust kaart. Olid e-teenused ja e-residentsus, arstid kirjutasid digiretsepte, kuid kui võrk oli maas, polnud ravimeid võimalik kätte saada ja paanikas hädalised ummistasid erakorralise meditsiini osakonnad.

Digivaimustusele vaatamata olid inimesed tehnoloogia suhtes tihti ka umbusklikud. Nii näiteks peeti isejuhtivaid autosid ebaturvaliseks ja usaldati rohkem rooli keeravat inimest – tollal juhtisid inimesed veel ise oma sõidu­vahendeid. Inimese usku rooli keeravasse liigikaaslasesse ei vähendanud ka üsna sagedased autode kokkupõrked ja teelt väljasõidud. Ja nagu sellest veel vähe oleks, meeldis paljudele enne rooli istumist ennast purju juua või siis lihtsalt autosõidu ajal telefonist kassipilte vaadata. Purjus autojuhte üritati aeg-ajalt liiklusest puhumise abil kõrvaldada: politseinikud seisid hulgakesti mõnel teelõigul, peatasid auto ja palusid juhil puhuda aparaati, mis andis märku, kas juht on purjus või mitte. See oli üsna vähetõhus nagu paljud tollased liiklust korraldavad ettevõtmised. Selleni, et seadistada autod nii, et alkoholi tarvitanul pole võimalik rooli keerata, läks kahjuks veel kaua aega – oli vaja veel palju hukkunuid ja vigastatuid, enne kui see kohustuslikuks sai. Tollased arusaamad tehnoloogilistest lahendustest transpordis piirdusid suuresti kellamulaažide ehk parkimiskellaga: autoga liikuvad inimesed pidid papist kella seiereid liigutades fikseerima ajahetke, mil olid kusagil peatunud. Igatahes oli kasutusel väga kohmakas ja ressursimahukas süsteem. Nimelt tegeles Tallinnas parkivate autode kontrollimisega kümme korda rohkem inimesi, kui oli Tallinna linnavalitsuses liikmeid.

Aktiivselt arendati e-riiki, aga see ei olnud personaalne e-riik. Lihtsalt osa bürokraatlikke kohustusi oli muudetud digitaalselt hallatavaks, mis oli iseenesest tollal vägagi edumeelne ja teiste riikidega võrreldes uuenduslik. Seejuures valitses ühiskonnas digilõhe eelkõige vanuseti, kuid ka maa- ja linnapiirkonniti. Inimeste otsustusprotsessidesse kaasamine, aktiivne tugiteenus ja tagasiside olid alles suuresti kujundamisel.

Kavandati nii raudteid, sildu kui  ka tunneleid, kuid paralleelselt ja seda märkamata ehitati mentaalseid müüre ja tarasid. Pildil on eelmisel suvel seinamaalingute festivalil Mextonia valminud teos. Festivaliga tähistati Eesti 100 juubelit ning kultuurisuhteid Mehhikoga.

Piia Ruber

Kuna majandus toetus sada aastat tagasi tarbimisele, oli sellest tulenevalt tollane elu ikka päris kole just keskkonna­probleeme silmas pidades. Lihtsustatult võib öelda, et paljude inimeste tegevuse või lausa elu mõte oli toota prügi. See oli kahjuks vägagi aktsepteeritud, sest saastamine ja prügi tootmine tulenes eelkõige tarbimisest ja tarbimine tähendas omakorda jällegi riigile maksutulu. Säästlik elustiil ja looduskeskkonna säilitamine polnud soositud. Elamuehituses propageeriti küll nullenergiamajasid, kuid mitte null­jäätmeinimesi ja -kogukondi. Kogu maailm elas tollal suuresti prügipimeduses, jäätmekäitlus oli alles algelisel tasemel, mis tähendas tollal eelkõige vaid prügi kogumist ja ladestamist. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamise programmi enim kaasav üritus oli aga just ülemaailmne koristuspäev, millest võttis osa 145 riiki ja umbes 13 miljonit inimest.1

Saja aasta eest puudus personaalmeditsiin, ei arvestatud inimese geneetilise eripära ja muude soodumustega. Põhimõtteliselt oli nii, et kui pea valutas, võeti tablett ja loodeti, et see võtab peavalu ära. Kui see tablett ei aidanud, siis võeti veel üks. Tollased meditsiini­töötajad ravisid kõiki inimesi ühtemoodi ja täpselt samade ravimeetoditega.

Samasugune oli suhtumine hariduses: kõik ühtemoodi ja sama meetodi järgi – kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda! Inimese individuaalsetele võimetele ei pööratud tähelepanu: nõrgemad ei pidanud tihti tempole vastu ja tugevamatel oli jällegi igav. Tollane haridussüsteem arendades keskmist inimest. Paralleelselt hoiti töös eesti- ja venekeelset koolisüsteemi, mis vaid toetas keelelõhe ja segregatsiooni süvenemist. Kahjuks ei tagatud sellest tulenevalt venekeelse haridusega isegi mitte keskmise inimese kujunemist …2

Sada aastat tagasi sõid paljud inimesed toitu, mille päritolust, sisust ning kasvu- ja hoiutingimustest ei teadnud nad midagi. Põhimõtteliselt oli lihtsalt toit ja igaüks, kes tahtis, võis ise soola ja ketšupit juurde panna. Toit tähendas tollal eelkõige tarbitavat energiat: inimesed lihtsalt tarbisid, sõid ja jõid, ning samal ajal imestasid, miks on ühiskonnas ülekaaluliste või vähki haigestunute osakaal nii suur. Et seda seletamatut olukorda veidigi paremini ilmestada, siis olgu näiteks toodud selline toode nagu vorst, mille ainus mõte oli see, et sinna sisse võis panna kontrollimatult ükskõik mida – ja inimesed arvasid, et see on söök! Vorst kui toode muutis kõik, mis sinna sisse pandi, söögiks. Ja nagu sellest veel vähe oleks – kõik söödav pakiti enne toidulauale jõudmist plastikusse. Tollane toit oligi valdavalt mingi tundmatu kilekotti pakitud toode.

Ääremaad ning eraldatust ei osatud pidada väärtuseks, rahu ning puhta elukeskkonna garandiks. Vaikusest kui rikkusest rääkis nendel aegadel vaid Arvo Pärt. Aktiivset vastasseisu tekitas metsa lageraie ja selle suurenenud maht, hooletu suhtumine raierahusse. Metsadest räägiti tollal küll palju, aga vesi ja õhk, elukeskkond laiemalt, oli natuke nagu vorst – seda tarbiti, aga mis seal sees on? Nii tarbis peaaegu viiendik Eesti elanikest iga päev radioaktiivset kraanivett, kuna Põhja-Eesti joogivee raadiumitase oli soovituslikust kolm korda kõrgem.3

Vajakajäämised nii toitumises, tervis­hoius, keskkonnakaitses kui  ka liiklusohutuses mõjutasid oluliselt eesti­maalaste keskmist eluiga, mis oli tollal 78 aastat ehk praegusest märkimisväärselt lühem.4 Selles mõttes oli Eesti Vabariigi 100 aasta juubeli tähistamine ka informatiivse tähtsusega, sest paljud vabariigi elanikud said lõpuks aru, et vanust võib tähistada ka kolmekohaline number! Kahjuks oli „väärikas vananemine“ tollal vaid lingvistiline konstruktsioon.

Tollane kultuur arenes eelkõige riiklikul toetusel ja inimeste entusiasmil. See, mida riiklikult doteeriti, oli välja kujunenud erinevate traditsioonide ja lobitöö tulemusena. Kõrvuti võis tegutseda näiteks kaks teatrit, millest üks oli riiklikult ülalpeetav, teine aga mitte, ja see ei olnud kuidagi seotud nende teatrite lavastuste kvaliteedi või publikumenuga, see lihtsalt oli nii. Samuti oli välja kujunenud arusaam, et kui publiku hulgas oli vähem inimesi kui laval, siis nimetati seda kunstiks, ja kui jällegi publikut oli rohkem, kui laval esinejaid, siis nimetati seda kommertsiks. Mõlemal juhul käsitleti seda äritegevusena ja maksustati samadel alustel nagu iga muud majandustegevust.

Poliitiline eliit moodustus tollal iga nelja aasta tagant, kui inimesed käisid valimas ja valisid endale esindajad: oma hääl anti sellele, keda varem teati või oldi ekraanilt nähtud – olgu selleks siis mõni telesaatejuht või muu populaarne etleja. Tulemuseks olid analüüsita ja kalkuleeritud otsused ning siis oli jällegi pettumus suur: poliitikuteks taheti töömesilasi, aga tollane valimissüsteem soosis hoopiski rohutirtse. Valija sai küll anda oma hääle, kuid mitte kunagi seda tagasi võtta – tollases poliitilises süsteemis puudus otsedemokraatia võimalus.

Poliitiline eliit planeeris jätkuvalt Eestimaa ühendamist, kavandati nii raudteid, sildu kui  ka tunneleid, kuid paralleelselt ja seda märkamata ehitati mentaalseid müüre ja tarasid. Ühiskonnas oli palju piire ja barjääre: sotsiaalsed kastid, sooline ebavõrdsus, palgalõhe ja klaaslagi, erinevatel etnilistel gruppidel jällegi keele- ja kultuuri­barjäär. Vähe oli neid lugusid, mida Eestis elavad etnilised grupid jagasid ja ühte moodi edasi jutustasid. Erineva kultuuritaustaga lapsi ei lõiminud aga mitte keegi paremini kui Lotte, kes sai Eesti Vabariigi sajandaks juubeliks omale uue filmi ja väikse õe.

Ühte asja on aga siin alati au sees hoitud ja see on huumor. Heast naljast on siin ikka lugu peetud! Nii levis just sada aastat tagasi üks veider pila, mis lubas palju tulu ning rikkust, kui Eestimaa saab uue raudtee ja on seda ääristavate müüridega pooleks jagatud. Hea naljaga on ikka nii, et mine sa võta kinni. Nii mõnigi jäi seda kõike uskuma, et kusagil on olemas inimesed ja kaubad, kes neid liipreid ootavad. Nüüd on meil tänu sellele naljale lisaks Hiina müürile ka Eesti müür. Kasu sellest pole, aga selfie’de tegemisel sobib taustaks ikka.

Palju õnne meile kõigile!

1 https://www.letsdoitworld.org

2 Eesti rändeajastul. Eesti inimarengu aruanne 2016/2017, ptk 3.5 Eesti koolisüsteemi väljakutsed: õpiedukuse erinevus erikeelsetes koolides ja sisserändajate koolivalikud.

3 Villu Päärt, Viiendik Eestit joob radioaktiivset kraanivett – Postimees 5. III 2018.

4 Statistikaamet, https://www.stat.ee/34276

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht