Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorinäitus

Alvin Järving

Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB) on Eesti arhitektuurielu suursündmus ning kuraatornäitus välisministeeriumi kuulsas „kilukarbisaalis” biennaali tähtsaim element. Näitus on suure­jooneline: välisministeeriumi saal on vaid selleks puhuks kasutusele võetud ning kolast tühjaks tassitud. Teisel korrusel paiknevasse näitusesaali pääsuks on arhitekt Tomomi Hayashi teinud Lauteri tänava poolsele küljele trepi, mis on juba vaatamisväärsus omaette. Näituse unikaalsete eksponaatidega on vastatud biennaali peamisele probleemipüstitusele – kuidas taaskasutada nõukogude ruumipärandit?

Näitusele on valitud kolm siinset (Kavakava/Kuu/Eik Hermann, 3+1 arhitektid, Salto) ning üheksa välismaist arhitektide kollektiivi (Raumlaborberlin, Sotamaa, Dorte Mandrup Arhitekter, Exyzt, VROA Architekci, Benjamin Dillenburger, Pavle Stamenović/Jelena Mitrović/Davor Ereš, Vladimir Frolov & Aleksei Levtšuk, Dogma). Erinevalt eelmisest biennaalist on kõik eksponaadid loodud spetsiaalselt Tallinna konteksti. Igale autorite kollektiivile andsid kuraatorid ette ühe nõukogude ajast pärit unikaalarhitektuuri objekti (näiteks endine postimaja, välisministeerium, kino Kosmos), et näitusele kutsutud neid endale sobivalt mõtestaks. Sellega ette antud piirid lõppesid.
Selline vabade käte olukord on arhitektidele harv (ei mingit piiravat ruumiprogrammi ega rahalisi piiranguid). Vaba teema laseb arhitektidel näidata oma sügavamaid huvisid, teha kriitikat, unistada ning esitleda oma mõttemaailma. Vaba teema puhul saab projektist mõttemäng, nii et realiseeritavus ei ole esmatähtis – lõpptulemuse asemel muutub tähtsamaks projektide loomise meetod. Miks on midagi tehtud? Kuidas midagi on tehtud? Mida on tehtud teistmoodi? Kas seda saaks kasutada ka tavapärases piirangutest juhitud arhitektuuris?

Eesti arhitektide ühisnimetaja
Samas kontekstis tegutsemine annab võimaluse võrrelda meie arhitektuurikultuuri siia saabunud külaliste arhitektuuriga. Kuidas erineme? Milles sarnaneme?
Salto arhitektid esitlesid lillepaviljoni taaskasutuse ideed: hoone väliskuju jäeti muutumatuks, kuid taaselustati lillepaviljoni põrand uuel kujul, muutustele avatuna. Varasem (tänaseks hävinud) paeplaatidest ja mullast põrand (mida oli võimalik modelleerida vastavalt ekspositsioonile) taasloodi tänapäevaseid lahendusi kasutades: hoonesse rajati liikuvad põrandaplaadid, millega muuta lillepaviljon taas transformeeritavaks ruumiks. Stiilselt maketilt on idee haaratav sekundiga.
3+1 arhitektid esitlesid Projekteerijate Maja (Rävala pst 8) positsiooni linnas: koos linnahalli ja Viru hotelliga paikneb see objekt võimsal (osaliselt realiseeritud) mereteljel. 3+1 näitab suurte ruumiliste visioonide kohalolu ja unistab nende esitlemisest ja arendamisest. Ekspositsioon on digitaalne ning interaktiivne: 3+1 demonstreerib näitusel oma büroo kõrget tehnilist võimekust (varsti saame seda näha ka Eesti Rahva Muuseumi interaktiivse ekspositsiooni näol).
Kavakava arhitektuuribüroo koos Kuu arhitektide ja filosoof Eik Hermanniga said ümbermõtestamiseks nõukogude ajal esindustänavana valmis ehitatud Narva maantee lõigu. Projekti üdi on tõdemus, et arhitektid on üsna jõuetud seda tänavalõiku muutma (ja seda osa linnast merele avama). Selle puhul oleks hoopis olulisem ülesanne kohalike elanike ärgitamine, kes nõuaksid rohujuuretasandi protsesside käivitamisega erastatud tänavafrondi linlastele tagasi. Siis jõuab ehk kangialuseid mööda kunagi ka mereni. Projekti esitlus on erakordselt hästi läbi mõeldud: rohutirtsudega loodud installatsioon, tekst kataloogis ning irooniline koomiks näitavad erakordselt täpset kontseptuaalset kontrolli projekti eri osade üle. Kõik elemendid on tähenduslikud, midagi ei ole üleliigset, vaatajale on jäetud piisav kogus avastamise rõõmu.
Kolm Eesti arhitektide kollektiivi on teinud äärmiselt erinevad tööd, kuid ülejäänud töödega võrreldes on nendes siiski midagi sarnast: jõuline fookustatus ühele ruumiideele. Need tööd on kergesti hoomatavad, kuid jäävad pärast puändi püüdmist igavaks. Ühel kontseptuaalsel ideel baseeruvad tööd ei paku uut disaini-ideoloogiat, mille osadeks on nii ülesande püstitamine, lahenduskäigu otsuste demonstreerimine kui ka lahendus ise. 3+1 ning Kavakava koos kaasautoritega esitlesid projekteerimisele eelnevaid mõtteid, edasine (otsustamine, mida päriselt teha) lükati aga kuhugi määramatusesse (3+1 puhul digitaalsfääri või Kavakava/Kuu/Eik Hermanni puhul kodanikuühiskonda). Salto esitles diagrammiarhitektuuri, maksimaalselt retušeeritud õiget valikut, lubamata vaatajat korrakski oma loomeprotsessi telgitagustesse.

Ulmelised projektid
Ekspositsiooni kahes julgemas projektis püütakse kõrgmodernistliku ajastu vaimu ning tõlgitakse see oma tegutsemise ideoloogiaks.
Vladimir Frolovi ning Aleksei Lev­tšuki kino Kosmose taaskasutamise projekt on esmapilgul kõike muud kui mõistlik. Nende projekt näeb ette hiiglasliku kõrghoonet meenutava superkonsooli ehitamise. See heeliumiga täidetud objekt hõljub kino Kosmose kohal. Projekti võlu ilmneb teksti lugedes: Frolov on lähtunud kino kunagisest tähtsusest (aja- ja ruumimasin teise reaalsusse minekuks), kosmose vallutamise müüdist (tühjuse vallutamise iha) ning üritanud leida neile tänapäevast vastet. Projekt esitlebki tänapäevale kohast tühjuse ning illusiooni fetišeerimist. Ajastul, mil nutitelefon on kino välja vahetanud ning kosmose vallutamise asemel üritatakse maakera päästa, võiks selline projekt teha inimese elu paremaks samavõrra nagu kunagised kosmosevallutused. Tallinna siluetil näeb see tühjuse monument välja aga nagu tavaline kõrghoone, mis on koduks mõnele suurkorporatsioonile või pangale.
Dogma arhitektid on lähenenud ajastu vaimule aga teisest küljest. Nad loovad arhitektuuriga sotsiaalse utoopia – ka kunagised paneelelamud, pidid lahendama tööliste ebahügieeniliste elukohtade probleemi. Praegu on problemaatiliseks ühiskonnaklassiks aga kunstnikud (kelleks soovivat saada näiteks 60% noortest berliinlastest). See on kõige vähem kindlustatud ja kõige haavatavam ühiskonnakiht. Dogma käsitleb loovklassi kui täpselt defineerimata tööülesannetega tootjaid, kes vajavad paindlikku ruumi, kus samal ajal elada ja töötada. Arhitektid pakuvad välja hiiglasliku hoone Balti jaama raudteerööbaste kõrvale, Telliskivi loomelinnaku servale. Hoone näeb välja sama kontekstitu ja hirmuäratav nagu Lasnamäe paneelmaja või Dvigateli tootmishoone. Hollandi arhitektilt Rem Koolhaasilt õpitud irooniaga loodud projekt annab siiski mõtteainet – võib-olla on järgmised sundüürnikud tõepoolest kunstnikud. Ja võib-olla võiksid arhitektid tegelda ühiskonna sotsiaalsete probleemidega tõepoolest rohkem.

Kutse diskussioonile
Ekspositsiooni üks tõsisemaid töid on VROA arhitektide töö, mis käsitleb Pirita TOPi. VROA arhitektid esitlevad globaalset probleemi: kõikjal maailmas on hilismodernistlikele hoonetele rajatud jalutusplatvorme ning õhusildu. Nii ka linnahallile, rahvusraamatukogule ja Pirita TOPile ning sadadele tolleaegsetele Ida- ja Lääne-Euroopa hoonetele. Kõik need platvormid on problemaatilised, kasutusest väljas. VROA arhitektid proovivad Pirita TOPi näitel seda olukorda parandada: nad on ehitanud järsud trepid ümber kaldteedeks ning lisanud platvormide äärde uusi funktsioone, nad on teinud Pirita TOPi ümbruse linnapargiks ning sidunud üle majade viivad teerajad sellega. Probleemipüstitus on universaalne ning lahendus piisavalt täpne – selline projekt laseb diskussioonil jätkuda.
Teine tõsine töö näitusel on noorte Serbia akadeemikute Pavle Stamenovići, Jelena Mitrovići ja Davor Ereši Kalevi spordihalli taaskasutamise projekt. Projekt ei anna ennast alguses üldse kätte: kolm mittemidagiütlevat plakatit jätavad mulje, nagu oleks lõunaeurooplased ekspositsiooni tegemiseks antud 2000 eurot lihtsalt taskusse lükanud. Kuraatoritele helistades selgub siiski, et elusuuruses makett Kalevi spordihalli ees jäi tehniliste takistuste tõttu valmis ehitamata. Poolikule ekspositsioonile vaatamata intrigeerib siiski arhitektide meetod ülesande lahendamisel. Projekti eesmärk on taaskasutada hoone arhitektuuri ideed ning puhastada see kõigest, mis takistab selle tajumist. Töö näeb ette Kalevi spordihalli kõigi stiililiste tunnuste ning ebaoluliste elementide eemaldamist, et välja tuua tähtsaim –
avatud plaaniga ebaharilikult pikk spordiväljak, mida kahel küljel raamivad tribüünid. Projekt sarnaneb Salto arhitektide tööga (soovitatakse samuti taaskasutada põhilist ruumiideed), kuid pühendutud on põhjalikult ruumiidee otsingutele ega ole häbenetud esitleda oma otsingu meetodit, mida nad nimetavad „arhitektuuri tõlkimiseks”. Lõpptulemus on sedavõrd visandlik, et ärgitab lõpliku tõena võtmise asemel vaidlust alustama teemal, kuidas seda mõtet päriselt ellu viia – variante on mitmeid.
TABi kuraatorinäitus välisministeeriumi kilukarbisaalis on avatud kuni
30. septembrini. Eksponaadid on hästi viimistletud, kuid ei räägi üksi tervet lugu, sisu mõistmiseks peab lugema ka kataloogi „seletuskirja”. Suur tänu korraldajatele – latt on jälle kõrgemale tõstetud!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming