1930. aastate puitfunktsionalism

Puitfunktsionalismi pole põhjalikumalt uuritud. Eestis on kaitse all vaid üks puitfunkmaja ning suured ühiskondlikud hooned on hävinud.

JUHAN HINT

Eesti omariikluse kehtestamisega möödunud sajandi alguskümnendeil ei kaasnenud eluolu järsku hüpet paremuse poole. Pikale sõjakaosele järgnes ülesehitustöö, mille hoogu pidurdas 1929. kuni 1933. aastani kestnud üleilmne majanduskaos. Nii nagu pärast iseseisvuse taastamist 1990. aastatel, 2000. aastatel ja tegelikult veel praegugi, unistati ka sõdadevahelises Eestis järele jõuda jõukamatele ja arenenumatele Lääne-Euroopa riikidele. 1930. aastate omanäolise, võiks öelda, et kodukootud versiooni uuest moodsast arhitektuuristiilist, mis oli kümnendi jagu varem Lääne-Euroopas läbi löönud, kujundas ühelt poolt noore riigi majanduslik ja tehnoloogiline mahajäämus, teiselt poolt moderniseerumise tung. Eesti esimeseks funktsionalistlikuks hooneks peetakse Herbert Johansoni projekteeritud elamut Tallinnas Toompuiestee 6, mis valmis 1929. aasta lõpus. Šveitsis ehitati Le Corbusier’ esimene funkvilla Le Lac 1923. ja 1924. aastal, Gerrit Rietveldi Schröderhuis Utrechtis 1924. ning Walter Gropiuse etaloni staatuses Bauhausi koolimaja Dessaus 1925. ja 1926. aastal.

Kohalik funk

Leo Lapin on kirjeldanud Ehituskunstis (1982-1983) ilmunud artiklis „Eesti funktsionalism“ siinset funki väga tabavalt: „Üldiselt on Eesti funktsionalism oma geomeetrias diskreetsem, mahtudelt ja arhitektoonikalt suletum ning raskepärasem kui rahvusvaheliselt levitatavad konstruktivismi ja funktsionalismi „etalonid“. Eesti funktsionalism on kuidagi maalähedasem, väiksema mastaabiga, loodus- ning keskkonnalembesem oma ida ja lääne suguvendadest. Rõhutatud ei ole niivõrd hoone konstruktiivset struktuuri, kuivõrd ehitise funktsionaalseid gruppe või elemente esile tõstvaid trepikodasid, liftišahte, torne, rõdusid, erkereid, korstnaid ja vitriine, millede rahulikku kubismi elustavad nii kivi- kui klaaspindade üksikud kumerused, peenelt proportsioneeritud avad, stiilne disain.“

Lääne-Euroopas kiiresti levima hakanud funktsionalismi juurde kuulusid kõige uudsemad materjalid ja ehitusvõtted ning sellega vastanduti kõigele traditsioonilisele. See oli raudbetoontarindite ja suurte klaaspindade võidukäigu avapauk. Selle taustal mõjub anomaal­sena fakt, et lõviosa sõdadevahelises Eestis valminud funkehitistest on üle­krohvitud puitmajad. Raudbetoonkonstruktsiooni näidetena saab esile tuua vaid üksikud objektid, näiteks Elmar Lohu ja August Komendandi Kadrioru staadioni tribüüni (1938) ning Olev Siinmaa Pärnu rannakohviku (1939). 1939. aastal teedeministeeriumi välja antud koond­albumi „XX aastat ehitamist Eestis“ eessõnas laidab Hanno Kompus puithoonete ehitamise karmilt maha: tema hinnangul on need tuleohtlikud, ei püsi kaua ja on ebaväärikad. Kompus toob välja, et igal aastal paigutatakse puitmajadesse kolm korda rohkem raha kui kivimajadesse. Kui võtta arvesse, et kivimaja korral maksab ehitamine ligikaudu pool kuni kaks kolmandikku rohkem, on vahe ehitusmahtudes veelgi drastilisem. 1930. aastate Eestis oli puidust ehitamise traditsioon veel nii tugev ja majandus nii nõrk, et isegi moodsas funkstiilis hooned püstitati sageli puidust. Peavoolu funktsionalismi siledate pindade ja steriilsete fassaadide illusiooni loomiseks krohviti need üle. Sellise ehitusviisi vahest efektsemaid näiteid on Friedrich Wendachi projekteeritud nn Palitseri villa Nõmmel Nurme 47/49.

Lääne moodsat arhitektuuri järele aimava funktsionalismi kõrvalhoovusena levisid Eestis ka materjalieheduse printsiipi järgivad pae- ja puitfunktsionalism. Mõlemad moodustavad väga huvitava lokaalse arhitektuurinähtuse, kus kohalik paekivi või puit on vormitud funktsionalistliku dünaamika järgi.

Puitfunktsionalismi all peetakse erialases kirjanduses silmas puitkonstruktsiooni ja viimistlusega funkmaju. Puitviimistlusena kasutati enamasti kitsamat rõhtlaudist, vähem liistudega kaetud püstlaudist (asunikulaudist), mida peeti pigem vanamoodsaks, 1920. aastate traditsionalismi jäänukiks. Levinum konstruktsioonitüüp on püstplank või lihtsalt puitsõrestik. Kuigi laudisega on keeruline väljendada robustset ja minimalistlikku masinaesteetikat, said sellised funkmajad üllatavalt populaarseks. Kindlasti mõjutas seda tendentsi nii puidu odavus kui ka inimeste harjumus elada puidust ehitatud keskkonnas. Enim ehitati puitfunktsionalistlikke eramuid, mida nägi ainuüksi Nõmme mändide all seismas veel mõne aasta eest 40 ringis. Leidub ka suvilaid ning suuremaid kortermaju. Minu teada esineb puitfunkelamuid peale Tallinna veel näiteks Viljandis, Rakveres, Kuressaares ja Kehras.

Kuurordiarhitektuur

Elamute kõrval valmisid 1930. aastatel ka tähelepanuväärse arhitektuuriga puitfunktsionalistlikud ühiskondlikud hooned, mille hulgas moodustab kõige suurema grupi kuurordiarhitektuur. Sõdadevahelise Eesti moodsa elustiiliga käis kokku ka sport, mille propageerimine kajastus supelasutuste ehitamise hoogustumises 1920. aastate teisel poolel ja 1930. aastatel. Vähem kui kümne aastaga ehitati valmis funktsionalistlikud puidust supelehitised Pelgurannas (1934, Anton Lembit Soans), Narva-Jõesuus (1935, insenerid Robert Ederma ja Erich Otting), Viljandis (1935, insener V. Tomberg), Kuressaares (1936, Eugen Haamer), Rakveres (1936, Tõnis Mihkelson), Mustamäel (1936-1937, Tõnis Mihkelson) ja Aegviidus (1939, Tõnis Mihkelson). Haapsallu kerkis aastatel 1934–1936 August Volbergi projekti järgi suvehotell, mida Karin-Hallas Murula on nimetanud koos Mustamäe supelasutusega raamatus „Eesti puitarhitektuur“ siinseteks ilmekamateks funktsionalistliku puitarhitektuuri näideteks.

Monumentaalset puitfunktsionalismi näeme ka kahe omaaegse linnaarhitekti projekteeritud Pärnu staadioni (1933, Olev Siinmaa) ja Tartu Tamme staadioni (1936, Voldemar Tippel) tribüünihoone puhul. Kui Tamme staadioni tribüüni arhitektuurilahenduse tegid pisut vanamoodsaks art déco’likud elemendid, siis Pärnu staadioni tribüüni tuleks minu hinnangul koos Narva-Jõesuu rannahoonega pidada kõige radikaalsemateks puidust funktsionalismi näideteks omal ajal. Pärnu tribüüni valmimisloos rõõmustab ka arhitekti areng. Nimelt püstitati Siinmaa projekti järgi 1929. aastal selle praegusele asukohale kõigepealt vanamoodne neoklassitsistlikus stiilis ja rohke dekooriga tribüünihoone, mis peagi maha põles. Selle asemele uus moodne tribüün ehitatigi: kolme-nelja aastaga oli Siinmaa teinud rabava stiilihüppe.

Sakraalehitised

Puitfunktsionalismist ei jäänud puutumata ka meie sakraalarhitektuur ja nii valmiski 1934. aastal Alar Kotli projekti järgi Mõisaküla luteri kirik. Kirik oli traditsiooniliselt kõrge kelpkatusega, katteks laastud, kuid kogu ülejäänud arhitektuur rääkis moodsat keelt. Pikifassaade ilmestasid võimsad lintaknad, mis harmoneerusid hästi rõhtlaudisega, ja ka kiriku torn oli mõjusa geomeetrilise kompositsiooniga. Kirik pandi 1980. aastatel põlema ja rekonstrueeriti kümmekond aastat tagasi mõningate suuremate muudatustega: näiteks on vahetatud laastukatus valtsplekk-katuse vastu. Väiksem Kuusalu vennaste­koguduse palvemaja valmis 1935. aastal Edgar Velbri ja August Volbri koostööna. Hoone on hästi säilinud ning seda kasutatakse palvemajana ka praegu.

Muinsuskaitse vaatevinklist on puitfunktsionalism üsna hall ala, mida pole seni põhjalikumalt uuritud. Seda on käsitletud vaid suuremate arhitektuurikogumike mõnes lühiartiklis. Riikliku arhitektuurimälestisena on Eestis kaitse all vaid üks puitfunkhoone, elamu Tallinnas aadressil Tondi 3. Enamik suuremaid ühiskondlikke hooneid on hävinud, säilinud on vaid üksikud, näiteks Rakvere supelasutus, Kuusalu palvemaja ning koopiana Mõisaküla kirik.

Puitfunk kui sõdadevahelise Eesti moodsa arhitektuuri üks omanäolisemaid ja põnevamaid avaldusvorme väärib kahtlemata kaitsmist ja uurimist. Nüüdisajal oleme moodsa puitarhitektuuri populaarsuse kiire kasvu tunnistajaks. See on tingitud nii puidu headest tehnilistest omadustest kui ka tootmise väikesest ökoloogilisest jalajäljest. Eestlased on kuulsust kogunud puitkonstruktsioonist kõrghoonega Norras. Sõdadevaheline puitfunktsionalism on ilmekas näide, kuidas ehitada kohalikust materjalist ökonoomselt ja nägusalt.