Kas mängime poliitikat või päästame demokraatia?

Proovimise ja uute lahenduste leidmise kasvulava on demokraatia korral olnud kodanikuühiskond.

MARTIN A. NOORKÕIV

Kas mäletate ACTA proteste? Fooliumimütsikesi ja seemnete söömist, plakatitega külma trotsimist raekoja platsil ja presidendiga lahenduste otsimist jääkeldris? Kas mäletate veel, millest tollane rahulolematus üldse alguse sai? Kas mäletate Silver Meikari paljastust, et Reformierakonna rahastus on aastaid olnud must, ning erakondade vaikimisele järgnenud mõistmist, et see on ilmselt nii olnud ka kõigis teistes erakondades? Kas mäletate, miks NO99 mängis uue erakonna tegemist ning – veel enam, miks nii mõnigi lootis, et see päriselt juhtub? Keegi ei teadnud, kuidas olukord lahendada, aga oli tunne, et miski peab muutuma.

Ei muutunud. Tulid peale veelgi sensatsioonilisemad uudised ning veelgi viraalsemad kassipildid, kõik möödus ja ununes. Avalik mälu ongi lühike. Uudiste tsükkel online-meedias on aina kiirem ning ühismeedia on lisanud sellesse mootorisse omakorda veel nitrot.

Praegu on Eesti jälle samalaadses olukorras: koalitsiooni juhib täiesti avalikult korrumpeerunud, kuid näiliselt juhivahetusega puhastunud erakond. Üks koalitsioonipartneritest on meie silme ees lagunemas, nii et hetk tagasi erakonda juhtinud mees astub järgmisel sellest välja, sest ei saanud esimehena oma ideid ellu viia, ja uus esimees ei kandideeri isegi oma erakonna ridades.

Järgmised valimised toovad tõenäoliselt Reformierakonna jälle tagasi valitsusse, võimalik, et koos EKREga. Esimesed on juba nii pikalt populistliku, vastanduva rahvusluse peal sõitnud, et uus voodikaaslane sobib ilmselt neile endalegi üllatuseks suurepäraselt. Mälestused kilekotirahast on ammu uputatud aktsiisistatud alkoholi ning Venemaa- ja pagulashirmuga.

Kas mäletate ACTA proteste – fooliumimütsikesi ja seemnete söömist? Kas miski muutus? Ei muutunud. Tulid peale veelgi sensatsioonilisemad uudised ning veelgi viraalsemad kassipildid, kõik möödus ja ununes. Avalik mälu ongi lühike. Uudiste tsükkel online-meedias on aina kiirem ning ühismeedia on lisanud sellesse mootorisse omakorda veel nitrot.

Mati Hiis / Õhtuleht / Scanpix

Vana hea ämber

See kõik on suuresti olnud poliitika, mille sisuks on poliitika ise: võim, selle saamine ja hoidmine. Sel pole Eesti ühiskonna ja selle probleemide lahendamisega eriti midagi pistmist. Sama häda on ka mujal maailmas: USA ja Suur­britannia eeskujul on saanud poliitikas sisu asemel domineerivaks vorm. Sellest, kuidas ja miks globaliseerunud (ja ELiseerunud) maailmas rahvusriikide poliitikutel polegi väga midagi muud teha kui mängida identiteedipoliitika polariseeruvat mängu valijate häälte nimel, on kirjutanud hiljuti Tõnis Saarts (Sirp 16. VI).

Nende protsesside tõttu on meil järjest vähem neid, kes usuvad, et praeguse poliitilise süsteemi kaudu on võimalik ühiskonnaasju mõistlikult korraldada. Kui sõnastada see veidi hirmsamalt, siis on järjest vähem neid, kes usuvad, et demokraatia saab üldse toimida. Miks ma arvan, et see hirmus on? Ehk ongi käes aeg uueks mudeliks? See võib nii olla, kuid meil ega kellelgi teisel pole praegu välja pakkuda uut terviklikku toimivat mudelit. Meie praeguse demokraatliku süsteemi komponendid on arenenud sadade aastate jooksul keerulises katse-eksituse protsessis. Alternatiivse tervikliku mudeli tekkimiseks on vaja samasugust protsessi ja see võtab aega. Mis aga veelgi olulisem: selle loomiseks tuleks aktiivselt ja teadlikult tööd teha. Ajalookogemus annab pigem alust uskuda, et kui demokraatlik süsteem laguneb, siis järgneb sellele tõenäoliselt langemine tagasi oligarhiasse ja autokraatiasse. Mõlemad on pika traditsiooniga ühiskonnakorraldused, mille naasmise märke näeme juba Ungaris ja Poolas, rääkimata ebaõnnestunud araabia kevade tagajärgedest või USA väljalangemisest Economisti demokraatiaindeksi täisdemokraatlike riikide hulgast.

Eks paljud riikide ja impeeriumide lagunemised ole tulenenud sellest, et tähelepanu on läinud ühiskonnakorralduse arendamiselt võimumängudele ja -võitlusele. Suures siseheitluste virvarris ei suudeta kohaneda väliskeskkonna muutustega ning avastatakse üllatusega, et troon, mille nimel nii raevukalt võideldi, on vahepeal lagunenud. Niimoodi langesid sadu aastaid edukalt püsinud Rooma ja Hiina impeerium, rääkimata lühemaajalistest ja väiksematest n-ö riigi­projektidest lähiajaloos.

Eestil ja laiemalt Euroopal on praegu võimalus mitte astuda jälle samasse ämbrisse. Lootust on muidugi vähe, sest inimesed ei ole kunagi olnud eriti head ajaloost õppijad. Hegel on selle kohta tabavalt öelnud: „Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost.“ Olen aga veendunud, et kui isegi ei püüta õppida ja oma käitumist muuta, siis lähevadki hirmud täide.

Häda on selles, et kui tahame Eestis liikuda praegusest demokraatlikust korraldusest kuhugi edasi, mitte tagasi, siis peame selle parema mudeli nüüd ise välja mõtlema. Meil ei ole selle osas enam kusagilt eeskuju võtta. Seda on muidugi raske teha, kui oleme kogu iseseisvuse jooksul (mõistetavalt ja ilmselt ka mõistlikult) suuresti vaid teisi kopeerinud. Ühiskonnamudeli iseseisva arendamise kogemus meil puudub.

Kuidas õppida demokraatiat arendama?

Tuleb hakata leiutama ja katsetama. Proovimise ja uute lahenduste leidmise kasvulava on demokraatia korral olnud kodanikuühiskond. Eesti on täis heade mõtete ja suure tahtmisega inimesi. Kodanikuühiskond võiks olla platvorm, kus need inimesed saaksid katsetada arutelu, sihiseade ja otsustamise uusi viise, s.t uues vormis demokraatiat.

Meie kodanikuühiskond peaks selleks kiiremas korras laienema MTÜdes tegutsemise juurest sinna, kuhu paljud aktiivsed inimesed on reaalselt kogunenud: Facebooki gruppidesse, Redditi foorumitesse, YouTube’i kanalitesse jms digitaalsetesse keskkondadesse. Ühelt poolt on need keskkonnad küll praeguse ülemaailmse demokraatiakriisi üks komponent, samal ajal on aga näha, et neis võiks peituda hulganisti lahendusi ja demokraatia süsteemset uuendust. Ma väidan, et praegu on Eestis näiteks Facebooki grupp „Virginia Woolf sind ei karda!“ arenenud selliseks kodanike ühenduseks, mis tegutseb aktiivsemalt ja mõjusamalt kui keskmine traditsioonilises formaadis MTÜ. Ent meil puudub laiem arusaam või arutelu, mida see meie ühiskonnakorraldusele tähendab või tähendada võiks. Kas saaksime sellist aktiivsust kuidagi toetada või julgustada? Kas meie demokraatlikud institutsioonid on sellise kodanikuaktiivsusega suhestumiseks valmis?

Ma näen juba vaimusilmas kriitikute näppe raevukalt klaviatuurile tagumas, et e-demokraatia suuri muutusi on lubatud ka varem ja need pole töötanud. Sellele etteheitele on mul lihtne vastus: liiga vara hakati lootma. E-demokraatia jutud algasid koos interneti tulekuga ja saavutasid nullindate alguses oma kõrghetke, millele järgnes kiire pettumine ja käegalöömine. Selle kohta on öelnud kuldsed sõnad Ameerika tehnoloog Roy Amara: „Me kipume ülehindama tehnoloogia mõju lühiperspektiivis ning alahindama pikas perspektiivis“.* Häda on selles, et internetti, foorumeid ning muud sellist, kust e-demokraatiat oodati, kasutasid alguses peamiselt tehnikaentusiastid. Alles viimastel aastatel on saanud internetist ja veel olulisemana ühismeediast (eelkõige Facebookist) platvorm, mida kasutab suurem osa lääneriikide elanikkonnast. See aeg, mil kõik põlvkonnad internetti kasutavad, saabub aga alles siis, kui praegused internetikasutajad jõuavad pensioniikka, mis tähendab, et täies mahus muutuvad e-demokraatia lahendused võimalikuks alles 10–15 aasta pärast.

E-demokraatia ei sünni internetis aga kuidagi ise. Näeme, et orgaaniliselt internetis tekkinud protsessid (liba­uudiste-nakkus, suletud kõlakojad, süvenev polariseerumine jne) võivad olla täpselt vastupidise mõjuga. Praegused demokraatlikud lahendused ei sündinud iseenesest ning ma ei näe põhjust, miks peaks internetis teistsugune lugu olema. Rääkimata sellest, et demokraatia uuendamiseks ei piisa kindlasti ka ainult e-lahendustest.

Taristut ja huvi on vaja

Nüüdseks on aru saadud, et uued idu­ettevõtted sünnivad siis, kui nende tekkeks on olemas taristu vastava tööjõu, teadustegevuse, maksusüsteemi, kasvutoetuste ja muuga, aga tuleb mõista, et ka kodanikuühiskonna arenguks on vaja toetavat keskkonda. Eesti kodaniku­ühiskond praegu selliseid lahendusi eriti ei leiuta ega katseta. Meil on arvamus­festival ja rahvakogu meetod ning mõned vabaühendused, kus nähakse veidi laiemat pilti. Enamasti tegeleb igaüks aga oma asjaga: kes laste, kes koerte, kes kohaliku arengu või muu konkreetsega. Demokraatia arendamine eeldab aga keeruliste ja abstraktsete teemade teadlikku käsitlemist: süsteemseid (ressursimahukaid) katsetusi ning nende analüüsi avalikus arutelus (ja teaduses). Mis aga veelgi olulisem: see eeldab erinevate inimeste kaasamõtlemist, sh eriti praeguse süsteemiga kõige paremini tuttavate inimeste, poliitikute ja ametnike oma.

Meie poliitikute huvi teema vastu ja soov sisuliselt kaasa mõelda ning midagi päriselt ära teha on aga peaaegu kadunud. Selle näide on ka nüüdseks juba neli korda edasi lükatud vabaühenduste ja poliitikute arutelu kodanikuühiskonna teemadel riigikogus. Ei ole piisavalt oluline teema ilmselt. Küll aga nähakse kodanikuühiskonnas samuti võimalust võimumängudeks: heal meelel näidatakse end annetuskampaanias osalemas, puud kaitsmas või kord aastas katuseraha jagamas, kuid puudub sisuline arutelu selle üle, mida oleks vaja riigis teha, et inimesed saaksid, tahaksid ja oskaksid rohkem osaleda, või veel enam, et demokraatlikke institutsioone arendataks süsteemselt.

Alati on lihtsam vaadata oma nina ette ja mitte vaevata end kaugete muredega. See on väga inimlik. Kui me ei astu aga riigi ja kodanikkonnana aktiivselt samme toetava keskkonna loomiseks, et Eesti inimesed saaksid peale uute mobiili­äppide leiutada ja katsetada järjest rohkem ka uusi demokraatiamudeleid, siis neid lihtsalt ei tule. Kuna maailm ei lõpeta muutumist samal ajal, kui Eesti oma pea poliitmängudesse peidab, siis tähendab tegutsematus paratamatult meie demokraatia lagunemise vaikset jätkumist.

* Roy Amara, Anticipating the future. Futures Thinkers. University of Arizona, 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming