Pealelend: Jüri Allik, eksperimentaalpsühholoogia professor

Veronika Valk

Kuidas tekib kohamälu?
On üsna kindel, et kohamälu on tekkinud evolutsioonis mitmel korral ja üsna sõltumatult. Hea kohamälu peab olema lindudel, kes rändavad tuhandeid kilomeetreid ja jõuavad tagasi oma pesasse, mida kasutasid eelmisel aastal. Kuid hea kohamälu on ka näiteks kaevuvatel herilastel, kes peavad ühte ja samasse urgu mitmel korral tagasi pöörduma. Kõige paremini on uuritud näriliste kohamälu.

Kuidas vormub kogetud keskkonnast nn mälupilt, mis on ilmselt midagi hoopis mitmekihilisemat ja keerukamat ehk enamat kui lihtsalt „pilt”?
On teada, et hipokampuses on ümbruskonna „kaart”, mida närilised ja võimalik, et ka teised imetajad kasutavad navigeerimiseks. Näiteks on hipokampuses leitud koharakud, mis aktiveeruvad vaid siis, kui loom on ühes kindlas ruumilises kohas. Erilise koharakkude rühma moodustavad piirirakud, mis annavad märku sellest, et loom läheneb oma märgistatud territooriumi piirile. Samuti on hipokampuses võrgurakud, mis jaotavad ruumi nagu maakaardil korrapärasteks sektoriteks. Kui näiteks rott liigub ruumis, siis tekib sellest hipokampuses kindel muster, mis une ajal uuesti maha mängitakse. Seega teame, et loomade ajus on olemas kohamälu mehhanismid, mis annavad vihjeid selle kohta, et mõnda neist võib kasutada ka inimene.

Kas kohamälu mehhanismid on samad mis muu mälu puhul? Milline on kohamälu maht?
Nagu igaüks oma igapäevaelust teab, on mälu maht üsna piiratud. Enamik on raskustes isegi seitsmest numbrist koosneva telefoninumbri meeldejätmisega. Paljud on kindlasti kuulnud maagilisest arvust 7±2, mis määrab ära meie pikaajalise mälu mahu. Sellest näib olevat üks oluline erand, milleks on pildimälu. Nüüd juba klassikaliseks saanud uuring näitab, et tavaline inimene tunneb ilma mälutehnikaid kasutamata ära kuni 10 000 pilti, mida ta on varem näinud. Näiteks sõnade äratundmise maht ja täpsus on palju kehvemad. Seega kehtib vähemalt sellel juhul vana tõde, et üks pilt on väärt tuhat sõna.
Kuna keskkonda tajutakse peamiselt pildiliselt, siis on ka kõigiti alust arvata, et keskkonnamälu on üles ehitatud teisiti kui see teadmine, mis saadakse raamatute ja muude verbaalsete tekstide vahendusel. Samuti on põhjust arvata, et uude kohta sattudes tekivad eelkõige seosed meie pildi-, mitte sõnamäluga.

Kas Endel Tulvingu HERA* mudel, mille kohaselt „mällu kirjutav” ja „mälust lugev” seade ei asu ajus samas kohas, on võrreldav kohamäluga?
See on väga huvitav küsimus, kuidas on pildimälu seotud episoodilise mäluga. Episoodiline mälu tähendab eelkõige võimet ajas rännata. Tavaline protseduur episoodilise mälu uurimiseks on anda inimesele õppimiseks nimekiri asjadest, mida ta hästi tunneb, ja mõne aja möödudes kontrollitakse, kas ta näiteks suudab vahet teha selle vahel, mis oli varem esitatud ja mis mitte. Kuna pildimälu uuritakse samamoodi, siis see tähendab, et inimene suudab ajas tagasi minna ja ära tunda, kas ta on seda pilti või stseeni varem näinud. Ma ei tea, kas Endel Tulvingu HERA mudelit on piltidega testitud, kuid võib oletada, et „vasakult sisse ja paremalt välja“ võiks kehtida ka piltide puhul. Teaduse üks suuri võlusid on aga see, et tegelikkus võib olla vastupidine ootustele.
V. V.

* Printsiip, mille kohaselt vasak prefrontaalne ajukoor on valikuliselt seotud episoodilisse mällu salvestamisega, parem prefrontaalne ajukoor on aga rohkem seotud episoodilisest mälust andmete väljalugemisega – inglise keeles hemispheric encoding/retrieval asymmetry.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming