AKADEEMIA nr 1 tutvustus

Indrek Ude

Juba Aristotelese ja Platoni aegadest on teadmisel olemas seos väärtushinnangute ja eetikaga. Sajandite möödudes on teadmine muutunud järjest subjektitumaks ja küsimus, kas teadus kannab endas väärtushinnanguid või on neist vaba, on saanud teaduse ja ühiskonna kontekstis tähtsaks teemaks.  Jürgen Mittelstrass (tlk Neeme Näripä) selgitab, et  mõtlemine valedes alternatiivides — teadusest kui eesmärgist iseeneses või teadusest tootmistegurina (mis on eriti iseloomulik poliitilisele ja majanduslikule lähenemisviisile) — on muutnud meile võõraks arusaama, et teadus võiks olla moraalselt või eetiliselt kaalukas autoriteet, ja veelgi enam ettekujutuse, et teadus on juba idee poolest teatud eluviis. Muidugi pole teadus lihtsalt iseseisev väärtus, vaid tal on ka majanduslik väärtus. Probleem tekib siis, kui keskendumine teadmiste rakendatavusele muutub teaduse üldiseks keskendumiseks majandusele. Teisigi teadusega seotud probleeme lahates rõhutab Mittelstrass, et pole olemas sellist asja nagu teaduse eetika, mis oleks spetsiaalne eetika teadlaste jaoks. Eetika on alati kodanikueetika. Aga kui sarnaseid õilsaid  printsiipe rakendatakse lamedate mudelite toel, siis need hakkavad kasvatama  ebahumaanset segadust.   Ja eriti veel Euroopa Liidu  ärevas keskkonnas, mille ellujäämise võimalusi vaeb Martin Kala, kes toob esile mõned paljukultuurilisuse kriisi põhjused. Esiteks on vasakpoolsete ideoloogiate põhirõhk liikunud ühiskonna rahakriiside tõttu kodanikuõigustelt majandusteemadele. Need, kes räägivad majanduslikust ebavõrdsusest, mõjuvad palju värskemalt kui need, kes probleemitsevad endiselt diskrimineerimise pärast. Teiseks kaasnes 2001. aasta 11. septembri sündmustega üldine, kuid kohati pime solidaarsus, mis raskusteta diskrediteeris paljukultuurilisuse ideed. Kolmandaks on muutunud paljukultuurilisuse subjektid. Feministid, kodanikuõiguslased, seksuaalvähemused on ajaga edasi arenenud, mõndagi saavutanud, muutudes muutumatuks ja ebahuvitavaks. Usuvähemused on aga oma õiguste taotlemisel muutunud ülemäära julgeks ehk muidu teatud piirini tolerantse tavakodaniku arusaamade jaoks liialt lärmakaks. Poliitikud on jälle mõistnud, et peavad mandaadi võitmiseks pöörama palju vähem tähelepanu  vähemustele ja rohkem enamusele, s.t oma keskmisele valijale, sest viimastel aastakümnetel propageeritud mitmekesisus pole enam ahvatlev teema, mida valimiskampaania argumendina välja käia.

Mis aga võiks eelloetletud luhtumistel  pistmist olla nendega, kellele Eesti on isamaaks? Kas jagada suurriikide algatatud kuritööde vastutust või kuidas üldse käituda?  Tõnis Lukas paneb südamele, et vastupidav ühiskond vajab isamaalisust. Kuid kindlasti tuleb hoolitseda, et seal, kus rahvuslus on eluliselt loomulik, oleks tema kuvand ka plekkideta. Vajalik on meelde tuletada, et ühiskond on olulisem mõiste kui riik — riik on vaid ühiskondlikku kokkuleppe tulemus. Eestile sobib uus konservatism, mis rõhutab kogukonda ja peab seega kodanikuühiskonna olemasolu riigi toimimise eelduseks. Tingimustes, kus ka ühiskondlike suhete hindamisel on levimas relativism, hakkavad inimesed järjest rohkem tundma puudust rahvuslikust idealismist. Nad tahavad , et rahva ees olevatest probleemidest räägitaks ausalt, mitte ei vaikitaks  neid „poliitilise korrektsuse“ huvides maha. Rahvuslikud väärtused on seotud traditsioonide, loomuliku elukeskkonna ja põlvkondade järjepidevusega ning järelkasvu kindlustamisega. Kindlasti kuulub nende hulka ka külalislahkus ja ligimesearmastus üldinimlike väärtuste tähenduses. Pseudosallivus ehk tegelikult sallivus sallimatuse suhtes selliste väärtuste hulka ei kuulu, sest kui lastaks vabalt eitada kollektiivseid ja traditsioonilisi väärtusi, õõnestaks see kogu ühiskonna jalgealust. Rahvusriik ei ole immigrantide vaenulik, vaid lähtub eeldusest, et põlisrahval on õigus säilitada oma traditsioonid, euroopalikud ja kristlikud väärtused. Traditsioonid ei ole head mitte niivõrd seepärast, et kajastavad minevikku, vaid sellepärast, et neile ehitatud ühiskond on püsikindel ja uuenduslik, võimaldades kiiret arengut, kuid vältides suuri eksimusi. Enamik tänapäevaseid Euroopa riike on tegelikult rahvusriigid. Küsimus on selles, kas nad ka jäävad rahvusriikideks või mitte.

Üht rahvustevahelist traagilist pisikonflikti kajastab Feliks Roose kiri Nikolai Karotammele: „Ööl vastu  1944. aasta 1. jaanuari jõi rühm ohvitsere eesotsas pataljonikomandöriga end purju ja alustas kaklust, kasutades tulirelvi, mille tulemusena juhusliku kuuliga tapeti üks reamees. [—] Kallalekippujad, pärit Petserimaalt, lasid juba varaõhtul poolviinastunud olekus lendu väljendeid nagu: „Eks vaatame — eestlasi!“ jne., milledest kõlas vastu ähvardust.“  Mart Orava järelsõnast selgub, et Feliks Roose oli siis 8. Eesti laskurkorpuse Isamaasõja Ajaloo ENSV Toimkonna volinik. Talle allusid ka väeosade päevikute kirjutajad, kellelt ta nõudis päevikute täitmist nii, et need oleksid kasutatavad ajaloodokumentidena.

Ei maksa arvata, et ürikutekaustad on täis ainult kohatuid profaanseid lugusid. Selle näiteks on Jaanus Plaadi uurimus õigeusu levikust praegusel Eesti alal ja Petserimaal (Setumaal) alates 11. sajandist kuni nn Rootsi aja lõpuni 17. sajandil, keskendudes seejuures vene õigeusu kirikute ja kabelite, sh setu tsässonate rajamisele. Õigeusk on ilmselt vanim praeguse Eesti alale jõudnud kristlusevorm. Esimesed kokkupuuted õigeusuga tekkisid kohalikel läänemeresoomlastel praegusel Eesti alal ilmselt 11. sajandil. Pole välistatud, et esimene kristlik kirik Eestis rajati Vene vallutajate poolt samuti 11. sajandil Tartusse, kindlasti on vene õigeusu kirikud Tartus ja Tallinnas olemas olnud hiljemalt 14.–15. sajandil. Vanimad tänini säilinud õigeusu kirikud asuvad Setumaa Vene-poolel, neist vanim setudest ja eestlastest õigeusklikega seotud kirik on ehitatud 1340. aastatel (Irboska Nikolai kirik). Praeguse Eesti Vabariigi mandriosa vanimad puidust sakraalehitised seisavad samuti Setumaal — 17. sajandi viimasel kümnendil ehitatud Mikitamäe ja Uusvada tsässon, mis on seega eakamad ka vanimatest säilinud puidust õigeusukirikutest Eestis (Kaasani kirik  Tallinnas, 1721. aastast) ja Setumaal (Püha Varvara kirik Petseris, 1779. aastast).  Setude, alates 17. sajandi lõpust Ida-Eestisse jõudnud vanausuliste ja eriti praeguse Ida-Virumaa venelaste seast võis õigeusk teatud määral levida ka eestlaste sekka. Huvitav näide venelastest õigeusklikest, kes (algul ilmselt vormiliselt) läksid üle luterlikku kirikusse ja hiljem suuresti eestistusid, on Iisaku nn poluvernikud. Samas algas 18. sajandil ka uute õigeusu kirikute ja kabelite rajamine Eestis, mis oluliselt tugevdas õigeusu senist tagasihoidlikku positsiooni Eestis (väljaspool Setumaad) ja valmistas ette pinda eestlaste esmakordsele massilisele õigeusku siirdumisele 19. sajandil.

Religioosne tegur kipub Lääne kultuuriruumis rahvusrühmade identiteedi säilitamisel osakaalu kaotama.  Päris kindlasti on etnilise rühma suurus ja keele kõnelejate arv olulisem, samuti kõnelejate osakaal elanikkonnas nende asualal. Mida väiksem on kõnelejaskond ja mida suurem hajutatus, seda tõenäolisem on hääbumine. Keele ja rahvuse püsimist mõjutab veel etnolingvistiline elujõulisus. See mõiste  võeti kasutusele 1970. aastate keskel, et tähistada rühma võimet käituda eristuva ja aktiivse kollektiivse üksusena gruppidevahelistes suhetes. Martin Ehala keskendub Balti riikide suuremate rahvusvähemuste, eeskätt venelaste etnolingvistilisele elujõulisusele, mille kõrval vaadeldakse ka Leedu poolakate ja Läti latgalite elujõulisust. Oletades, et  uuringus ilmnenud elujõulisuse väärtused lähiaegadel oluliselt ei muutu, võib eeldada Eesti venelaskonna lähituleviku arengustsenaariumina jätkuvat eraldamist; Lätis näib olevat mõningane valmisolek lõimumiseks või pingete jätkudes venelaste mingisuguse autonoomia taotlemiseks; Leedu venelaste jaoks tundub sulandumine olevat mõlemat poolt rahuldav arengutee. Latgalitel on võimalus oma seisundit parandada, kui neil õnnestuks tõsta oma elujõulisust ja rohkem õigusi nõuda. Leedu poolakad jäävad ilmselt marginaliseerituks, kui nad ei ole valmis oma identiteeti täiesti maha salgama.

Kindlasti tehakse järeldusi elu võimalikusest Eestimaal pärast käimasolevat rahva ja eluruumide loendust. Meie siin tunneme muret oma vähesuse pärast. Aga 1798. aastal, industrialiseerimine hoogustumise ajal, ilmus Thomas Malthuse essee (algus eelmises Akadeemias, tlk Ene-Reet Soovik), milles ta kinnitab, et kui rahvaarvu muutust ei kontrollita, siis kasvab see geomeetrilises progressioonis, inimese peatoidus aga aritmeetilises progressioonis. Niisugune areng oli täheldatav eelkõige Ameerika Ühendriikide kui noore riigi puhul. Euroopa edumeelsemates riikides toimivat ennetav kontroll, mis on seotud ettenägelikkusega perekonna loomisel (hiline abiellumisiga), laste arvu kavandamises sellisena, et kõikidele jätkuks piisavalt toitu ning tähelepanu. Kuid toimib ka rahvaarvu tegelik kontroll, mis surub maha juba alanud kasvu. See on tema arvates kogu teravuses nähtav eelkõige ühiskonna madalamate kihtides. Seal lokkavad viletsus ja pahed, abiellutakse varakult, kuid eluiga on lühike ja ka laste suremus suur. Rahvaarvu kasvu kahele piirajale, ennetavale ja tegelikule kontrollile lisas Malthus kõlvatud kombed, suurlinnad, tervist kahjustavad manufaktuurid, luksuse, taudid ja sõja.

Pöördumatult muutuvate aegade fragmentaarsus kõige selle erutava värskuse ja häiriva
labiilsusega ilmutab end Guillaume Apollinaire’i  poeesis „Vöönd“.  Triinu Tamme toortõlke järgi on selle säravaks lihvinud  Paul-Eerik Rummo, kellelt ka järelsõna. Tõlkesse on töödeldult kaasatud Jaan Krossi tõlgitud katkeid 1962. aastast.

Numbris leiduvad veel Silvi Liiva joonistused ja Laurits Leedjärve arvustus Uno Veismanni, Kalju Eerme raamatule Päikese ultraviolettkiirgus ja atmosfääriosoon.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming