Üks roll

OTT KARULIN

Kes võinuks aimata, et sel suvel töö­turule nii põnevaid pakkumisi tuleb. Teisipäeval avaldas Postimees ühismeediast leitud materjali „lõika ja kleebi“ tüüpi ajakirjanduse tavasid järgiva uudisloo pealkirjaga „Sotsiaalministeeriumi asekantsler avaldas tavatu töökuulutuse“. Uudises tsiteeritud postitus asekantsler Sten Andreas Ehrlichi ajajoonel algas nii: „Tähelepanu-tähelepanu, sotsiaalministeerium otsib tööhõive osakonnale juhatajat. Teisisõnu, ma otsin endale asendajat. Selle ametikoha täitmine on paganama põnev, aga ägisen koormuse all. Nii et, palun kandideerige või vähemalt jagage kuulutust. Help a brother out.“ Tavatuks teeb selle teksti ilmselt inimkeelne väljenduslaad ning siiras pöördumine – ja see on ju isegi hirmus, et me riigiasutustelt midagi niisugust oodatagi ei oska.

„Ülalpidajate ja ülalpeetavate tänase suhtarvu säilitamiseks peame veelgi suurendama tööhõive määra, unustamata samas ka siinsete töökohtade kvaliteeti ja inimeste oskuste arendamist,“ sõnas Ehrlich, kui ta kuu alguses asekantslerina tööd alustas. Ta lisas: „Seetõttu on lähiaastail olulisemad väljakutsed soodustada osaajaga ja kodust töötamist, kaitsta tõhusamalt töötajate tervist, muuta paindlikumaks töötushüvitiste süsteem ja kaasajastada tööturuteenuste pakkumist“ (Postimees 2. VII).

Muide, Ehrlich on praegu ilmselt üks nooremaid asekantslereid, mis ütleb kordades enam tema teadmiste ja pühendumuse kohta, kui annab alust oma eelarvamustele (loe: ealine diskrimineerimine) kindlaks jääda. Kahe aasta eest Tartu ülikoolis õigusteaduse magistriõpingud lõpetanud Ehrlich, kes teeb praegu teist magistrikraadi Tallinna tehnikaülikoolis avaliku sektori majanduse erialal, on juba töötanud advokaadibüroos Tark Grunte Sutkiene ning nõunikuna õiguskantsleri kantseleis, kus tegeles eelarve-, majandushaldus- ja taristuõiguse ning muude ettevõtluskeskkonna osakonna pädevusse kuuluvate küsimustega. Samuti on ta olnud praktikal Euroopa Komisjonis volinik Andrus Ansipi juures ning hästi teada ka neile, kes väitlusega kokku puutunud.

Väga hästi on avalikkusele teada ka Urve Palo (ja tema pöördelised otsused). Just ministriametist loobunud ja sotsiaaldemokraatlikust erakonnast välja astunud Palo teeneks on teine selle nädala võbelus tööturul, mis tähendab, et suuresti puhkuselainel valitsus ning sotsid peavad leidma uue ettevõtlus- ja infotehnoloogia­ministri.

Ilmselt saab see ülesanne sotsidele üksjagu kõvaks pähkliks, sest nigel toetus­protsent ja avalikkuse ette tulnud siseheitlused nõuavad, et Palo asendajaks valitu oleks ei midagi vähemat kui uuenenud erakonna esindusnägu ja eestkõneleja. Midagi peaks muutma igal juhul, sest sotsidel on kadumas side nii ajaloolise sihtrühma kui neid seni toetanud intellektuaalidega. „SDE järjepideva alajõudluse põhjusi on muidugi mitu, alustades erakonna liikmetest (nn intelligendid, kellega keskmisel Eesti inimesel on keeruline samastuda) ja lõpetades sisestruktuuri küsimustega (liigne tsentraliseeritus, ebapiisav kaasamine jms),“ arvas siin­samas Sirbis Karl Lembit Laane, kes muu hulgas tõdes, et „sotside praegune täide­saatev positsioon ja halduspoliitiliste instrumentide valik soosivad sotsiaal­autoritaarsuse kuvandit“ (12. I).

Järgides sel nädalal juhtunut, võikski küsida, milliseid nõudmisi peaks seadma töökuulutus selle uussotsi leidmiseks. Pakun mõned välja: kannatlik meel, et panna vastu kiusatusele populismile sama tugeva vastandumisega reageerida; selgitusvõime, et ka magistrikraadita inimene aru saaks, milleks miski (reform) vajalik on; kaalutletud enesekindlus, et mitte pilli lõhki ajada, aga samal ajal käituda resoluutselt, kui ähvardab oht minna vastuollu oma põhiväärtustega. Ehk Karl Lembit Laane sõnadega: „[O]leks ehk aeg oma taktika ümber mõelda, arvestada oma retoorikas rohkem keskmise Eesti inimese hoiakute, kõnepruugi ja maailmatajuga ning teha oma kandvateks halduspoliitilisteks instrumentideks just need, mis inimesi võimestavad, suurendavad nende positiivset vabadust.“

Muidu jääbki nii, nagu minu lapsepõlves, mil olime nagu viis kopikat igal tööpäeval kell 19 teleri ees, sest siis näidati kümme minutit multikaid, ning oi milline oli pettumus, kui algas, hirmsa klirina ja enam kui üheksa minuti pikkust arusaamatust tõotav „Klaasikillumäng“ (1985).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht