Kirikud – üleliigne hooneliik?

Kaire Tooming

Eesti ühiskonna demograafilised protsessid ja üha süvenev sekulariseerumine on märkimisväärselt kahandanud maakirikute kogudusi. Juba aastaid ripub õhus küsimus, mis saab siis, kui viimane üksildase maakiriku kogudusse kuuluv memmeke meie juurest ära kutsutakse. Mis saab siis kirikuhoonetest ja nende varadest? Kas kirikuhooned jäävad nii-öelda üle? Millal see juhtub? Kas viie, kümne või kahekümne aasta pärast? Või juba homme?

Kasutusest väljalangevates kirikuhoonetes ei ole iseenesest midagi uut. See nähtus ulatub kiriku kui institutsiooni algusaegadesse. Juba keskajast on teada termin ecclesia desolata, millega tähistati kirikuid, mis teenimise lõpetanud. Kirikute mahajätmine, varemeteks muutumine, lammutamine, asukoha muutmine – seda kõike on eri põhjustel nähtud juba aastasadu.
Praeguseks on see protsess maailmas, sh ka Euroopas, võtnud seninägematud mõõtmed. Lääne-Euroopa kirikuringkonnad võitlevad nagu meie konfessioonidki kiirelt vähenevate koguduste ja sellest tulenevate finantsprobleemidega. Kirikute sulgemine ja müük on igapäevane asi, kuna väikesed kogudused ei suuda oma hoonete halduskulusid katta. Nii Saksamaal kui ka Suurbritannias sulgevad juhtivad konfessioonid keskmiselt 30 kirikut aastas.

Kas lammutada või müüa? Või lasta lihtsalt laguneda?

Kirikuid on lammutatud ja müüdud, samuti antud üle spetsiaalselt suletud kirikuhoonete haldamiseks loodud heategevuslikele organisatsioonidele. Kirikuhoonete lammutamine on ette võetud nii hoonete halva seisukorra tõttu kui ka põhjusel, et maatükk, millele kirik on ehitatud, maksab tühjana rohkem kui kirikuhoone ise. Üldistavalt võib öelda, et kõige drastilisemalt on muutused tabanud nooremaid kirikuhooneid. Lammutamisest pääsenud endistes kirikutes võib leida muuseume, teatreid, galeriisid, raamatukogusid, lasteaedu, võimlaid, kultuuri-, konverentsi- ja kaubanduskeskusi, kontoreid, ööklubisid ja ka spaasid. Harvad ei ole juhud, kui kirik on ümber ehitatud korteriteks või eramajaks. Selline funktsioonimuutus leiab enamasti aset tihedama asustusega piirkondades, maakirikutele uue funktsiooni leidmine on keerulisem. Nii on maakirikud peamiselt jäänud vaatamisväärsusteks, mis võib finantsvõimekusest sõltuvalt tähendada kas korralikult konserveerituna helgema tuleviku ootust või siis järjepidevat ja hoogustuvat lagunemisprotsessi.

Väikse koguduse suur mälestis
Peale rahastamise on keeruline ka muinsuskaitse pool, kuna suur osa kirikutest on kultuurimälestised. See staatus ei ole paraku garantiikiri, mis oleks päästnud Euroopa kirikud suurtest ümberehitustöödest või isegi lammutamisest. Ajalooline Euroopa kirikuvõrk on sedavõrd tihe, et paratamatult satuvad löögi alla ka kõige väärtuslikumad, kultuurimälestisteks kuulutatud hooned. Kirikud on üks osa meie ühisest mälust ja seeläbi olulised mitte ainult riiklikult kaitstavate objektidena, vaid ka igaühele meist hoopis isiklikumas plaanis. Nad on seni paljuski piirkondliku identiteedi kandjad ning nende saatus läheb kohaliku elaniku kõrval korda ka neile, kel juured hoonetega seotud.
Eesti maakirikute kasutajaskond on aastakümnetega üsna ahtaks ja kirikuhooned kogudusele lihtsalt liiga suureks jäänud. Eesti vanad maakirikud vajavad hooldus- või restaureerimistöödeks suuremaid investeeringuid. Kirikuhoonel on kogudusele küll märgiline tähendus, kuid sageli seisab kirik suurema osa aastast tühjana ja teenistusi peetakse pastoraati ehitatud talvekirikus. Suur osa Eesti kirikutest on võetud riikliku kaitse alla kui kultuurimälestised, mille korrashoid on omanike ehk koguduste (õblukestel) õlul. Seda on mõistnud ka riik ning „Pühakodade säilitamise ja arengu” programm meenutab rahastatavate tööde iseloomu poolest kirikute hooldus- ja restaureerimistööde majavalitsust, kus jaotatakse raha, kuid ei oodata omaniku panust kas või tema valduses kirikuhoone halduskava sõnastamisel. Nagu igal ettevõtmisel, nii peab ka kogudusel olema oma tegemistes tulevikuvisioon, mis sisaldab ka kinnisvara haldamisega seonduvat.

Kes otsustab?
Valusate otsuste tegemise aeg on Eestis veel ees. See, miks meil ei ole veel alanud ühiskondlik diskussioon kirikuhoonete saatuse teemal, on üsna selgelt seotud meie lähiajalooga. Oleme üle elanud nõukogude okupatsiooni aegse sunniviisilise kirikute sulgemise ja funktsioonimuutuse laine. Seetõttu on paljas mõte kirikuhoonest kui võimlast või laohoonest (need on tänases Euroopas mõlemad aktsepteeritud kirikute taaskasutusviisid) suurele osale inimestest võrdne pühaduseteotusega ja valus meeldetuletus isiklikult läbi elatud ajalooperioodist. Kas suudame leppida sellega, et mõnes meie kaunitest kirikutest asub näiteks mägironimissein? Või restoran? Või mõne kullerfirma pakihoiukeskus? On selge, et meie ees seisab hulk küsimusi, alates sellest, millises uues funktsioonis oleme valmis kirikuhoonet nägema, kuni selleni, kas kirikuid võib lammutada või kas neid võivad kasutada teised konfessioonid ja religioonid. Otsustama peab küll omanik, kuid vaieldamatult on kirikuhooneid puudutavatel otsustel ka laiem ühiskondlik kõlapind.

Kes kasutab ja millisel otstarbel?
Musta stsenaariumi kõrval on alati ka helgemaid. Euroopas levib üha enam mõte kirikute laiendatud kasutusest. Kogudusi ärgitatakse mõtlema funktsioonide lisamisele, et ajalooline kirikuhoone taastaks kogukonnas oma keskse positsiooni. Kehtib lihtne reegel: hoone säilimiseks on vaja seda kasutada. Hoone sees ja ümber peab olema elu. Kirik muuseumi ja turismiobjektina on juba vana ja läbiproovitud viis inimeste kirikute juurde toomiseks. Sama saab öelda ka kontserditegevuse kohta, mis on paraku hooajaline ja kiriku külastajaskond sel juhul pigem läbisõidul turist. Vaid kohalikud elanikud saavad kiriku stabiilselt eluga täita. Euroopast võib tuua näiteid, et kiriku kõrvalruumides on leidnud koha postkontor või kohalike talunike kasvatatud hea-paremaga talupood. Kirikute juures korraldatakse heategevuslikke laatu ja muid tulutoovaid üritusi. See kõik aitab katta hoone halduskulusid ja toob kiriku juurde inimesi, kes ei pruugi kuuluda kogudusse. Kirikute tuleviku seisu­kohalt on oluline, et see oleks ümbruskonna lastele tuttav ja põnev hoone. Selleks on mitmeid võimalusi, levinuim laste kaasamise viis on kirikute ja kirikuaedade kasutamine koolitundide läbiviimispaigana. On raske leida õppeainet, mida ei saaks kirikus või kirikuaias leiduvaga illustreerida: ajaloo ja kunstiajaloo tundidest füüsika ja keemiani, muusika- ja kunstiõpetusest loodusõpetuseni – kõigel on kirikus oma koht.
Turismiga seonduva ja kontserditegevuse kõrval on Eesti kirikuhoonetel potentsiaali enamaks. Sageli seab kasutusvõimalustele piirid kiriku seisukord, kuid kõik algab siiski inimestest – kiriku ümber on vaja teotahtelisi inimesi, olgu need siis koguduse liikmed või lihtsalt kirikuhoone sõbrad. Selle tõdemuse kinnitamiseks ei pea Eesti piirest välja vaatama. Ka meil leidub kogudusi, kelle liikmed ja õpetajad ning nn kirikusõbrad on teinud tubli tööd kirikuhoonete säilitamise ja laiemale üldsusele tutvustamise nimel.

Tallinnas leiab 7. oktoobril Niguliste kirikus aset kirikute laiendatud kasutuse teemaline ingliskeelne rahvusvaheline seminar. Vt ka http://smcproject.org.ee

Kommentaarid

Toomas Paul, vaimulik ning kiriku- ja kultuuriloolane
Eestimaa vanimad kirikuhooned ei ole ehitatud ainult jumalateenistuste pidamiseks, vaid neil on eri aegadel olnud mitmeid lisafunktsioone. Sümboolses mõttes oli kirik kants ka nõukogude ajal. Kiriku müüride varjus oli lubatud „rahuldada religioosseid vajadusi”. Liiga palju selliste vajadustega inimesi ei olnud, ent muistseid hooneid aitasid korras hoida ka need, kel endal sinna sisse asja ei olnud. See oli rahvusliku vastupanu ilming. Nõukogude aeg konserveeris eesti elus mõndagi. Tundub, et üks põhjus, miks nõukogude ajal ei tõtatud Eestis kirikuid sulgema, oli kaine kaalutlemine: las usklikud hoolitsevad selle eest, tuleb odavam – koguduselt ära võetud hoonemürakaga polnuks midagi mõistlikku peale hakata. Kihelkonna­kirik kuulus agraarühiskonnas orgaaniliselt ja multifunktsionaalselt elu juurde. Olin aastail 1960–1986 külapreester. Tean, kuidas sai vastu peetud, hambad ristis, ja auväärseid hooneid kasutuses hoitud, lootuses, et kunagi läheb neid kogukonnal vaja. Kirikute massiivsed uksed on nüüd pärani ja kõik lubatud. Aga rahva­kiriku riismed sulavad kokku koos rahvaga. 2012. aastal oli Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku 21s maakoguduses ainus ametitalitus matus. Ilumäe, Tamsalu, Sindi, Orissaare ja Saaremaa Jaani koguduses ei olnud ka matuseid.

Veiko Vihuri, EELK Saarte praostkonna praost
Enamik Eesti kirikuid täidab siiski kõige kiuste oma algset otstarvet, teenides vaimulikult kohalikke inimesi. Maksab meelde tuletada, et kodanike õigusi väärtustav, kaitsev ja edendav riik on loodud muu hulgas ka selleks, et kodanikel säiliks nende põhiseaduslik õigus usuvabadusele. Oluline on teadvustada sedagi, et peale regulaarsete jumalateenistuste leiavad kirikutes aset mitmed talitused (nt ristimised, laulatused, matused), mis toovad sageli kokku terve suguseltsi. Seega on pühakojad – ka need, mis asuvad kõrvalistes maapiirkondades – teatud eluhetkedel vajalikud hoopis suuremale hulgale inimestele, kui esmapilgul arvata võiks.
Kuigi see ajastu, mil kirik seisis avaliku elu keskpunktis ja oli tähtis igaühele, näib olevat möödas, on pühakodade võrgustik siiski osa meie rahva ajaloolisest ja vaimsest identiteedist. Ühelgi teisel ilmalikul asutusel või ühendusel pole Eestis sellist järjepidevust. Öeldakse, et rahvas, kes ei toida oma sõjaväge, hakkab toitma võõrast. Küllap on nii ka usuga. Kuuldavasti on Suurbritannias nii mõneski kasutuseta jäänud kirikus sisse seatud kõrtsituba. Samal ajal kerkib sel maal üks mošee teise järel.

Annika Laats, EELK Risti koguduse õpetaja
Mida võtta ette pooltühjade, lagunevate maakirikutega, kuidas laiendada nende kasutusala, et maakirikud säiliksid ka järeltulevatele põlvedele? Kristlase ja kirikuõpetajana arvan, et niikaua, kuni pühakojas tegutseb ja selle omanik on kogudus, on ses hoones kohta üksnes sellele, mis on kooskõlas Jumala Sõna kuulutamise ja kristliku armastusega. Kui kogudus soovib ja ruumid seda võimaldavad, võib mõnda kiriku tiiba mahutada raamatukogu, muuseumi, fotonäituse, lastehoiu.
Otsustajaks on kogudus – kohalikud, kes tunnevad oma inimeste võimalusi ja vajadusi. Teemale tuleb läheneda loovalt, ent kriteerium on ühene: tegevus peab olema kooskõlas koguduse põhimissiooniga. Jumalale on olulised inimesed, mitte hooned. Pühakoda, ükskõik milline arhitektuuripärl see ka poleks, on paik, mis loob tingimused Jumala ja inimese kohtumiseks. Kui koguduse põhiaur läheb sellele, et hoone püsiks ja oleks vastavalt rangetele muinsuskaitsenõuetele restaureeritud, ning selle kõrval jääb tegemata laste- ja noortetöö, jäävad toetamata haiged ja lohutamata leinajad, siis on asjad paigast ära. Kogudus sureb välja ja hoone jääb ikkagi tühjaks.
Mida siis lagunevate pühakodadega ette võtta? Minu kui vaimuliku vastus saab olla vaid üks: need tuleb taas täita kogudusega. Kuni ühes kihelkonnas on veel inimesi, tuleb nende seas tööd teha, et kogudus kasvaks. Väidan, et see on võimalik – ka õige väikeses kihelkonnas. Siis on ka neid, kes pühakoja eest hoolt kannavad. Ja kui seal tõesti enam inimesi pole, pole tuhandet ega sadatki, sest nad on kolinud ära nn tõmbekeskustesse ning oma pühakoja maha jätnud, siis tuleb kirikus langetada tõsisne otsus ja kolida neile sinna järele. Endiste pühakodade sisu määrab sel juhul juba uus omanik, olgu selleks riik või keegi muu, ning teeb seda vastavalt oma väärtushinnangutele ja pieteeditundele.

Gustav Piir, EELK assessor
Kirikuhooned – mis neist saanud ja saab? Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) on töötanud välja kiriku, kabeli või mõne teise pühitsetud ruumi kasutamise üldise korra. Pühakoda kasutatakse esmajoones jumalateenistuste, palvuste ja kiriklike talituste pidamiseks, kuid pühakojas ja selle vahetus ümbruses võib teha ka muid koguduse vaimuliku sisuga üritusi ja kirikukontserte, pidades silmas EELK põhikirjas nimetatud eesmärki ja ülesannet. Pühakoda ei tohi kasutada sellisel otstarbel, mis on vastuolus kiriku usu ja õpetusega. Kui kogudus kolib uude kirikusse või jumalateenistuslikus kasutuses olnud hoone või ruum jäetakse maha, on vastavalt „Kirikukäsiraamatu” IV köitele ette nähtud hoone või ruumi ilmalikuks ruumiks kuulutamine (desakraliseerimine).
Ajaloolise kirikuhoone või kabeli puhul tuleb alati leida delikaatne tasakaal koguduse tegevuseks vajalike ruumide kujundamise ja muinsuskaitsealuste hoonete ning kunstiväärtuste säilitamise vahel järgnevatele põlvkondadele. Konsistooriumi juures tegutseb EELK kunsti- ja arhitektuurikomisjon, mis annab eksperthinnanguid kirikutesse paigaldatavate kunstiteoste kohta, annab nõu kirikute remondi- ja restaureerimistöödel, hindab kiriku ehitustehnilist olukorda, teeb ettepanekuid kultuuriväärtuste kaitsega seotud probleemide lahendamiseks, konsulteerib kirikuväliseid asutusi ja organisatsioone luterlike traditsioonide, kristliku sümboolika ja kirikuga seotud küsimustes.
Tänavu suvel korraldas kunstiakadeemia (EKA) Pühalepa valla Paluküla kiriku juures avatud töötoa „Taas-elustamine”, mille käigus otsisid tudengid lahendusi, kuidas omal ajal maha jäetud kirikuhoonet taas kasutusele võtta, ja uurisid, mida arvavad sellest kohalikud elanikud.
Kui vaadata, mis on kirikuhoonetest ja kabelitest saanud viimase 25 aasta jooksul ja milline võiks olla nende tulevik, siis tulevad meelde järgmised näited: Halliste kirik, mis põles 1959. aastal ning pidi 1970ndatel sovhoosijuhtide kavade kohaselt kandma kultuurikeskuse ja spordihoone klubisaali funktsiooni, renoveeriti aastatel 1989–1991 Kalev Raave eestvedamisel, arhitektiks Udo Tiirmaa. Halliste kirik on eesti rahva taassünni ja vabanemise mälestusmärk, mille taastamist toetasid inimesed Eestist ja mujalt maailmast. Kirik on tuntud Jüri Arraku altarimaali poolest ning hoonel on tänapäevane sisearhitektuur. Kirikus toimuvad peale jumalateenistuste ka kultuuriüritused.
Teise näitena meenutan Vihula valla Vainupea kabelit, mille kellatorn on ehitatud 1888. aastal ja pikihoonet, mida ehitati 1891. kuni 1893. aastani. Kabel suleti 1948. aastal ning selle taastas aastatel 1989–1990 Lääne-Viru Teedevalitsus Valentin Transtoki juhtimisel, arhitektiks Urmas Arike. See on taaselustatud sakraalhoone hea näide. Kabelis leidub nii traditsioonidele tuginevat uut kui restaureeritut: suure puidust laevamudeli on meisterdanud Tiit Jõgi, siin on Anu Raua gobelään „Armuaeg” ja restaureeritud altarimaal „Päästa mind, Issand”. Kuigi jumalateenistust ja talitusi peetakse paar kord aastas, on kirikus regulaarsed kontserdid ja näitused ning lisaks sellele on kabel armastatud paik pruutpaaridele abielu sõlmimiseks.
Tallinna Peeteli kirik valmis arhitekt Eugen Sachariase projekti alusel 1938. aastal. Peeteli kirik oli 1920.-1930. aastatel Eestis ehitatud kirikute hulgas üks suuremaid. 1962. aastal ühendati Peeteli kogudus Tallinna Linna Töörahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu otsusega Tallinna Toomkogudusega ning Peeteli kirik anti kasutada Eesti Telefilmile, mis rajas sinna võttepaviljoni ja filmistuudio. Selleks oli tarvis muuta kirikuhoone sise- ja välisilmet. Kiriku aknad müüriti kinni, koorirõdu eraldati kirikusaalist vaheseinaga, 1970ndatel lõhuti ka tornikiiver. Kavas oli kirik ümber ehitada kinoks. 1993. aastal peeti EELK Tallinna Peeteli koguduse taasasutamiskoosolek ning 1994. aasta jooksul tagastas Eesti Televisioon Peeteli kiriku. Hoone on taas kirikuna restaureeritud (1994—2009), abiruumid aga turvakodu ja sotsiaalkeskuse tarvis kohandatud. 
Rootsi ja Eesti muinsuskaitsjate abil taastati Tallinnas Rootsi-Mihkli kirik koos abiruumidega. Nõukogude ajal tegutses seal raskejõustiku saal. 1992. aastast on hoone pikkamisi taas ellu ärganud ja on nüüd pühakojaks kolmele kogudusele: Tallinna Rootsi-Mihkli, soome Püha Peetruse ning saksa Lunastaja kogudusele. Samal ajal on see hoone paik, kus toimuvad kontserdid ja kultuuriüritused, kus tegutseb rootsi vähemusrahvuse kultuurinõukogu, Rüütli rahvakool, rootsi laste mängukool ning siin leiab peavarju ka eestirootslaste kiriku muuseum. Sellisena on hoone näide sellest, kuidas kirik ja kultuurikeskus-muuseum töötavad käsikäes.
Uulu kirik valmis mõisa kodukirikuna 1880. aastal ning sai hiljem Pärnu Eliisabeti koguduse abikirikuks. Nõukogude ajal polnud Uulu kirik pühakojana kasutusel, seda tarvitati algul viljasal­vena, hiljem peeti seal kolhoosipidusid ja viimaks ehitati kirikusaal ümber võimlaks. Kirikuhoone tagastati Pärnu Eliisabeti kogudusele ning selle juures on korraldatud peamiselt mitmesuguseid laste- ja noortelaagreid. Hoone sai kohalike elanike kaasabil korda ja 2007. aastal võeti taas kasutusele regulaarsete jumalateenistuste pidamiseks. Kirik ja laagrikeskus töötavad siin koos.
Näide sakraalhoonest, mis leidnud taaskasutust uues asukohas, on Anija vallas asuva Pikva mõisa omaniku Mika Orava poolt Tallinnast 2004.-2005. aastal ära toodud ning korda tehtud diakonisside endise haigla (Magdaleena haigla) kabel, mis ehitati XIX sajandil algselt palveruumiks ja mis jäi ette kinnisvaraarendusele. Nüüd on kabel osa Pikva mõisast ja kasutusel Kose koguduse abikirikuna, Pikva Miikaeli kabelina. Tööde juures olid abiks arhitekt Illar Kannelmäe ja Velli Rajangu.
Veel on tuua kaks näidet eelseisvatest plaanidest seoses kirikuhoonetega, üks ilmalik ja teine kiriklik. Rakvere Pauluse kirik, mille projekteeris arhitekt Alar Kotli ja mida ehitati 1937. – 1940. aastani, jäi pärast 1951. aastat kirikuna kasutamata, kuna kogudus likvideeriti. Rakvere Linna RSN Täitevkomitee andis kirik üle VSÜ Kalevile, kes ehitas sellest omale võimla. Rõdu kõrgusele ehitati 1958.-1959. aastal vahelagi. Pärast Rakvere spordihoone valmimist (2004) pakuti, et kirik-võimlat võiks kasutada ka kontserdisaali, ujula, orelitöökoja, kunstigalerii või seltsimajana. Mõtted jäid pidama kontserdisaalile. 2009. aasta arhitektuurivõistluse võitsid arhitektid Kristiina Aasvee, Kristiina Hussar ja Anne Kose.
Tartu Maarja kirik ehitati pärast sõda ümber Eesti Põllumajanduse Akadeemia võimlaks.  2011. aasta Tartu Maarja kiriku taastamise ideevõistluse võitsid KoKo arhitektid Liis Laidvere, Raili Paling, Lea Laidra, Indrek Mikk ja Raivo Kotov. Kuna hoone seinad on esialgsel kujul säilinud, siis on plaanis Maarja kiriku välisilme taastada endisena, kuigi kirikule tuleb siiski ehitada uus torn. Praeguse hoonekehandi sisse mahub kogudusekeskus ning muud tegevus- ja abiruumid.
EELK kogudustele teevad muret mälestised, mida nad ei vaja, ja kalmistud, mida omavalitsused ei soovi üle võtta. Kirikuaedade ja kalmistute kabelite puhul pole nende korrashoid ning sobiva rakenduse leidmine alati kerge, seda juba asukoha tõttu. Keila kirikuaia, Ääsmäe, Ohtu ja Vääna mõisa kabelile on uut kasutust keeruline leida. Alternatiivideks on avada hoone taas matusetalitusteks või anda talle muuseumifunktsioon.
Siiski on kalmistutel paiknevate kabelitega ka üht-teist õnnestunud teha, nii et need ei seisa tühjalt. Näiteks edenesid Viimsi vallas Rohuneeme kabel-kiriku renoveerimis- ning sisustustööd (2002–2012) suures osas tänu kohalike inimeste initsiatiivile, taastustööde eesotsas oli Sulev Ennomäe. Või ka Avinurme kalmistu kabeli taastamine (2005-2006) koostöös sealsete elanikega, õpetaja Rene Alberi ja  koguduse liikme Jaan Toominga eestvedamisel.
Mida teha hoonega, millel on muinsusväärtus, aga mille juures tegutsevad kogudused on kokku kuivanud, sest rahvast elab läheduses vähe? Kas sellistel hoonetel on tulevikku? Kas võiks see olla turismiobjekt, muuseum, kontserdisaal, sotsiaalkeskus, jumalateenistuste ja talituste pidamise paik? Need kõik on kirikuhoone või kabeli taaselustamise võimalused. EELK oma kogudustega üksi ei suuda kõiki kirikuhooneid ja kabeleid taastada ning ülal pidada. Tänapäeva Eestis määrab sakraalhoone tuleviku kohaliku elanikkonna suhtumine, sest see paneb üldjoontes paika hoone saatuse ja otstarbe, milleks hoonet kasutatakse ning kuidas seda ülal peetakse.

Margit Mutso, arhitekt, Muinsuskaitse Nõukogu liige
„Kuule, vanamees, sa oled ikka puhta loll küll, kui Reigile klaasinäitust vaatama ei läe,” olla üks Napi küla taluperenaine oma mehele teatanud. Lubanud vanamehega pastoraati seda imeasja veel teist kordagi vaatama minna.
Reigi 230aastane pastoraat on aastaid kasutuseta seisnud, selle ümbrus rinnuni rohtu kasvanud, vana maja ilmutab selgelt hääbumise märke. Tänavu avanesid hetkeks legendaarse hoone uksed, kui juulis-augustis pandi seal välja Hüti klaasikoja 385. aastapäevale pühendatud klaasinäitus „Liivast oled sa võetud …”.
Näitus osutus üle ootuste edukaks. Ei reklaamitud seda suurtes päevalehtedes ega majaseintel, polnud sel ka märkimis­väärset eelarvet, aga hea asi suurepärases esituses reklaamib end ise. Saare oma klaasikunstnik Kalli Sein oli Reigile kutsunud parimad kolleegid ja pastoraadi naabrusest pärit teatrikunstnik Maret Kukkur kujundas väljapaneku, mis mõjus müstilises keskkonnas teatraalse ja ehedana. Külastajate seas – neid oli üle 2000 inimese – oli palju hiidlasi, keda meelitas ehk kohale just vana maja. Ja nad ei pidanud kahetsema: õrn klaas vanas avaras atmosfääris oli elamuslik!
Teine vana ehitis, mis tänavu suvel Hiiumaal lühikeseks ajaks ellu ärkas, oli Paluküla kirik, kus Tüüne-Kristin ja Urmo Vaikla tõstatasid oma näituse-installatsiooniga „Soolaleivapidu” vanade pühakodade saatuse ja nende uute võimaluste küsimuse.
Paluküla kiriku seinal oli näituse raames üles pandud kaks ekraani: ühel jooksid pildid lahendustest, kuidas on maailmas pühakodasid kasutusele võetud, teisel arutasid kohalikud elanikud ja kirikutegelased Paluküla kiriku tuleviku üle. Videomaterjali kokku võttes võib öelda, et kohalik elanikkond näeks hea meelega vana kiriku keha eelkõige kultuuri teenistuses ja enamikule tundus üsna vastuvõetamatu mõte näiteks kirikust kui eramust või ööklubist.
Ei saa öelda, et pühakoda sobib vaid paari funktsiooni täitmiseks ja ülejäänu on puhas patt. Näiteks esmapilgul kohalikele kõige vastuvõetamatum variant müüa kirikuhoone eraomanikule ei pruugigi halb olla. Tõsi, suure tõenäosusega kerkib uue omaniku saabumisega maja ümber kõrge tara, kirikusse ehitatakse luksuslikud eluruumid, kuhu oodatakse vaid oma tuttavaid, rikkaid ja ilusaid, ja pühakoda kaotab koha kohalikus elus. Saare inimesed vaataksid seda kui maja, mis pole oma, mis kuulub nn sakstele ja kust on parem ringiga mööda käia. Kuid on ka teine variant. Näiteks võib saada selle omanikuks mõni muusik või maalikunstnik, kes hea meelega avab aeg-ajalt maja uksed avalikkusele, teeb näitusi, korraldab väiksema muusikaürituse vms. Kultuuriväärtuste erakätesse sattumisega on alati seotud omad riskid: kinnisvara müüakse edasi, pärandatakse kellelegi, kel sellega uued plaanid, ja kohalikul omavalitsusel kaob võim selle üle. Vara ei pea siiski alati ära müüma, selle võib ka anda näiteks teatud tingimustel rendile.
Paluküla kirikunäituse juurde kuulusid keldrikorrusel välja pandud üliõpilaste visioonid kirikuhoone tulevikust. Kõiki neid sidus soov jätta kirik avalikku kasutusse. Ilmselt on see ühele pühakojale kõige loomuomasem. Üsna raske on aga ülal pidada maja, mis on suurema osast aastast tühi. Paluküla on küll Kärdla lähedal, kuid püsielanikkonda on saarel vähe ning talvisel ajal ei liigu siin ka turiste kuigi palju. Maja ülalpidamine nõuab pidevat raha: küte, valve, koristamine jne. Kui hoonet erakätesse anda ei taheta, siis on vana väärika hoone puhul kõige tõenäolisem, et see konserveeritakse, hoitakse terve selle katus, rajatakse sinna ehk käimlad ning hädavajalikud kommunikatsioonid ja üritused (näitused, kontserdid, töötoad jne) leiavad ise õigel ajal maja üles. Suvel võiks uhke ehitise uksed olla lahti, maja pakuks siia eksinule avastamisrõõmu, hetkeks peavarju ja sakraalse elamuse. Samasugune lugu on Saha kabeliga Jõelähtme vallas. Võib-olla polegi vaja meeletult pingutada, kõike üles vuntsida, mõnikord piisab, kui oskame lihtsalt hoida seda, mis olemas. Las jääb võimalus nautida vana ehitise ehedust. Ka vaikuses ja tegevusetuses on ilu.
Reigi pastoraadiga tundub aga kõik minevat hästi. Selle kordategemiseks on EELK Reigi kogudus tellinud projekti (DAGOpen, arhitekt Jaanus Rohusaar), mille kohaselt rajatakse pastoraati külastuskeskus. Uhketesse keldriruumidesse on planeeritud väljapanek Reigiga seotud ajalooeksponaatidele ja kinotuba. Reigi pastoraati ja kiriklat tutvustatakse Reigi pastorite lugude ja pastoraadi kaudu. Põhikorrusele on plaanitud Hiiumaa kirikute arhiivraamatu­kogu, ruum rändekspositsioonidele, kontserdisaal-seminariruum umbes 30 inimesele, kohvikuruum, pastoraadi kantselei ja pastori ruum. Fuajees hakatakse müüma Hiiumaa suveniire, teisele korrusele tulevad töö- ja külalistoad. Kui kõik plaanitu kohaselt läheb, siis võib Reigi pastoraadi üle vaid rõõmu tunda. Ehkki, jah, remondiga kaob kindlasti osa sellest müstikast, ehedusest, natuke kõhedastki atmosfäärist, mida ma kogesin kõige tugevamalt 1985. aastal, kui Hiiumaal kursusega mõõtmispraktikal olime ja pastoraadis elasime.
Pole põhimõtteliselt õiget või valet lähenemist vanale majale, küll on aga võimalik iga liigutust teha kas hästi või halvasti, professionaalselt või käpardlikult. Kõige olulisem on see, kas uus lahendus annab kohale lisaväärtuse või vähendab koha võlu. Suurepärase uuenemiskuuri on läbi teinud näiteks Vilsandi merepäästejaama puidust paadikuur (arhitekt Emil Urbel), mida omanik saab kasutada nii suvituspaigana kui organiseerida seal üritusi kogu saarerahvale. Ahastus tuleb aga peale Muhumaal muinasjutulises Koguva külas, kus randa on euroraha kaasabil kerkinud kaootilised ehitised, mis Eesti kõige uhkema maa-asumi miljööd mitte ei rikasta (tellija MTÜ Ankur, projekteerija A.M.T. Invest). Ei ole patt lisada ka vanadele pühakodadele moodsaid elemente või anda mingi päris radikaalne uus lahend, uus funktsioon, kõige hullem saatus väärikale majale on saamatu arhitektuurilahendus, olgugi et see vastab võib-olla muinsuskaitse tingimustele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming