Tihe tühjus – linlikkuse looja

Kadri Klementi

2013. aasta Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) visioonivõistluse võidutöö „Dynamo” autorid Izabela Cichonska, Nathan de Groot, Lindsay Harkema ja Ondrej Janku.

Kadri Klementi: Väike-Õismäe-teemalise visioonivõistluse žürii koosseisus Bjarke Ingels, Inga Raukas ja Endrik Mänd pidas esikoha vääriliseks teie tööd. Kuidas te oma idee mõne lausega kokku võtaksite?
Lindsay Harkema: Meie ideel on kaks mõõtkava: linnaplaneerimise mõõtkavas nägime ette ümbruskonna alade olulisemate funktsioonide toomise ka Väike-Õismäele, et luua tervele alale mitmekesine keskus. Hoone mõõtkavas tegime ettepaneku avada majade maapinnatasand, et tagada elav, katkestusteta avalik ruum.
Klementi: Mainisite enne, et Väike-Õismäe kui teema haakus loogiliselt teie õpingutega Strelka instituudis Moskvas. Mida te Strelkas uurisite?
Nathan de Groot: Moskvas uurisime samuti paneelelamualasid. Tegime välitöid ja kogusime taustainfot, määratlesime probleeme ning pakkusime lahenduseks loomingulisi sekkumisi. Oma kogemust saime kasutada ka Väike-Õismäe visioonivõistluse puhul.
Ondrej Janku: Selliste sotsialistliku või modernistliku ajastu elamualade küsitavused on kõikjal enam-vähem ühesugused. Moskvas on see kõik esindatud palju suuremas mõõtkavas ja ka probleemid on teatavas mõttes üle paisutatud, liialdatud. Seega on neid lihtsam märgata. Tallinnas ja mujalgi on kitsaskohad palju vähem ilmselged. Venemaa kogemus aitas meil mõista, mis võiks ka siin viga olla, näha arengupotentsiaali.
Harkema: Moskva puhul on huvitav veel see, et neid elamualasid, mis on olemas olnud aastakümneid, ehitatakse veel täpselt samade põhimõtete järgi praegugi juurde. Meie konkursitöös esitatud idee ei sõltu ajast või ajastust, seda saab rakendada nii kõige vanemate majade kui ka nende puhul, mis on vaid kümme aastat vanad. Biennaalil näidati dokumentaalfilmi „Pruitt-Igoe’ müüt”. Võime küsida, mis oleks juhtunud, kui neid hooneid ei oleks õhitud, vaid need hoopis kohandatud, näiteks nii nagu meie ettepanekus – avatud maapinnakorrus teistsugustele kasutusviisidele. See oleks Pruitt-Igoe’t muutnud, teinud sellest millegi, mis toob ka ülejäänud linnale kasu, mitte ei ole probleemiks.
Klementi: Filmis on viide sellele, et viga ei olnud niivõrd arhitektuuris kui tollases linnapoliitikas.
Harkema: Allakäigu tagamaa oli linnapoliitika. Majade eest ei hoolitsetud, hoonestuse haldaja ei pidanud oma lubadusi, vägivald ja kuritegevus vohasid ning hooned lagunesid. Ruumi kasutusvõimaluste mitmekordistamine toob piirkonda rohkem inimesi, kes on kohaga seotud.
Klementi: Seega võib öelda, et lahendus ei saa olla puhtalt arhitektuuriline, tegu on ikkagi laiema strateegiaga, mille aluseks on linnapoliitika. Te kõik olete eri linnadest – millisena teate sellist tüpoloogiat oma kodulinnast?
Izabela Cichonska: Mina olen pärit Wrocławist. Loomulikult ehitati ka Wrocławis selliseid piirkondi laialdaselt, eriti 1960tel ja 1970tel. Ka seal ollakse silmitsi samade probleemidega nagu kõigis magalapiirkondades: need on monofunktsionaalsed, võimalusi on vähe, vajaliku järele tuleb ikkagi sõita kesklinna.
Janku: Praha kesklinn on samamoodi ümbritsetud paneelelamurajoonidest. Kui neid Moskvaga võrrelda, siis kõik, mida neile piirkondadele võiks ette heita, ilmneb tagasihoidlikus mõõtkavas.
Harkema: Ameerika Ühendriikides on seda tüüpi elamud enamasti munitsipaalomandis, ehitatud XX sajandi keskel ja tihti alla käinud. Täpsemalt olen pärit Michigani osariigist, mis on tuntud selliste postindustriaalsete probleemsete linnade nagu Detroit ja Cleveland poolest. Inimesed ikka veel elavad seal, kuigi infrastruktuuri tuleb uuendada. Linnamaastik vajab uut lähenemist, just nagu Väike-Õismäe.
De Groot: Amsterdami Bijlmeri piirkond oli omal ajal revolutsioonilise arhitektuuriga, kuid sarnaselt paljude modernistlike linnaehituse projektidega tekkisid ka seal probleemid. Praegu Bijlmeri lammutatakse – järele jääb vaid üksainus hoone. Korterid on seal odavad ning nende renoveerimisel on omanikul üsna suur vabadus. Man­chesteris olid kunagi nn Hulme’i poolkaared (Hulme Crescents), kurikuulsad sotsiaalsete probleemide, kuritegevuse ja narkomaania tõttu. Need lammutati ära, lõigati linnakoest välja. Ma arvan, et see ei ole juhus, et Manchesteris on üha tähtsamat rolli omandamas Man­chesteri modernistide selts (Manchester Modernist Society). Nad püüavad vigadest õppida, et täieliku „kustutamise” asemel taasleida selliste alade väärtused ja see, miks kunagi neisse uskusime. Võib-olla polegi vaja palju muuta, et see arhitektuur toimiks uuesti, uuel viisil. Neid näiteid silmas pidades tahtsimegi Väike-Õismäe puhul proovida tagasihoidlikumat, realistlikumat lähenemist.
Klementi: Mida arvate Robert Huberi sümpoosionil peetud loengust? Ta tõi näitena paneelidest ehitatud väikese paviljoni, mis minu meelest haakus täpselt teie mõtetega.
De Groot: Huberile meeldis meie võistlustöö, sest seda on võimalik teostada – Tallinnas on see isegi lihtsam, sest tüüppaneelidel on siin üks standard, Huberi paviljonis oli tegu aga nii Ida- kui Lääne-Saksamaalt pärit paneelidega. See, et seesuguseid lahendusi on juba teostatud ja et need on olnud edukad, annab ka siin vajalikku usku ja kinnitab, et meie mõte on realistlik.
Klementi: Mõtleme teie ettepanekust sammukese edasi: kuidas luua neist paneelide taaskasutamise lõpututest võimalustest galerii või kogumik?
Cichonska: Küsimus on selles, kuidas väikeses mõõtkavas muutusi ellu viia. Tervikprotsess, mis muutused käivitab, on siin suurem väljakutse.
Janku: Edasine peaks alguse saama uurimistööst. Selle käigus võiks selguda, kuidas ja millisel eesmärgil paneelid uuesti kasutusele võtta. Kas paneelid tuleks killustikuks purustada ning neid uute teede ehitamisel kasutada? Või oleks mõttekas paneele pruukida hoopis maa-aluste parklate rajamisel? Need on vaid osa väga paljudest võimalikest lahendustest.
Harkema: Arutasime töö käigus palju ka selle üle, mida teha korterite plaanilahendusega. Milliseid muudatusi on vaja, et need sobiksid paremini erineva eluviisi, suurema või väiksema pere korral. Kui inimesed harjuvad ühes kohas elamisega ära, ei oska nad enam väga suuri muutusi ette kujutada ja tähelepanu koondub detailidele ja pisiküsimustele. Kui korraga ilmub aga suur hulk ettepanekuid, mida nad võiksid kaaluda: turukioskeid, väikerajatisi lastele mängimiseks, paviljone, erinevaid kohandatud plaanilahendusi korteritele, siis ühtäkki muutub piirangute maailm, kus nad elavad, võimaluste maailmaks.
De Groot: Väike-Õismäel elab ligikaudu 27 000 inimest ja seda on piisavalt, et toimiksid paljud restoranid, postkontor ja väikesed poekesed, millest tuntakse puudust. Kui funktsioone juurde tuua, näevad inimesed, et nad ei pea alati trolliga kesklinna sõitma või suurde ostukeskusesse minema, et midagi põnevamat teha. Mitmekesisus teeb linnaruumi tugevaks.
Janku: Näeme Väike-Õismäed kui lähipiirkondade keskust.
Harkema: Astud trollist välja ja sind võtab vastu maastik, kindla iseloomuga keskkond: pargilik, niidulik või linnalik … Kui suur monotoonne ala on jaotatud väiksemateks eriilmelisteks kohtadeks, siis tekibki elujõuline mitmekesisus.
De Groot: Tallinn on nagu saarestik, kus on mõned elavamad keskused ja nende vahel puhvertsoonid. Olgu siis Väike-Õismäegi juba nagu üksik ligitõmbav saar, kuhu tuleksid inimesed üle linna.
Janku: Moskvas tihendatakse mõnel pool selliseid alasid, aga tegelikult neid ju ei ehitatud tihendamise väljavaatega. Seega kaotab üha enam niisuguseid alasid oma algse idee ja võib-olla ka elukeskkonna kvaliteedi. Kas Väike-Õismäed saab elavdada ilma seda tihendamata, et see jääks linna üheks suurejoonelisemaks avaraks ruumiks?
De Groot: Kas Väike-Õismäed iseloomustab tühjus, mis peletab inimesi eemale, või tühjus, mis tõmbab ligi?
Harkema: Kas inimesed tunnevad, et see ruum on nende oma? Kas nad hoolivad sellest? Või peavad nad seda eikellegimaaks, kuhu võib küll aeg-ajalt minna, kuid kus nad ei teeks midagi põhjalikumat, kuhu nad ei panustaks?
Klementi: See on paneelelamualade puhul üks põhiküsimusi. Ma arvan, et kaua aega on peetud üleüldiseks arvamust, et avalikust linnaruumist ei hooli keegi ja et avalik ruum on eikellegimaa. Mulle tundub, et see ei pea enam paika ja võib-olla polegi kunagi paika pidanud. Kui käisime Väike-Õismäel ja palusime inimestel öelda kaamerasse „Väike-Õismäe”, et välismaised visioonivõistlusel osalejadki teaksid, kuidas seda hääldada, tajusime kohalike uhkust ja rõõmu oma kodukandi üle. Avalikku ruumi tiigi ümber kasutavad paljud. Oli talv, inimesed jalutasid või tegid sporti, mõned istusid pingil ja rääkisid juttu (see ei ole Eesti talves sugugi tavapärane!), lapsed kelgutasid, koerad mängisid. Ja inimeste silmad särasid, kui nad ütlesid meile kaamerasse: „Väike-Õismäe”.
Harkema: Seal ongi võimalus näha oma koduna nii oma korterit kui avalikku linnaruumi.
Janku: Ruumiline pingestatus on parem kui passiivsust toetav monotoonsus.
De Groot: Meie töö toetab omaalgatust ja loob sellele ruumilised võimalused.
Harkema: Inimesed elavad ja töötavad praegu teistmoodi kui varem. Traditsiooniline peremudel ja sellest lähtuv traditsiooniline elamu ei vasta vajadustele. Inimesed elavad ja töötavad väga erinevalt ja erinevates kooslustes. Arhitektuur saab kõike seda toetada või takistada.
De Groot: TABi kuraatorinäitusel osaleva Dogma büroo töö (Dogma joonistatud loominguliste erialade töö- ja eluhoonel) on meie visiooniga teataval määral sarnane: avatud maapinnatasand, ühised ruumid ja kohad, kus inimesed saavad kohtuda või mida kohandada. Selleks pole tingimata vaja ehitada uut hoonet, mõelda välja uut arhitektuuri.
Klementi: Kas võime öelda, et modernismiaja arhitektidele ja linnaplaneerijatele tundus, et nad teavad täpselt, mida on inimesel vaja. Praegu aga tunnistavad arhitektid, et nad ei tea ja et nad ei peagi teadma? Nende töö on luua n-ö poolvalmis ruum, mida annab üle võtta ja kohandada.
Janku: Paneelelamute asukad näiteks muudavad praegu rõdusid igaüks isemoodi, nii et fassaadil väljendub igaühe maailm – inimestel on ju niivõrd erinev elu. Võib-olla ongi mõistlikum projekteerida avatud struktuure, mis toetavad inimeste omapära ja vajadusi.
Harkema: Tollased ideoloogiad on meie jaoks abstraktsed. Me oleme liiga noored, et teada tegelikult, milline oli aeg ja ühiskond, kus sündisid sellised ruumid. Tõlgendame seda ruumi uuesti, kuid mitte isiklikult ega emotsionaalselt. Näeme selles lihtsalt materjali, tööpõldu. Arhitektuur, millega ei püüta kodanikku kasti suruda, vaid pakutakse võimalusi, ei tähenda seda, et arhitektil poleks aimugi, mida ruumi kasutajad tahavad või mida nad teha võiksid. Vastupidi: ta teab, et on olemas lõputult võimalusi, ta on mõelnud mõnedele ja välja pakkunud mõned võtted, mis nende teostumist toetavad. Kuid ots on lahti jäetud, kasutajal on võimalus ise oma eluolu kohandada.

Võistlustöid näeb 11. kuni 22. septembrini arhitektuurimuuseumis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming