2010. aasta parimad

Epp Lankots

28. jaanuaril andis Eesti Kultuurkapital välja arhitektuuripreemiad möödunud aasta parimate saavutuste eest. Väljavalituid tutvustab ja kommenteerib arhitektuuri sihtkapitali esimees Epp Lankots.        2010. aasta kultuurkapitali arhitektuuripreemia määramiseks esitatud valik töid (kokku 34 kandidaati eri kategooriates) on kahtlemata oma aja nägu: projitseerituna majandussituatsiooni ning tagasi tõmbunud ehitusturu foonile saab  öelda, et möödunud aastat Eesti arhitektuuris iseloomustas sõna „väike”. Mastaapseid avalikke hooneid ning väljakuid möödunud aastal ei ehitatud, ent rõõmustav oli näha, et head arhitektuuri tehti rohkem Eesti väikelinnades ja -asulates. Oluline põhjus on siin kindlasti Euroopa fondidest regionaalarenguks eraldatud projektitoetused, mis võimaldavad omavalitsustel neile olulisi ehitusprojekte ellu viia. Samuti oli nominentide hulgas üsna rohkelt  väikeelamuid, mis näitab, et nende ehitamine ei ole soikunud: teevad need, kel on selleks raskest ajast hoolimata võimalusi, ning tundub, et seda tõsisem on suhtumine ning üldpilt kvaliteetsem. „Väike” arhitektuur ei tähenda sugugi idee võrdväärset pisenemist. Vastupidi – mõnes objektis oli näha autori mõttetööd, mis ulatus lausa monumentaalsete mõõtmeteni ja harukordsete sügavusteni, mis kajas vastu igas pisimas detailis, ruumiseoses ja vaates.

Peapreemia – Sõmeru keskusehoone ja Eesti Maanteemuuseumi välialad     

Seekordne kultuurkapitali aastapreemia toob 2010. aastast esile ühe õnnestunud soorituse asemel kaks tähelepanuväärset objekti. Esmakordselt otsustati peapreemia anda ühe büroo töölaualt tulnud kahele erilisele ehitisele. Salto AB nime taha koondunud kollektiivile oli möödunud aasta harukordselt särav, jäädes tähistama nii Sõmeru keskusehoone kui maanteemuuseumi välialade valmimisaega. (Siinkohal tuleb teha üks oluline õiendus. Päevauudistes  on preemiasaajatena kajastatud kolm nime: Maarja Kask, Karli Luik ja Ralf Lõoke. Mõlemal auhinnatud tööl on aga ka kaasautorid, keda arhitektuuri sihtkapital soovib samuti esile tõsta: Kristiina Arusoo, Margit Argus ja PelleSten Viiburg). 

Valla- ning kultuurimaja funktsioonis Sõmeru keskusehoone (autorid Kask, Lõoke, Luik, Arusoo ja Argus) on ehitatud 2004. aasta arhitektuurikonkursi võidutöö põhjal ning arhitektide sõnul on ehitis valminud peaaegu täielikult konkursitöös esitatud idee kohaselt. 

Sõmeru on kompaktne nõukogudeaegne EP Tasula, mis asetseb avaral pinnareljeefil heinamaade ning põldude vahel. Uus keskusehoone on ehitatud asula kõrvale ilmse sooviga luua ruumiline märk, mis tulevikus hakkaks kasvatama enda kõrvale uut asulakeskust. Kõrrepõllust välja kasvavat triibulist maja on nii teleekraanil kui ka trükiajakirjanduses korduvalt eksponeeritud ja kuuldavasti on ka kohalikud elanikud hoonega väga rahul. Efektne  ruumimõju, mis saab alguse fassaadi puitlippide kirjust rütmist, jätkub interjööris – selle iseloomulikum detail on kõlkuvatest pulkadest lagi, mis uste avamisel tuuletõmbes õrnalt lainetama hakkab. Löövate detailide kõrval on märkimisväärne tegelikult kogu maja ruumiline olemus: sujuvalt minnakse ühest tegevuspaigast teisele üle, nii et ruumiosade vahele jäävad vaiksed klaasitud siseõued. Sõmeru keskusehoone valmimisloos ei saa märkimata  jätta üht olulist inimest, sealset vallavanemat Peep Vassiljevit, kes on olnud ka Rakvere abilinnapea ning kes ka sellest ajast on meelde jäänud mitmete oluliste arhitektuurikonkursside korraldamisega. Näiteks sai tema initsiatiivil alguse Rakvere kesklinna ja turuplatsi ning selle ümbruse planeerimine. See näitab kohaliku juhtkonna rolli keskkonna kujundamisel. Kui omavalitsuse juhtidel oleks rohkem (ruumilist) tarkust ning otsustuskindlust otsida  arhitektuurivõistlustega uusi lahendusi, siis tõuseks kindlasti ka Eesti maapiirkondade ruumiline kvaliteet uuele tasemele.   

Maanteemuuseumi väliala (autorid Kask, Lõoke, Luik ja Viiburg) Varbusel, endise TartuVõru postitee ääres, jätkab juba mõned aastad varem vana postijaama ruumides avatud põnevat maanteeajaloo ekspositsiooni. Välialade julge, terava lõikena lainetavasse maastikureljeefi sisenev lahendus on oma ambivalentsuses paeluv. Aerofotodel maastikuteosena mõjuv objekt toimib samas muuseumi kontekstis  suurepärase ruumina, kus külastaja kõnnib tõepoolest füüsiliselt esitatud jutustuse sees. Seejuures on võimalus vaid mõne sammuga sellest maailmast välja astuda või üle ääre vaadata, kuidas Lõuna-Eesti maastik jätkab oma segamatut kulgu.         

Nii Sõmeru keskusehoone kui ka maanteemuuseumi väliala lahendus oleksid ka eraldi olnud auhinda väärt, ent peapreemiasse kokku panduna on need rohkemgi esile tõstetud. Mõlemad on värsked, mängulised, efektsed, samas keskkondlikud ja kvaliteetsed. Kuivõrd üks peapreemia pälvinud objektidest oli maastikuobjekt, siis maastikuarhitektuuri auhinda sel korral eraldi pelgalt vormitäiteks välja ei  antud – selleks puudus piisavalt hea kandidaat.       

Eramu ja rannahoone         

Ühepereelamutel on suurte avalike ehitiste  kõrval paratamatult keerulisem konkureerida ning sel põhjusel on ka kulka preemiatest lahus korraldatud mitu aastat eraldi konkurssi „Väike”. Siiski, sissejuhatuses mainitud põhjustel oli seekordsele arhitektuuri sihtkapitali auhinnale esitatud päris mitmeid eramuid, mis tekitas žüriis omajagu kimbatust – päris keeruline on neid võrrelda, kui igaühes on arhitektuurne idee pandud kandma omaette pisikest maailma. Ühe kahest sihtkapitali arhitektuuripreemiast  võitis Raul Vaiksoo kavandatud villa Rocca al Mares Loigu tänaval. See on viimaste aastate eramupildis vahest üks erandlikumaid ning erilisemaid maju. Nullindad jõudsid Eesti arhitektuuurikuvandi muuta eramukeskseks, nii et buumi jooksul sündisid ka oma trendid, mida ekspluateeriti ohtralt kümnendi teisel poolel. Vaiksoo projekteeritud maja langeb heas mõttes sellest trendist välja. Ta on keeranud pea peale turvalise ning elitaarse neofunkvilla  programmi ja keeldunud kaasa minemast ka hollandimõjulise arhitektuuri järellainetusega. Kui otsida möödunud aasta arhitektuuris monumentaalsust, siis seda on Vaiksoo majas vormis, ent idees veel enamgi. Eramu on kõrgusesse pürgiv „konstruktsioonimets”, mis seguneb loodusliku männitukaga. Olenevalt vaatamispunktist mõjub hoone hiiglasliku tehnorajatisena, päikesepaneelina. See hoone on peaaegu et kinnisideeline oma kruvipeadeni  ulatuvas detailimängus. Tervik ja detail kohtuvad erinevates vaadetes, mis tekivad tänu siseruumi läbipaistvale katusele, erinevatele käiguteedele ja tasanditele. Konstruktsioon on õhuline ning sellest tulenevas ruumimõjus aimdub siin õige õrnalt arhitektuuriajaloolist lähedust Eames House’iga. 

Teise arhitektuuripreemia pälvinud Hannes 

Koppeli Kuressaare rannahoone on taas üks oluline väikelinna ehitis, mis toetab asula ruumilist sisukust. Maja on iseenesest lihtne: kolm lihtsat puittahukat koondatuna lennuka betoonkatuse alla. Ehitis flirdib muidugi pretensioonikusega ja ka Ameerika viiekümnendate aastate arhitektuuriga. Samas on selle stilisatsioonis midagi kuurortarhitektuurile olemuslikku – see on heas mõttes edev ning sellisena lisab Kuressaare rannaäärele mõõdet.  Žürii pikalt kestnud aruteludest käisid ka mitmeid kordi läbi eramud Kaberneermes (autor Vahur Sova), Meriväljal (Andres Lember) ja Suurupis (Peeter Pere, Urmas Muru ja Anna-Maria Eerik) ning kontorihoone Tartus (Emil Urbel).       

Mõisakool ja/või loss       

Restaureerimispreemiaga kaasnes algselt pisut segadust – preemiastatuudi nõrkade kohtade, üle tuleb ilmselt järele mõelda. Selle kohaselt võib esitada nii rekonstrueerimise kui restaureerimise  preemia kandidaate, kuigi tegu on ometi niivõrd erinevate asjadega. Seetõttu seisidki nimekirjas kõrvuti tundlikku restaureerimist nõudvad ajaloolised mõisahooned ja linnaelamud ning puitmaja Kihnu saarel, aga ka näiteks Muru ja Pere kümne aasta taguse Suurupi eramu laiendus või Leila Pärtelpoja tehtud Röa mõisa rekonstruktsioon – põhimõtteliselt võrreldamatud asjad. Valiku üle vaadanud, otsustasime meeldejäävamate hoonete põhjal,  kuidas edasi tegutseda, ning nimetasime preemia ikkagi restaureerimispreemiaks. Jacques Rosenbaumi projekti järgi 1913. aastal valminud uusbaroklik Laupa mõisahoone, mida Ants Hein on ehedaks lossiks nimetanud, sai aristokraatlikule elulaadile tausta pakkuda üsna lühikest aega kuni mõisate võõrandamiseni. 1923. aastast tegutseb mõisas kool, mis tegelikult on määratlenud ligi saja-aastase hoone ajaloo. On näha, et  sellest on mõisa restaureerimisel lähtunud preemia pälvinud arhitekt Jaan Jõgi, ja mul on eriliselt hea meel, et me žüriiliikmetega selle pärast esmapilgul selgelt „vingemalt” restaureeritud majade külastamist ning vaagimist ära tabasime. Leidsime, et jagame normikohast eeldust, et hea restaureerimine tähendab erinevate ajastute väljatoomist, detailide eksponeerimist ning kõige sellega haakuvat sisekujundust, nii et selle kõige koosmõjul tekib  sageli tähendustest üle kuhjatud kogum. Hea restaureerimine nõuaks justkui alati väga palju raha. Ega Laupa kindlasti odav olnud, ent nähtu, eriti interjööris, oli paeluv just oma lihtsuses ja siiruses. Siit võis leida ruumikasutusest tingitud vigugi – näiteks II korruse saali lava lahendus oli üsna kohmakas –, mida teiste „täiuslike” kandidaatide puhul ei kohta. Ülejäänu oli aga terviklikult lihtne, sobilik kooli toimimiseks ja samas ajastutundlik. Tundliku restaureerimisega  ei pea kaasnema ka „näkku kargav” sisekujundus, mis Laupas oli pigem tagasihoidlik. Isegi ehk liigagi. Laupas keedetakse koolilastele lõunasööki vana mõisapliidi peal ja selles ei ole mitte midagi glamuurset.         

Röa mõis ehk pargipaviljon – elamuslik kaasaegne ruum         

Röa mõis ehk pargipaviljon, nagu seda pärast rekonstrueerimist nimetatakse, märgib Laupas kogetud rõõmsale ja kärarikkale keskkonnale vastupidist mõisakogemust. XVII sajandil ehitatud Röa rüütlimõisast olid säilinud sisuliselt  alusmüürid ja osaliselt seinte varemed. Restaureerida ei olnud siin midagi, ajalooline koopia oli materjalide puudulikkuse tõttu välistatud ning selleks polnud ka põhjust. Pargipaviljon on Leila Pärtelpoja loodud maailm. Ma kahtlen, kas Eestis on teist inimest, kes suudaks tuua ühe ajastu tänasesse päeva nii puhtalt, et sellesse on võimalik sisse elada mitte kangavoltide ja tapeedimustri, vaid üksnes idee kaudu. Pärtelpoeg on tervikliku rekonstruktsiooni  autor, ent auhind anti talle sisearhitektuuri kategoorias põhjusel, et tegemist on möödunud aasta kõige elamuslikuma kaasaegse ruumiga. Puhtus ja mõtteerksus, igatsuslikkus ja heas mõttes aristokraatlikkus on kõigest üksikud Röa mõisa iseloomustavad märksõnad. Anfilaadid seovad kogu hoones kulgemise üheks terviklikuks ruumikogemuseks, mida toetab igas ruumis XVIII sajandi inglise tislerikunsti traditsiooni järgiv stiliseeritud mööbel.  „Mõisas elamine peaks tähendama hinnalist elu, mitte äri. Hotellid, spaad, restoranid on ilusa koha raiskamine, vägivald. Need vanad hooned ehitati elamiseks,” on Pärtelpoeg Röa kohta ise kirjutanud.   

Arhitektuurialane tegevus   

Möödunud aasta oli teadupärast biennaaliaasta ja kuigi on sageli kujunenud nii, et Veneetsia biennaali Eesti ekspositsioon ka hiljem kultuurkapitalilt preemia nopib, siis sel korral pidasime selle projekti mastaapsusest olulisemaks kohalikku ning sisulisemat ehituskeskkonna üle arutlemist. Tegevuspreemia  jagunes kaheks. 

2009. aasta lõpul alustatud Eesti Arhitektuurikeskuse linnafoorumite sarjas (sarja  koordinaator oli keskuse poolt Kaja Pae) vaadati Eestis ringi kohaspetsiifilise pilguga, otsiti sõlmküsimusi linnade arengus. Pooleteise aasta jooksul toimusid foorumid Tallinnas, Tartus, Rakveres, Pärnus, Narvas ja Viimsis ning kuigi seda tehti arhitekti kui eksperdi keskselt ning võib-olla mitte kõige laiapõhjalisemat linnanägemust kaasates (peamiselt said sõna arendajad-otsustajad), siis oli see siiski esimene linnaplaneerimisalane avalik sari, kus otsiti dialoogi  ja mille kodulehe kaudu oli tegelikult kõigil võimalik ettepanekuid teha ja linna teemal kaasa rääkida. Linnafoorumite arutelude ning tulemustega on järgmisel aastal loodetavasti võimalik tutvuda ka publikatsiooni kaudu.         

Karin Hallas-Murula avaldas möödunud aastal põhjaliku uurimustöö Jacques Rosenbaumist, juugendarhitektist, kes projekteeris kunagi ka tänavuse restaureerimispreemia pälvinud Laupa mõisa. Monograafia „Tallinna juugendarhitektuur: Jacques Rosenbaum” võtab kokku XX sajandi alguse arhitektuuris ühe omanäolisema käekirjaga arhitekti loomingu üsna klassikalises stiiliajaloolises võtmes. Uurimistöö,  millega kaasnes ka Rosenbaumi hilisema tegevuse (1930. aastate natsionaalsotsialistlikul Saksamaal) uurimine ja Saksamaal arhiivide külastamine, oli sedavõrd kaalukas, et žürii otsustas autori teise teose – samuti baltisaksa arhitekti Ernst Gustav Kühnerti lühimonograafia – preemiakomplektist eraldada, kuivõrd nii sisu kui kujunduse osas ei ole viimane Rosenbaumi uurimusega võrreldav.       

Eesti Kultuurkapitali 2010. aasta arhitektuuripreemiad Kultuurkapitali aastapreemia pälvisid Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Kristiina Arusoo, Margit Argus ja Pelle-Sten Viiburg särava loomingulise aasta ning kõrgetasemelise panuse eest Eesti maa-arhitektuuri –  Sõmeru keskusehoone ja Eesti Maanteemuuseumi väliala.     

Arhitektuuri sihtkapitali aastapreemiad     

Arhitektuuripreemia pälvisid Hannes Koppel traditsioonilise kuurortlinna  hoonetüübi kaasaegse ning elegantse tõlgenduse eest – Kuressaare rannahoone; Raul Vaiksoo harukordse konstruktsioonieheduse ning detailitäpsusega elamu eest, kus loodus ja arhitektuur on keerulisse, ent harmoonilisse suhtesse seatud – villa Rocca al Mares.     

Restaureerimispreemia pälvis Jaan Jõgi mõisakoolile sobiva siira ja lihtsa, ent tundliku restaureerimistöö eest – Laupa mõis.     

Sisearhitektuuri preemia pälvis  Leila Pärtelpoeg peene, mõtestatud ja elamusliku ruumi loomise eest ajaloolise mõisahoone rekonstrueerimisel – Röa mõis.   

Lisaks tunnustati Röa mõisa tellijat Jaan Meikupit inspireeriva kapriisi ning pühendunud kaasamõtlemise eest Röa mõisahoone rekonstrueerimisel (mitterahaline  tunnustus). 

Arhitektuurialase tegevuse preemia pälvisid Eesti Arhitektuurikeskus kohaspetsiifilistele sõlmküsimustele  keskendunud ning dialoogi otsiva linnaplaneerimisalase linnafoorumite sarja algatamise ja läbiviimise eest; Karin Hallas-Murula monograafia „Tallinna juugendarhitektuur: Jacques Rosenbaum” ja baltisaksa arhitektuuri Leila Pärtelpoja loodud uues Röa mõisas seovad anfilaadid hoones kulgemise üheks uurimise eest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming