Arhitektuur – kunst ja äri, ettevõtlus ja elustiil

Yoko Alender

Avamaks arhitektuuriala kui ettevõtluse tagamaid laiemale lugejaskonnale, ent andmaks ka ehk veidi mõtteainet arhitektkonnale ja miks mitte kõigile, kes tegelevad ettevõtlusega vähem või rohkem loovas vormis, tuletan esmalt meelde, et ettevõtlus sisaldab alati loovat alget, ükskõik, millist teenust või toodet ka ei loodaks, pakutaks, vahendataks, eriti kui räägime sellest, kuidas ja mitte nii väga, mida tehakse. Loomemajandus võiks ju olla siis loomingulisim osa ettevõtlusest, kus lisaks loovuse rakendamisele selles, mida tehakse, ollakse loomingulised ka siis, kui mõeldakse, kuidas seda teha.

Viimasel ajal on valminud hulk hooneid, mis taas on tõestanud Eestile ja ka laiemalt maailmale, et Eesti arhitektide erialane loominguline tase on kõrge. Mõned näited, mis kõnelevad iseenese eest: Narva kolledži autorid said hiljuti riigi kultuuripreemia, Lennusadama taaselustamisele omistati Europa Nostra grand prix, BFMi maja avas uue taseme Tallinna ülikooli kesklinna campus’es. Kui suhelda mujal Euroopas arhitektuuriala inimestega, teataksegi Eestit huvitava elukeskkonna ja rabavalt moodsate majade poolest. Ent milline on seis arhitektuuribüroodes kui äriettevõtetes, millised on majandusnäitajad ühelt poolt ja teiselt poolt arhitektide enesetunne ja rahulolu erialavaliku ja oma tööeluga?

Veidi statistikat

Eesti Konjunktuuriinstituut (EKI) teeb juba kolmandat korda (2009, 2011, 2013) loomemajanduse uuringut. Sel aastal valmiva uuringu näitajad peegeldavad vahepealset masuaegset tõsist madalseisu ja kerget taastumist alates 2011. aastast. Positiivne on see, et büroode arv on masueelse ajaga võrreldes kasvanud 10%: 2007. aastal oli büroosid pisut alla 400, 2011. aastal juba 440. Büroode olemusest ja midagi ka ärimudelitest räägib statistika aga järgmist: 2007. aastal oli keskmine töötajate arv büroos 3 inimest, 2011. aastaks on see arv aasta-aastalt kahanenud keskmiselt 1,8 töötajani ettevõtte kohta. EKI toob siinkohal välja, et mitmed väikefirmad, kus tööd teevad vaid omanikud, märgivad statistikas töötajate arvuks nulli, mis moonutab tulemust mingil määral. Ent siiski, sellele toetudes on peetud arhitektuuri kui valdkonna suurimaks probleemiks ettevõtete väiksust ja justkui sellest tulenevat konkurentsivõimetust. Aastaid on oodatud, et statistika hakkaks näitama konsolideerumist. Oma kogemusest tean küll paari üksikut näidet, ent need liitmised või liitumised ei ole millegipärast õnnestunud ega kestma jäänud.

Põhjus või tagajärg

Kui vaadata arhitektuurivaldkonda seestpoolt, tahan välja tuua, et statistika ja järeldused ettevõtete väiksuse kui edu peamise takistava teguri kohta ei ole ammendavad. Büroode suurus või väiksus ei ole arhitektuurivaldkonna probleemide põhjus, mõnel juhul pigem teiste probleemide tagajärg. Ja võib-olla, kui analüüsida oma profiili ning hinnata oma võimeid adekvaatselt ja tegutseda seeläbi mõtestatult, pesitseb selles väiksuses ka kohati hoopis edu võti. Viimastel aastatel on paljuski tänu 2008. aastal loodud arenduskeskusele ehk Eesti Arhitektuurikeskusele (EAK) tõstatunud teema Eesti arhitektuuribüroode vähesest äriteadlikkusest ja kehvast turundusoskusest. Teema muutus eriti aktuaalseks masu- ja selle järgsel ajal, mil jäi mahti eneseanalüüsiks ja avatumatel büroodel tekkis ehk ka ekspordimõtteid, aga sellest edaspidi.

Elustiiliettevõtted ja perefirmad

Kohati tundub mulle, et Eestis on ärist aru saadud nii, et hea ärimees on see, kes ise tööd ei pea tegema – ettevõte toimib justkui iseenesest. Võib-olla on sellest tingitud ka äriinimeste ja intellektuaalide kohatine ebameeldiv eelarvamuslik teineteise vältimine. Kahtlen, kas sellist eelkirjeldatud äri on üldse olemas – pigem on siis võib-olla tegu investeeringuga. Ent ka sellele peab eelnema töö ja teadmine, kuhu ja mida investeeritakse, millele järgneb pidev monitooring. Usun, et selline äri – ma võin siinkohal muidugi jälle eksida –, enamikku arhitekte ei huvita. Igatahes mitte neid, kelles põleb kirg luua head elukeskkonda, projekteerida head maja. Pigem võiks suurt osa arhitektuuribüroodest käsitledagi elustiiliettevõtetena. On see ju ettevõtluse vorm, kus inimene saab teha täpselt seda, mida ta kõige enam soovib, ja sellega endale leiva lauale teenida. Loomingulises töös on see ehk parim variant – olla iseenda peremees. Vahemärkusena: paistab, et Eesti praegused majandusala arvamusliidrid ja seda kujundavad organisatsioonid eesotsas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega (EAS) ei pea seda päris õigeks ettevõtluseks. Loodan, et ma siinkohal siiski eksin. Võib-olla peaks meie majandusruumis just elustiiliettevõtlust ja „perefirmandust” kui tublit, oma elu juhtivat ja sellega rahul olevat stabiilset keskklassi loovat ettevõtlusevormi rohkem näiteks kas või maksusüsteemi ja ka järgmise perioodi Euroopa Liidu tõukefondide kaudu rohkem toetama?

Iseloomulikult väike

Kas arhitektuuribüroode väiksus on siis midagi Eestile eriomast? Võrdluseks saan tuua Euroopa arhitektide nõukoja (Architects’ Council of Europe ehk ACE) uuringutest esile Euroopa vastavad näitajad,1 mille kohaselt 68% uuritud büroodest on ühe töötajaga, sellele lisaks 18% kahe töötajaga ja 15% kuni viie töötajaga. Samuti peegeldab kogu Euroopa uuring väga suurt üheinimesebüroode kasvu aastatel 2008–2010 nagu Eesti statistikagi. See näitab, et büroode väiksus ei ole midagi Eestile ainuomast, pigem on see arhitektuurivaldkonnale omane, olemuslikki. Ka vahepealse aja majanduslik ebaedu, veel suuremal määral kui Eesti statistika seda kajastab, peegeldub Euroopa büroode uuringus. See ei ole nüüd kuidagi toodud meie büroode kehvade majandusnäitajate vabanduseks, pigem analüüsina, et seada end konteksti, õppida üldisest ja otsida ja tunda veel paremini oma tegelikku eripära ja selle toel ka areneda.

Arhitektuuri võib laias laastus jaotada „silmapaistvaks” ja „vähem silmapaistvaks” või laiemale avalikkusele suisa märkamatuks tegevuseks. Ma ei räägi heast ja halvast arhitektuurist – tegemist ei ole ka „ilus versus kole” retoorikaga. Jutt on ühelt poolt suurtest silmapaistvatest objektidest – avalikkuse tähelepanu väärivatest märgilise olemusega majadest, teiselt poolt aga väiksema, suletuma kasutajate ringiga või väiksema mahuga spetsiifilistest töödest ja vahel ka suisa väljapaistmatust, ent tellijale kohati siiski nii vajalikust mõtte- ja paberitööst. Bürood eristuvad olemuslikult ilmselgelt teineteisest viiside poolest, kuidas neid erineva iseloomuga töid teostatakse ja kuidas need tellimused büroodesse jõuavad.

Büroode kärgstruktuur

Suure osa arhitektuurivaldkonna töömahust moodustavad tellimused, mille täitmiseks ei ole vaja suuri ja rahvastatud büroosid. Valdkond sobib suurepäraselt ettevõtlikule spetsialistile, kellel ei pruugigi olla soovi suureneda ja laieneda. Ka nendele suhteliselt vähestele büroodele, kes jahivad suuremaid ja silmapaistvamaid töid, ei pruugi ühinemine-liitumine-kasvamine-suurenemine olla sugugi mitte kõige tõhusam viis olla edukas ja võimekas. Tänases keerulises majanduskliimas toimetades võib palju tõhusamaks osutuda nn kärje tüüpi ärimudel, mida paljud väiksemad ettevõtted kasutavadki, ent mis ei saa kuidagi kajastuda statistikas. Büroo on teadlikult kujundanud endale sobivate partnerite – „kärgede” – võrgustiku ehk kärgstruktuuri, kus vastastikku vastavalt vajadusele koostööd tehakse. Lausa ühes kontoris võib tegutseda juriidiliselt mitu ettevõttet, kes kohati tegutsevad igaüks omaette, kohati koos ühise projekti kallal. Kui aga suuri töid parasjagu ees ja „sees” ei ole, hoitakse kulud mõistlikult madalal. Nii suudetakse olla märksa paindlikumad tänu heale reaktsioonikiirusele turul toimuva suhtes, mis omakorda kahandab stressimäära ja teeb vastupidavamaks. Lisaks viitab statistikas peegelduv mikroettevõtete laine küllap ka veidi ideelisele vastuhakule nõukogude hiiglaslikele projekteerimisinstituutidele, kus kõik arhitektuuri ja selle siduserialade spetsialistid (mitusada inimest) töötasid koos, samas ruumis ja samas ettevõttes. Ent ometi läks 1990ndate algul igaüks oma teed. Kärg­struktuur on seega nüüdisaegne mudel, mis on kolhoosikorra mälestusest vaba. Ja veel kord, väiksus iseenesest ei ole ju probleem ega ka konkurentsivõimetuse põhjus. Väiksus võib hoopis teatud juhtudel pakkuda ellujäämiseks selgeid eeliseid (eelkirjeldatud paindlikkusele lisaks otsuste ja kommunikatsiooni kiirus, isiklik suhtlus kliendiga, hea kontroll firma tegevuse üle, usaldusväärsus jne).

Oluline on see, et iga büroo viiks läbi teadliku analüüsi, milline on büroo ainuomane, originaalne ja ehe toimimismudel – nii loomingulises kui ärilises mõttes. Büroosid nagu arhitektegi on mitmesuguseid. Mida või keda on vaja büroodesse juurde, et n-ö loovisikutel oleks aega ja võimalus rakendada täielikult oma potentsiaali ning seejuures end mitte läbi põletada? Läbipõlemine polnud buumi ajal ega ole ka tänaste edukate arhitektide hulgas haruldane nähtus.

Arhitektiharidusega mänedžeriks, turundajaks või hoopis ametnikuks?

Oluline on, et arhitektid end loovisiku staatusele lisaks ka ettevõtjatena määratlevad, et nad oma oskusi, eripära ja huviosa turul analüüsivad ning vastavalt oma soovidele ja võimetele oma ettevõtet ka arendavad, kaasates erialase kompetentsi kõrval ka vajalikke nn tugiteenuseid. Valdkonnasisese hea näitena võib esile tuua nii käibe kui kvaliteedi poolest ühed edukamad Eesti arhitektuuribürood PLUSSi ja KOKO Arhitektid, kes on leidnud turul oma niši, kus ärimudelis on arhitekti ego kõrval oma oluline roll ka arhitektuurimänedžeril. Teatud aja jooksul – see tundub õnneks nüüd küll olevat möödanik –, on arhitektkond justkui põlanud kõike muud kui joonistava loovisiku rolli. Koolid (EKA, TTÜ, Tallinna Tehnikakõrgkool jne) võiksid julgustada noori töötama arhitektuurivaldkonna teistelgi positsioonidel peale büroo-omaniku või arhitekt-geeniuse. Igaühel on ju oma tugevad küljed, olgu selleks siis organisatoorne töö, publitsistika, turundus vms, pealegi tunnevad erialase väljaõppe saanud koolilõpetajad arhitektide maailma.

Viimastel aastatel on Eesti Arhitektuurikeskus (EAK) valdkonna arenduskeskusena riiklike ja Euroopa Liidu loomemajanduse toetuste abil asunud kaardistama ja arendama arhitektide ärioskusi ning turundus- ja ekspordivalmidust. Algusaastate tegevus oli kantud pigem üldisematest äri- ja eksporditeooriatest, mille abil kombati büroode vajadusi, ekspordivalmidust ja -strateegiaid. Edaspidi saab probleemidele läheneda juba individuaalsemalt, erialaspetsiifilisemalt ja loodetavasti ehk ka suurema kasuteguri ja rahulolu saatel. Tahan selle artikligagi viidata sellele, et väiksuse eelis pakub ka siinkohal võimaluse läheneda valukohtadele puhtisiklikult, iga büroo vajadustele ja võimalustele teadlikult ja sisuliselt otsa vaadates. Kindlasti on Eesti arhitektuuri konkurentsivõimet võimalik kasvatada eriala tundvate tugiteenuste näol. Väiksemad ettevõtted ei saa ega vaja neid teenuseid osutavaid inimesi alati iga päev ja seetõttu võiks ehk ka EAK valdkonna konkurentsivõime tõstmiseks samuti pakkuda lisaks temaatilistele koolitustele ettevõtetele vajadusel ka sisseostetavat erialaspetsiifikat tundvat kvaliteetset turundus-, suhtlus-, mänedžeriteenust.

Viiteobjektid portfooliosse, võistlustelt

Tulles tagasi ettevõtete väiksuse ja konkurentsivõime võimalike seoste juurde, tuleb tõdeda, et Eesti keskmine büroo on sunnitud tegema väga mitmesugust tööd – siseriikliku turu väiksus pole seni lubanud spetsialiseeruda (muidugi on ka erandeid). Seetõttu peab büroo olema paindlik: väiksel bürool on lihtsam projektipõhiselt pidevalt kohaneda, suurem büroo peab aga eluspüsimiseks garanteerima rohkem ja suurema mahuga tellimusi, mida on aga ainult Eestis tegutsedes sageli keeruline teha. Kui siinsel arhitektuuribürool õnnestub läbi murda ka teistele turgudele, on lootust büroo loogilisele ja loomulikule kasvule. Kui reaalsusele silma vaadata, tundub ekspordi eelduseks siiski olevat just oma niši leidmine ja eduloo kasvatamine koduturul. Siin aitavad aga jällegi eneseanalüüs ja sageli arhitektuurivõistlused kui loovust väärtustavad ja kvaliteetset tulemust nõudvad tööd. Üks positiivne ja seda tsüklit tõestav näide on arhitektuuribüroo KOKO areng ja edu: saavutanud koduturul (arhitekti ja mänedžeri-turundaja viljakast koostööst tingitud) edu spetsiifilises nišis, milleks on vana ja uue keskkonna sidumine atraktiivseks tervikuks, saadi samalaadne tellimus ka Norras.2 Viiteobjekti järel on kuuldavasti tulemas ka tellimus suurema hulga kortermajade projekteerimiseks.

Kui vaadata loomemajanduse uuringus välja toodud büroode järjestust vastavalt kasumile ja käibele, siis eristub selgelt ligi 30 ettevõtet, millest üldistatult pool on suured projekteerimisbürood, kes on saanud tellimusi ilmselt riigihangete või arhitektuurivõistluste tulemusel. Arhitektuurivõistlused on selgelt valdkonna kui majandusharu omapärane nähtus, mis seob kunsti ja ettevõtluse. Eespool kirjeldatud hooned, mis on Eesti arhitektuuri tähtteostena loonud juurde ajatut väärtust ja sisu nii kultuurile kui majandusele, on kõik sündinud arhitektuurivõistluste kaudu ja kolm mainitut olid vaid viimase paari aasta tipud. Et toetada ekspordi arengut, vajavad need paarkümmend bürood (ja kindlasti oleks seda potentsiaali veel sama paljudel) riigi tuge osalemaks ka rahvusvahelistel arhitektuurivõistlustel. EASi vahenditest on selline toetusmeede EAK kaudu ka tulemas, samuti on kultuuri arengusuundades eesmärgina kirjas rahvusvahelistel arhitektuurivõistlustel osalemise toetamine. On ülioluline, et rahvusvahelistel võistlustel osalemise toetamine jätkuks ka ELi järgmisel finantsperioodil 2014. kuni 2020. aastani ja et selle tulemuseks on Eesti arhitektide paremiku oskus ja harjumus välismaistest võistlustest osa võtta, seeläbi rahvusvahelisi kogemusi omandada ja turule sisenemiseks viiteobjekte teostada. Ka siin võib tõdeda, et enamik Euroopa loomingulistest tippbüroodest on oma ekspordile tuule tiibadesse saanud just võistlustel.

Teise poole käibe ja kasumi edetabeli tipust (kuid tänases praktikas kahjuks harva arhitektuuri kvaliteedi tõttu) moodustavad põhiliselt riigihangete kaudu tööd tegevad ettevõtted. Siin tuleb jätkata diskussiooni rahandusministeeriumi ja Riigi Kinnisvara ASiga kui riigihangete põhiliste kujundajatega, samuti kaasata kohalike omavalitsuste esindajad, kes samuti hulgaliselt riigihankeid läbi viivad. Kasuks tuleb see, et EAK alustab kehtiva seadusega kooskõlas kvaliteedipõhise projekteerimise riigihanke koolitusi. Ei taha veel avalikult välja kuulutamata asjale suuri lootusi panna, aga kiitus EAK-le, et sellel üliolulisel teemal sarvist on haaratud.

Kui palju on arhitekti töö väärt?

Nii jõuamegi arutelus loogiliselt ka tellija ja tema teadlikkuseni – selle kasvatamiseni. Eks seda teevad jõudumööda kõik valdkonna institutsioonid ja kindlasti ka iga arhitekt jõudumööda, igaüks oma tellijaga. Siinkohal jääb üle vaid loota, et arhitektid on valdkonna arenedes üha avatumad ning diskussiooni- ja koostööaltimad. Keskmine Eesti eramuehitaja, kes pöördub täna arhitekti poole, on eramu projekti eest väidetavalt valmis maksma vaid kaks keskmist palka. Kuid eramu on ideaalis siiski peaaegu terveks eluks tehtud ja ehituslikus mõttes ülisuur investeering. Seetõttu on ikka veel vaja rääkida arhitekti töö kaugeleulatuvast mõjust ja sellest, et investeering heasse ja põhjalikku projekti aitab ära hoida hoopis suuremaid kulutusi, mis tekivad korduvate ümberehituste ja praagi parandamise käigus. Rääkimata avaliku ruumi, suurte ühiskondlike objektide, koolide jms mõjust meie kultuuri arengule, heaolule, majandusele ja turismile. Kui võrrelda infotehnoloogia ja arhitektuuri valdkonda, siis ei näita ka IT-valdkond iseenesest Eesti SKTs hiigelarve, ent kindlasti on valdkonnal kaugeleulatuvad „kombitsad” ehk mõju tootlikkusele, mis on ülioluline riigi igapäevaseks edukaks ja optimaalseks toimimiseks, riigi kuvandi loomiseks, välisinvesteeringuteks, turismi arenguks jms. Seega soovitan noortel jätkuvalt – vaatamata statistikas peegelduvale vaid pisikesele kasvule büroode majandusnäitajates –, julgelt valida arhitektihariduse kasuks. Sest struktuurset mõtlemist, analüüsi, seoste ja terviku tajumis- ja kirjeldamisoskust on alati tarvis. Kui vaid olla teadlik, kuidas elukeskkonna kavandamisel kaasa lüüa, jätkub lisaks projekteerimisele tööd nii publitsistika, turunduse kui ärijuhtimise vallas ja kindlasti nii riigi kui kohaliku elu korraldamisel. Seega, jätkates arhitektuuritoimetaja algatust, esitan ka mina lõpetuseks väljakutse – kellest saab meie aja esimene arhitektist linnapea?

Yoko Alender, Kultuuriministeeriumi arhitektuurinõunik

1 http://www.ace-cae.eu/public/js/tinymce/jscripts/tiny_mce/plugins/imagemanager/files/Sector_study_2012/Sector_Study_2012_Final_EN140213.pdf.

2 http://www.koko.ee/new21/index.php/projects?projekt=95.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming