Süümemõnu – Mis meelel, see keelel. Mis keelel, see veebis

Tean hästi, millised eestikeelsed veebipäevikud on praegu kõige populaarsemad. Leidub blogisid, mille juurde pöördun süüdlasliku ilmega üha tagasi.

AARE TOOL

Kes on jälginud BBC hiljutist telesarja „Sherlock“, Arthur Conan Doyle’i klassikaliste detektiivilugude nüüdisajastatud versiooni, küllap mäletab, millisel väga moodsal moel täidab nimitegelase kohuse­tundlik kaaslane doktor Watson oma kroonikurolli. Õige, doktor Watson peab blogi ehk veebipäevikut. Seda peetakse usus ja lootuses, et juhumõtted ja tegemised pole pelgalt privaatsfääri argine pinnavirvendus, vaid kütavad üles kõiksugu rahva raugematu huvi. Mõned blogijad ongi koondanud enda ümber andunud jüngrite salga, kes ootavad iga uut postitust otsekui hingeõnnistust.

Veebipäevikute komme sai alguse 1994. aastal, kui üks USA üliõpilane võttis vaevaks oma tähelepanekuid ilmarahvaga traati mööda jagada. Vaevalt aimas ta toona, millise üleilmse sõgeduse sellega valla päästab. Mõni aasta hiljem sündis sõna blog, lühend mõistest weblog ehk veebilogi. Nagu merenduses kajastab logiraamat laeval juhtunut, nii on veebilogi justkui postitaja mõttetee ja huvide ringi üha täienev tunnistus. Kui paranes veebiühendus ja kasvasid andmemahud, täienesid kirjalikud muljetused videoblogide ehk vlogidega. Lühemate mõttesähvatuste jagamiseks on mikroblogid, Facebook ja Twitter oma säutsudega nende seas. Spontaansust ja äkilisust soosiva formaadi põhinõue on „mis meelel, see keelel, mis keelel, see veebis“. Kas neljandas maailmasõjas tõesti võideldakse kivide ja kaigastega, nagu ennustas Albert Einstein, ei tea kindlalt keegi, aga alguse saavad meie aja konfliktid igatahes Twitteris.

Mõte avalikkusele suunatud päevikust võib esialgu tunduda isegi veidi kummaline. Filmidest ja kirjandusest teame, et päevik on midagi ülimalt privaatset ja kiivalt saladuses hoitut, vaikiv usaldusisik, kellega jagatakse palavamaid hingepihtimusi ja soove. Sala­päeviku sattumine võõrastesse kätesse on kõige ebameeldivam, mis võib juhtuda. Sellisele ettekujutusele on paljuski kaasa aidanud kunagi levinud kiri- või päevikromaani žanr, kus sündmustik esitatakse kui kõrvalpilk kirjavahetusse või päeviku sissekannetesse. „Pärast lugemist põleta see kindlasti ära“ seisab ühtelugu niisuguste kirjade lõpus. Blogi žanrinõuded on päevikromaani omadega üsna sarnased: lugejal peab tekkima mulje, et kirjutatu on ülimalt isiklik ja mõeldud ainult tema diskreetsele pilgule. Sellele tundele rõhutakse muuhulgas kaubandusliku suunitlusega veebikülgedel, mis mõnikord sisaldavad blogisarnast lobeda jutuga ja usalduslikus toonis rubriiki.

Blogisid on mitut masti. Leidub veebi­päevikuid, kus lennutatakse mõtteid kaunite kunstide ja poliitika teemal. Kõige laiem rahva rada näib viivat siiski blogide juurde, mille võiks määratleda kui avaliku tõsielupäeviku. Seal kirjeldab blogipidaja üksikasjaliselt oma argimuresid ja huvialasid, jagab elutarku nõuandeid ja rahvalikke õpetussõnu. Meeleseisundid on fikseeritud nagu lakkamatu teadvuse vool. Mõnikord juhtub, et argipäev on hall ja mõtted otsas. Siis kirjeldab blogipidaja oma üksluist olesk­elu ja küsib osavõtlikult lugejalt, kas ehk temagi on kunagi kogenud midagi samasugust. Blogi žanri juurde kuulub muidugi mõista kommentaarium, see omalaadne arvajate-kaasarääkijate küla. Ma tean enda arvates küllalt hästi, millised eestikeelsed veebipäevikud on praegu kõige populaarsemad – need, kus õpetatakse rakendama eneseabi või valmistama kraavimudast kosmeetilist näomaski –, ehkki neid sihilikult lugema ei satu just tihti. Mõnda nn elustiiliblogi sirvisin selle artikli jaoks tausta uurides esimest korda. Ausõna.

Ometi leidub blogisid, mille juurde pöördun süüdlasliku ilmega üha tagasi. Üks niisuguseid on Norman Lebrechti slippedisc.com, mis asetub kuhugi klassikalise muusika blogi ja uudiste­portaali vahepeale. Tean, et sugugi kõigis ei tekita Lebrechti veebileht sooje tundeid. See, mis ühele on aus pilk klassikalise muusika värvikasse sisemaailma, on teise arvates kolletanud kõmuajakirjandus, tühi intrigeerimine ja solgiämbri valimatu laialipritsimine.

Millised küsimused on blogi põhjal otsustades kõige päevakohasemad ja põletavamad? Ikka ja jälle tullakse tagasi mõnede kibedate probleemide juurde, mis muusikutele ühtelugu tuska teevad, näiteks see, kuidas lennu­reisidel pillidega ümber käiakse. Umbes nädalase vahega vaatab blogist vastu südantlõhestav pilt puruks tambitud tšellost või mõlki löödud tuubast – vaikiv etteheide reisipagasi julmadele kohtlejatele. Need on üsna erialakesksed mured. Palju kurvem on lugu, kui hoolimatu käitumise tõttu tekivad mõlgid inimhinge. Suurema osa blogi sisust moodustab siiski üsna kiretu teave laiast muusikamaailmast: ametisse valimised ja sule sappa saamised, järelehüüded ja plaadinopped, kohtuasjad ja uuslavastused. Kultuuriuudised on tänamatu valdkond, mistõttu imestan isegi, miks hoian slippedisc.com otseteed ikka veel veebilehitsejas järjehoidjana risuks.

Öeldakse, et pea ei ole prügikast. Sama tõdemuseni jõudis ka Arthur Conan Doyle’i kuulsaim tegelane, kes võrdleb ühes kõnekas kirjakohas inimese aju tühja katusekambriga: „Rumal võtab vastu igasugust ettesattuvat koli, nii et vajalikud teadmised enam sisse ei mahu või paremal juhul on muu pahnaga nii segi, et sealt naljalt midagi kätte ei saa. Osav töömees valib aga suure hoolega, mida ta oma ajukambrisse paigutab.“* Iga uue teadmisega läheb mõni varasem kaduma ning „seepärast ongi ülimalt tähtis mitte teada kasutuid fakte, mis vajalikud välja tõrjuvad“.

Ma ei saa kunagi teada, millistest väärt teadmistest olen slippedisc.com tarbetu infolasu süül jäädavalt ilma jäänud. Küll aga tean juulikuu blogipostitustest seda, et Theresa May käis Salzburgis „Võluflööti“ vaatamas, hiphoppi viljelev Kendrick Lamar pälvis (paljude sügavaks nördimuseks) Pulitzeri preemia, Brexit ähvardab tõmmata Briti orkestritel vaiba jalge alt, pilli­meistri kättemaksuhimuline eksnaine lõi puruks 54 viiulit ja mõisteti selle eest kaheks aastaks vangi, noroviirus nurjas Anna Netrebko ooperirolli Baden Badenis, Madame Tussaud’ muuseumis avati Herbert von Karajani karjuvalt ebaloomulik vahakuju, viiulikontserdi ajal tungis koer lavale (jälle!), uus muusikateadus (new musicology) „toob muusika surma lähemale“, Iisraeli eurolaulu autoreid süüdistatakse plagiaadis, vene sopran lahutas itaalia dirigendist Facebooki vahendusel ja „Lohengrini“ verivärskes lavastuses sarnaneb nimiosatäitja oma kostüümi tõttu mõnede arvates poola torumehega.

 

* Arthur Conan Doyle, Etüüd punases. – Baskerville’ide koer. Tlk Ester-Inge Heinaste, Villem Pedajas, A. Tann. Eesti Raamat, Tallinn 1973, lk 14-15.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht