100 betoonplatsi Eesti Vabariigile

Maastikuarhitektuuri kivinenud arusaamad võiksid võtta teadmistepõhise ja keskkonnaga arvestava maastikukujunduse ehk hea avaliku ruumi suuna.

KADI TUUL

Sel aastal hakkavad valmima riigi saja aasta juubelile pühendatud Eesti linnade väljakute arhitektuurivõistlustel „Hea avalik ruum“ võitnud kujundusprojektid. Juba valmis või tegemisel on ka hulk muid linna- ja asulakeskkonna renoveerimisprojekte, sh raudteejaamade ümbruse uuendamine. Mahukate maastikuehitustööde tulemusena valmib uus elukeskkond, mis jääb aastakümneteks inimeste igapäevatoimetuste taustana domineerima. See miljöö hakkab kujundama ka turistide arvamust Eesti linnadest ja kultuurist. Kuna avalik ruum on kõigile kasutamiseks, kerkib küsimus, mida siis kulutatud raha eest saame – võetakse ju mahukate ehitustööde tegemiseks maksumaksja rahakotist arvestatav summa. Kas aga keskkond saab piisavalt tervislik, kestev ja esteetiliselt väärtuslik ning valmib vastavalt teaduse viimasele sõnale?

Tänapäeval tuleb väliruumi kujundamisel paratamatult arvestada kahe üleilmse trendiga, milleks on linnastumine ja kliimamuutustega arvestamine. Säästva ehk kestliku arengu mõiste on ilmselt tuttav kõigile ning selle põhimõtteid tuleb arvestada ka ehitatud keskkonna kujundamisel. Kui eelmisel sajandil sai maastikuarhitekt lasta oma ideedel vabalt lennata, siis nüüd see nii enam ei ole. Tiheasustatud alasid on selleks liiga palju, et need loomingulisele anarhiale loovutada. Vastasel juhul sünniks kaugeleulatuv korvamatu kahju keskkonnale: elukeskkonna kujundamisel on oluline eelkõige tasakaal ja läbimõeldus, sh loodusseadustega arvestamine. Kestliku arengu eesmärkide järgimine projekteerimisel ei ole keeruline, kuid nõuab teadmisi. Üks peamisi põhimõtteid on lihtne: silluta nii vähe kui võimalik ja kasuta võimalikult hästi vett läbi laskvaid pinnakatteid. Asfalteerimine ja ka sillutamine takistab sademevee pinnasesse imbumist, rikub pinnase veerežiimi ja põhjustab paduvihmade ajal lokaalseid üleujutusi. Üleujutatud tänav tekitab ebamugavusi kõigile ja seda ei saa märkamata jätta. Paljudes riikides on kehtestatud sademeveekanalisatsiooni juhitava vee maks, et innustada vett haljasaladel pinnasesse immutama.1 Lähemal ajal tehakse nii kindlasti Eestiski. Peale sajuvee kogunemise on sillutamisel veel muidki negatiivseid mõjusid keskkonnale ja inimese tervisele, näiteks tuulise ilmaga tekkivad tolmupöörised. Lagedal kivisel platsil, eriti kõrghoonete vahel, tekib tuuletõmbus, õhuvoolud keerutavad tolmu üles ning see lämmatab hingamist. Lendlev tolm ja praht ei tee sugugi rõõmu, kui näiteks mõnel linnaplatsil vabaõhukohvikus istuda.

Kõvakatetest linnas jm tiheasustusaladel loomulikult ei pääse, sest rahvarohked tänavad ja platsid tuleb katta vastupidava materjaliga. Alati tuleks aga leida optimaalne lahendus, mille negatiivne keskkonnamõju on väike, kuid inimestel seejuures mugav. Kui analüüsida „Hea avaliku ruumi“ jt uusi projekte, siis torkab silma sillutamisega liialdamine jalakäijate aladel. Kümmekond inimest, kes mõnes väikelinnas päeva jooksul üle platsi käib, ei kahjustaks ka muru, kui see sillutise asemel oleks. Murul on mitmeid häid omadusi, et tagada tervislikum linnakeskkond, sh näiteks omadus kinni püüda õhus lendlev tolm. Erinevalt sillutisest, kuhu iga loik ja plärakas kauaks püsima jääb, toimub murualal looduslik isepuhastumine.

Rapla keskväljaku sillutis. Illustratsiooniga on hästi tabatud kiviväljakute olemus ja olustik. Arhitektuuribüroo Kavakava võidutöö (2015).

Sillutisega liialdamine muudab miljöö kõledaks ning tekitab inimestes ebamugavust. Ega ilmaasjata renoveerita Euroopas jälle paljusid 1980ndatel rajatud jalakäijate tänavaid, mida inimesed pole omaks võtnud. Uuendatud tänavatele tuuakse tagasi puud ja rohelus, taastatakse inimmõõde. 1980ndate moeröögatus, värvilised sillutiskivimustrid, seda eesmärki ei täitnud.

Otsustamisel, kas ja kuivõrd vajalik on mõne ala renoveerimine, tuleb kindlasti austada pärandit. Keila kaunilt restaureeritud ajaloolise jaamahoone tagune plats on ehe näide, kuidas võib rohmakas tänavadisain rikkuda ajaloolise miljöö. Tihtipeale ei osata vääriliselt hinnata ka aukartust äratavas eas haljasalade kujunduslahendusi. Nii on näiteks Tallinna kaubamaja võistluse võidutöö autorid sillutanud Rävala puiestee haljasribal asuva vana minipargi moodsat New Yorgi High Line’i stiili kopeerides. Tänu järjepidevale hooldusele hästi säilinud Rävala minipargis ei puudu praegu kõrghaljastus, hekid ja lillepeenrad ning selle on pealegi kavandanud Eesti maastikuarhitektuuri klassik Aleksander Niine.

„Hea avaliku ruumi“ ja teiste uute projektide puhul torkab silma, et puud peavad kasvama graniit- või betoon­kivist pindade sees. Paraku ei teata, et istutatud puu saab kasvada sillutatud platsil vaid juhul, kui iga puu jaoks on tehtud sillutise alla spetsiaalne rajatis, tugevdatud kasvualus vähemalt 5 × 5 meetri ulatuses. Projektides aga tugevdatud kasvualust ei mainita ega ole seda arvesse võetud ka materjalikulus ja maksumuses. Halvimal juhul on lisatud isegi detailseid joonised ja lõiked, kus puudel puuduvad juuredki. Niinimetatud tikkpuud, millele juuri ei joonistata, näevad 3D-visualiseeringus vinged välja. Maastikuarhitektuuri projekti järgides istutatakse tikkpuud tee alla rajatavasse killustikalusesse ilma puud ümbritseva laiema mulla-alata, kuhu juured saaksid kasvada. Nii istutatud puude eluiga on lühike, Taani uurimuse järgi keskmiselt 7–10 aastat. Kindlasti ei saavuta kiduvad puud kunagi 3D-pildil kujutatud troopilist lopsakust.

Eraldi teema on juba täiskasvanud puude aluse maapinna sillutamise mood. Kivikatendi rajamiseks tuleb katendi stabiilsuse tagamiseks selle alt eemaldada muld ja puujuured. See tähendab, et lõigatakse ära suur osa täiskasvanud puu juurtest ning kooritakse ära kasvumuld. Juhul kui sillutatakse kogu võra-alune pind, määratakse puu aeglaselt surema. Kui lõikelill hääbub vaasis nädala-kahega, siis suurel võimsal puul võtab suremine aega kuni 20 aastat. Ja pange tähele – kuivav puu ei ole ilus! Teine probleem on ohutus. Kui lõigata läbi puu juured, millega ta maasse kinnitub, võib puu tormiga ümber kukkuda. Seda, kas ja kui palju võib puude võra alt sillutada, oskavad hinnata vaid spetsialistid. See sõltub puu liigist, kasvukohast, tervislikust seisundist, pinnasest, kaevetöödest jms.

Üldlevinud on arvamus, et loome­inimesest maastikuarhitekt ei pea teadma midagi ei haljastusdetailide ega keskkonnakaitse kohta. Just see­pärast kukubki reaalsuses läbi nii mõnigi hea kujundusidee. „Hea avaliku ruumi“ Valga ajaloolise linnakeskuse arhitektuurivõistluse võitis ideekavand, mille autoriks Itaalia arhitektuuribüroo Franchi+Associati. Tegu on väga hea lahendusega, kus pole sillutisega ülearu liialdatud ning haljastus ja proportsioonid on tasakaalus. Tööprojekti tegemise loovutasid itaallased ühele eesti maastikuarhitektile. Analüüsisin eksperdina projekti haljastuse osa. Projekteerija taimevõhiklus hämmastas. Tööprojekti edenedes täienes algeline seletuskiri küll kooskõlastajatelt kopeeritud ettepanekutega, kuid sellest ei piisa haljastuse elujõulisuse tagamiseks.

Kui kestlikkuse juurde tagasi tulla, on avaliku ruumi kujundamisel oluline arvestada ka sellega, kui hooldusmahukas (kulukas) on ehitatud keskkond tulevikus. Meie kliimas kulub kiviplatside talihooldusele märkimisväärselt aega ja raha: vaja on tõrjuda libedus ja koristada lund. Tartu Uueturu pargi konkursi võidutööd vaadates on ilmne, et nõlval paikneva platsi kalle on suur ning talvise libedaga jalakäijate liikumine seal ilmselgelt vaevaline. Muidugi võib kogu platsi alla ka põrandakütte paigaldada: nii ei külmu plats kunagi libedaks ja sajuvee saab kanalisatsiooni juhtida. Aga miks peab üldse valima lahenduse, mis on edaspidi koormaks? Põhjendusi leitakse loomingulise poole pealt: „idee autori loomingut ei saa kammitseda“, „linna haljastus ei sobi, kuna varjab vaated fassaadidele“ jne. On ka pragmaatilisi põhjendusi: „et oleks ilus ja vastupidav“, „tänavate hoolduseks on alati raha ette nähtud, aga haljastuse hooldus on uus lisakulu“ või ka „sillutise puhastamine on teadmisi nõudva aednikutööga võrreldes odav lihttöö“. Leitud on sedagi, et „linnakeskkond ei saagi olla haljas ja tervislik, kellele ei meeldi, mingu maale elama, kus võsa küllalt“. Vandenõuteoreetikud ütlevad, et betoonkivitehased tahavad tootmist suurendada ja kive müüa ning alarahastatud haljastus­sektor ei suuda nendega otsustajateni jõudmisel võistelda.

Kivistunud arusaamu avaliku ruumi kujundamise vallas tuleb muuta, seda nii haljastuse rahastamise kui ka loomingulise poole pealt. „Kunst kunsti pärast“ kestlikkuse ja tervise hinnaga ei ole õige tee. Pealegi lähevad meist paremal järjel samasuguse kliimaga maad praegu teist teed, parandades vigu, mida meie siin alles tegema hakkame.

* Sajuvee immutamiseks kasutatakse vett läbi laskvaid teekattematerjale (nt murukivi) või juhitakse sajuvesi haljasalale kavandatud spetsiaalsesse immutusrajatisse. Sajuvee immutuseks tuleks reserveerida maa juba detailplaneeringus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht