Raminagrobis mäletab VIII

Isegi toimetuse peol korraldati maleturniir, võitjaid autasustati ja puha. Pildil Valter Heuer, Jaak Olep ja Ülo Tuulik.

Isegi toimetuse peol korraldati maleturniir, võitjaid autasustati ja puha. Pildil Valter Heuer, Jaak Olep ja Ülo Tuulik.

Erakogu

Hakkame lõpetama, kiisu, hakkame lõpetama! Mäletame nüüd veel need viimased mäletamised ära ja sa võidki saba püsti tagasi ajalukku sibada, vutt-vutt-vutt. Juubeliseminar ning pidu kohe käes, nii et aitab küll, kahekümne viie aasta pärast jälle, siis kui tuleb „Sirp 100“.

Mida meil siis veel on mäletada … Ahaa, Sirbi nimest pole mingit juttu olnud, vat siis, sellest alustamegi. Alguses oli Sirp ja Vasar. Just seda õnnetut nime on leht ka kõige kauem kandnud, peaaegu viiskümmend aastat. Kõik teised nimed on selle kõrval episoodid. See kõige esimene ja kauaaegsem oli ikka ühele kultuurilehele jabur nimi küll ja andis sihukest välja mõelda. Kui nõukogude võim hakkas koomale tõmbama, tundus toimetusele vist liiga totakas vana nime edasi kanda ja lehele pandi 1989. aastal ilmumispäeva järgi nimeks Reede. Totakus oli küll kadunud, ent labasus jäi. Uus nimi kõlama ei hakanud, ei läinud hinge ega jäänud suhu, ja lugejad rääkisid ikka edasi Sirbist, nagu vene ajal oli lehte lühendatult kutsutud. Ja kui Toomas Kall sai peatoimetajaks, panigi ta selle lühendatud nimekuju ka lehe esiküljele. Täitsa mõistlik tegu, sest mingi side minevikuga võib ju jääda küll. Kaua see Sirp siiski ei sirisenud. Lehe toimetajaks valiti Tiina Tammer ja tema nimetas kohe lehe ümber Kultuurileheks. Aga polnd sellelgi pikka pidu. Mihkel Muti tulekuga 1997. aastal sai leht tagasi Sirbi nime. Ja nii on see jäänud tänaseni, kuigi, jumal teab … Aga ühel perioodil, kauem kui kümme aastat, oli igal peatoimetajal oma pandud nimega leht. Niipalju siis nimest.

Sirbi kõrgaeg oli vene aja lõpp. Tiraaž tõusis 80 000ni. Pole võimalik, ütlete täna, aga nii see oli ja leht toitis oma kasumiga tervet Perioodikat. Tekkis tunne, et selle kasumi peaksime kuidagi endale hoidma, ja nii smugeldati leht ettevõttele Kodamu. Palgad tõusid, aga tiraaž hakkas langema. Avalikustamisest sai juba küllalt, kõik kirjutasid kõigest ja mis enam. Kodamu algatusel hakati kõigepealt koondama, igasse osakonda jäeti alles üks inimene. Nii on see jäänud tänapäevani. Kasu polnud miskit, tiraaž langes üha edasi. Mis küll aitaks sihukest langust peatada? Eks toiduretseptid ja järgnev põnevuskirjandus, arvati. Ei arvatud õigesti. Ei aidanud Dumas’ „Must tulp“ ega Esko Tasa täitsa tasemel retseptid, maleülesanded jne. Lõppude lõpuks sai Kodamul meist ikkagi villand ja väga suure surmaga õnnestus tagasi kirjastuse tiiva alla saada. Lehe sulgemise kirves rippus Sirbi pea kohal juuksekarva otsas. Ja vaata – ahnus olekski peaaegu upakile ajanud. Praegune tiraaž on mõne tuhande juurde pidama jäänud … kus sa enam …

Mida’s veel? Male! Muidugi male! Sellest lihtsalt peab kirjutama. Ei saa heietada Sirbist mälestusi ja malest mitte üks sõna. Vanasti oli ju male toimetuse elu ja töö permanentne osa. Ma praegu arvan ning isegi loodan, et tol ajal mängiti ka mujal. Aga kus toimetuses veel tänapäeval malet mängitakse? Mitte kusagil. Aga siis mängiti kogu aeg. Malekella plõksud saatsid tervet tööpäeva. Mängis Kall Lingiga ja Link Remsuga ning Remsu Tuulikuga, Tuulik Olepiga ja Olep Rajasaarega, Rajasaar Tarmakuga, Tarmak Toomaga jne jne. Ja kes toimetusest läbi astus istus kah mängima. Tuli Aksel Tamm, muidugi maletama. Tuli Paavo Kivine, istus maletama, tuli Ehin, tuli Mälk, ikka mängima, vaat astus Vanapagangi sisse ja muidugi malelaua taha. Rohkem nimesid ei tule meelde. Ühesõnaga, kõik maletasid. Enamasti taoti välku. Isegi toimetuse peol korraldati maleturniir, võitjaid autasustati ja puha. Ja kui palju malekelli ja malelaudu viimase kolimise ajal ära visati! Ega siis ainult sellega maletegevus piirdunud. Male tungis ju lehte ka. Meil töötas kutseline maleajakirjanik Valter Heuer ja tema kirjutas alailma malest. Küll AVRO turniirist, küll sellest, miks Bobby Fischer enam võistlema ei tule ja äkki ikkagi tuleb, miks Keres igavene teine oli ja kuidas möödusid Paul Kerese mälestusturniirid. Milline maletoimetus me kunagi olime! Täitsa ruuduline mäletamine.

Lähen nüüd lõpetuseks lüüriliseks ka veel, kohe lõpmata lüüriliseks. Lõpetan õige oma mälestused puude kohina saatel. Esimeses loos sai juba räägitud pöögist Rohelisel turul. Puid minu Sirbi teel on ju olnud palju rohkem. Ei ole, et see pöök, see turg, see telefoniputka. Oli veel näiteks kaks kaunist kastanit. Üks Toompuiestee toimetuse maja õues, otse koridori akna all. Läksid tööle trepist üles või trepist alla koju, alati nähtaval, küll õitega, küll kastanimunadega, küll kauni võraga. Ja teine Estonia pargis, punaseõieline. Milline kevadine kaunitar! Sügiseti tööle minnes püüdsin leida puu alt kastanimune, et endale ka kasvama panna, aga alati oli keegi ette jõudnud. Ja jäingi hiljaks, lõplikult. Ühel päeval puud enam ei olnud, tulin puhkuselt ja pelk känd. Ongi kõik. Vut-vut-vut, kiisu!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht