Roosa müts – Milline on sinu vabadusvõitlus?

REBEKA PÕLDSAM

Juulis avati uues vormis ja uue nimega okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu. Mulle hakkas okupatsioonide muuseum eriliselt meeldima, kui keskkooli ajal sattusin sinna tsenseeritud „Magnuse“ salajasele linastusele. Nüüd aga võin öelda, et pole paremat pidukõlli ja sõbralikku sajatust „EV100“ programmis kui uus iseolemist mõtestav ja olevikku vaatav ekspositsioon. Kui 2011. aastal avatud Suurgildi hoones Eesti Ajaloomuuseumi uuendatud ekspositsioonile on ette heidetud turistlikku pealiskaudsust, siis samamoodi lööb tummaks Vabamu Pagari 1 maja KGB kongide filiaali silt, mis tekitab pigem eksklusiivse ööklubi kui ajalooinstitutsiooni assotsiatsiooni. Ent Vabamu on lahendatud emotsionaalset tasakaalu hoides ning järgides ühiskonnateadusliku museoloogia parimaid tavasid, kus rahvus pole rindejoon, vaid tähtis kultuuriline fenomen nagu paljud teised.
Muuseumi väljapaneku teaduslikud retsensioonid jäägu ajaloolaste kirjutada, mina keskendun väljapaneku meeleoludele, mille juhtimisele on näituse ülesehitamisel silmapaistvalt palju rõhku pandud. Praegusele ajastule iseloomulikult ei viida ülevoolavat afekti pelgavat külalist emotsionaalse plahvatuseni, kuigi pateetilisi momente leidub. Ka kõige kurvemaid lugusid jutustades ei kaotata enesekontrolli ning hullumeelsed lood omandavad faktitõsisuse. Lõpuks moodustavad kõik lood kokku päris suure kontekstualiseeriva raami, kuhu kuulub ka minu kui vaataja vabaduse ja selle eest seismise lugu.
Näitus algab mugava e-giidi pähe panemisega ja võib kiita, et tehnilisi viperusi pole – audiogiid töötab, saatetekstid, interaktiivsed ekraanid ja videod mängivad. Arhitektuurselt on väljapanek õnnestunud, sest ka kõige väiksemad objektid on vaadeldavad, hästi valgustatud ja kõige vaatamiseks on parasjagu ruumi ja õhku. Selles paistab peituvat sõnum, et mitmekesises ühiskonnas on kõigile ruumi. Võrdsusetaju ja ühisusetunnet süvendavad eksponaatide lood, kust isikute perekonnanimed on enamasti ära võetud. Kunstnikud, ettevõtjad, teadlased, juristid, arstid on enamasti võrdses seisus kõigi teistega (Silvia, Enn, Hans, Magda, Aino, Sofia ja Kalev), kes oma elulood on kas või osaliselt avaldanud. Ajaloo ees on nad tavalised inimesed, kelle saatuse on määranud valitsevad võimud.
Keldrisse laskudes kohtame kohe esimeste eksponaatidena nelja Eesti saja-aastast inimest, üks ilusam ja inspireerivam kui teine. Raukasid on ka veidi kõhe vaadata, aga nad mõjuvad oma heitliku sajandipikkuse looga üpris suursuguselt. Neid tutvustav Sergo Varese hauatagune toon ja ümbritsev must raam mõjuvad vastuoluliselt, kuigi nende sõnum ja elavatena esitlemine annab aimu näitust läbivast elujaatavast mõtteviisist. Raske öelda, kas see alguse dissonants on juhuslik või püütakse sellega rõhutada oma erinevust suure narratiivi üleelusuuruseid fakte enesekindlalt esitlevatest muuseumidest.
Läbiva joonena kordub näitusel ettepanek vaatajale panna end teise inimese kingadesse. Mida ta võtaks kaasa, kui asjade pakkimiseks oleks minut? Kui väikestes loomavagunites inimesi kaugele Siberisse küüditati? Mida oleks külastaja teinud põgenikuna? Mida Nõukogude Eestisse jäänud kristlase, metsavenna, taluniku või sellena, kes ta praegu on, mõnes muus ajaloolises olukorras? Neis empaatiaharjutusis võiks isegi rohkem ja julgemate vastandustega samastamist paluda. Kuid seda pakub ka ekspositsioon, kus lähestikku on hästi selgelt ja tehniliselt õnnestunult esitatud Eesti ajaloos seni hämaraks jäänud juutide ja romade holokaust. Pime rassi­viha saab eriti selgeks kaheksa-aastase Eesti juudi tüdruku loo näitel. Nostalgiat ja heameelt möödunud aja kaugusest toob hruštšovkade installatsioon elusuuruses köögiga, mille tagaseinalt ei puudu nõukogudeaegsed anekdoodid, ruumis gaseeritud vee automaat.
Küsimustega eetilisse kimbatusse sattunutele vastab uue ekspositsiooni üks viimane sõnavõtja, end konservatiivse rahvuslasena tutvustav Lagle Parek, kes eestluse tõttu vangis on istunud, et tänapäeva riigivõimude korruptsioon kurvastab teda, aga endale tuleb aru anda, et veendumus, mida tema esindab, on kaasa sündinud ja seda kas on või ei ole – seda ei saa kelleltki eeldadagi. Nii võib näituselt lahkuda mõttega, et mingil tasandil on veendumused sama võõrandamatud, nagu on sugu, rass, päritolu, füüsiline vorm, ja määravad vabaduste piires meie valikuid.
Vabaduse ja iseseisvumise taastamise peatükid on vahest liigagi kerged. Peale iseseisvumisdetailide ekraanirakenduse pakuvad uusi perspektiive iseseisvusmisaegsed väiksed narratiivid, juhtumid, nagu neid jutustavad feministlik kunstnik Mare Tralla, kes üliõpilasena seisis tasuta kõrghariduse eest, matrilineaarset muinasaja narratiivi uuriv Marika Mägi, kes kandis tudengina esimest fosforiidisärki, punkar ja näitleja Merca, kes kleepis seebiga kontserdiplakateid, aga ei puudu ka ärimees, tantsupeo organiseerija ja Narva dissidendid. See peatükk kutsub üles meenutama oma lugusid ja juba õige varsti tuleb seda osa täiendada.
Vabaduse peatükis on mindud libedale klišeede teele, kus küsitakse vabaduse tähendust koolilõpetajatelt, endistelt vangidelt, põgenikelt, kirikuisalt ja nunnalt. Ent lakooniliselt lahendatuna mõjub see vorm hästi ja jälgitavamalt kui analoogne videointervjuude sari ERMis. Kogu ekspositsiooni mõtteks jääbki sõnum, et vabadus on tunne. Mitte keegi ei ütle, et teadmised teevad vabaks või vabadust saab faktidega kirjeldada. Ekspositsiooni lõpetab Kaido Ole tasakaalu-skulptuur, mille ühes otsas kõnnib interpreet Tarmo Johannes ja teisel pool helilooja Tatjana Kozlova-Johannes. Kes teab, miks Ole just selle paari tänapäeva inimestest tasakaalu metafooriks on valinud, aga nüüdismuusika oma intellektuaalsuses, eksperimentaalsuses ja hulluses, mida nemad kaks esindavad, on ka minu vaimse ja füüsilise vabaduse otsingukoht ja -vahend. On tõenäoline, et heliloojaid ja interpreete mäletatakse 50 aasta pärast paremini kui meie üle otsustavaid ministreid.
Hoolimata otsekohe omaseks saamisest mõjub muuseumi uus ekspositsioon natukene harjumatult: narratiivid on uued, mõtted ei ole veel linnaruumi kandunud. Loodan, et näituse põhiideed ruttu ühisteadvuses kinnistuvad ja edasi juba mõeldaksegi nendele toetudes. Paljud peatükid väärivad eraldi väljatoomist ja edasiarendamist. Ootan juba näitust poliitikast, spordist ja muusikast, samuti läände põgenenud või seal sündinud vabade inimeste fotodest kõrvutatuna nõukogude olmefotograafiaga, massimõrvadega seonduvast suulisest pärimusest ning tingimata näitust kodaniku­liikumistest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht