Tõnis Tatar

TÕNIS TATAR
on sündinud 1980. aastal, töötanud aastatel 2005–2013 Tartu Kunstimuuseumis ja 2012. aastast peale Tartu ülikooli kunstiajaloo osakonnas, praegu lektori ametikohal. 2015. aastal kaitses Tartu ülikoolis doktorikraadi kunstiajaloos. Tema peamised uurimissuunad on Eesti kunst nõukogude perioodil, XX sajandi kunstiajalugu ja -teooria ning neuroesteetika.

Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?
Eesti kultuuripoliitika suurim läbikukkumine on võimetus ehitada Tartu Kunstimuuseumile väärikas maja. Kui mina oleksin Eesti kultuuriminister Indrek Saar, siis mul oleks piinlik kunstimuuseumi direktorile Signe Kivile ja tema töötajatele otsa vaadata. Eestis on kaks riiklikku kunstimuuseumi: üks toimib Kumus ja Kadrioru lossis normaalsetes tingimustes, teine on sisuliselt kodutu. Sealjuures on muuseumide kollektsioonid samas suurusjärgus ning töötajate professionaalsuses pole erinevust.
Küüni ja Poe täna vaheline muruplats Tartu kesklinnas on kavandatud kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühishoonele linnaruumiliselt ideaalne asupaik. Praegu valitsevad Tartu südalinna tohutud kaubanduskeskused – ehitised, mida Marc Augé on nimetanud mitte-kohtadeks. Kvaliteetse elukeskkonnaga euroopalikud linnad ei pöörle ümber kaubanduskeskuste, vaid nende loomulik süda on just nimelt avalikud kultuuriasutused.
Hoian mõlemat pöialt, et riik täidaks lõpuks võla Tartu linna ja eesti kunsti ees ning (võib-olla koostöös linnaga) ehitaks selle maja. Ja ei ole vaja mingit üledimensioneeritud imeasja à la Eesti Rahva Muuseum, vaid normaalset ilusat klaasist ja betoonist maja. Loodan, et Tartust saab Euroopa kultuuripealinn. Mis oleks selle puhul kultuursem kui lõpuks kopp maasse lüüa?
Eesti kultuuripoliitika õnnestumiseks võib naljaga pooleks pidada seda, et kultuuritegelastel on osutunud võimalikuks end majanduslikust reaalsusest nii edukalt lahti haakida, et protesteerivad emotsionaalselt ja en masse projektide vastu, mille osas neil puudub vähimgi arusaam ja kompetents (Rail Baltic ja Tartu lähedale planeeritav puidurafineerimistehas).

Sirp keskendub sel aastal kultuuripoliitika põhialustele koondnimetusega „Kultuur 2030“. Praegune põhialuste dokument kehtib aastani 2020, seega on viimane aeg hakata koguma ideid järgmiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht