A. Weizenbergi 20a ehk Lähme Adole külla!

Jaak Huimerind

Näitus „Arhitekt Ado Eigi” on arhitektuurimuuseumi keldrisaalis avatud kuni 23. veebruarini. Arhitekt Ado Eigi (1938–2008) oleks tänavu pidanud oma 75. sünnipäeva. Eigi üle nelja aastakümne hõlmavat loomingut käsitleva ülevaatenäituse algatajateks olid Karen Jagodin ja arhitekti poeg Tanel Eigi. Näituse kuraator on Mait Väljas, ruumikontseptsiooni kujundasid Ott Kadarik ja Mihkel Tüür. Graafilise disaini autorid on Uku-Kristjan Küttis ja Gia Lam Nguyen (AKU Collective), fotograaf Kaido Haagen.

Tegelikult oli see ERKI disainieriala üliõpilane Anneliis Aunapuu, kes esmakordselt nii ütles – vähemalt meile. Aasta oli minu mäletamist mööda 1979 (sellest on juba 34 aastat!). Me olime neljanda-viienda kursuse tudengid ja avatud kõigele uuele ja veel rohkem uutele tutvustele – seda enam, et pereisa oli juba sel ajal eesti staararhitekt, kelle töökoht kuulsusrikkas Kirovi-nimelises kalurikolhoosis. Nii me siis läksimegi Ado Eigile külla: Anneliis ja Ronald Kolmann, Reet Tölpus (hiljem Põime) ja Andres Põime ning Ruth [Huimerind – V. V.] ja mina. Selgituseks veel niipalju, et Niina Eigi on Ronaldi tädi.
Ees ootas meid enneolematu vaatepilt eestiaegses esindustraditsionalistlikus kortermajas Kadrioru pargi veerel. Korter paiknes 3. korrusel ja oli vähemalt viietoaline ning rõduga – kodanlastele täiesti kohane. Ruumide kõrgus oli muljetavaldav, rääkimata vaatest Kadrioru pargile ja tiigile. Kogu asja hoidis koos Niina ja Ado stiilne kujundus ja rikkalik vanamööbli kogu. Sahistati, et samas majas oli hiljuti veel elanud Neeme Järvi, kes oli just kodumaalt jäädavalt lahkunud. Meie noor seltskond oli pärit suhteliselt tagasihoidlikest oludest ja perekondadest – kõik see, mida nägime, avaldas seepärast erakordset muljet, millest tasub rääkida tänagi.
Mis siis toimus selles suurejoonelises korteris – õigem on ehk öelda salongis? Kohal oli alati virk pereema Niina, lapsed Tanel, Riina ja Maarja, alul ka vanaema ja vanaisa ning kindlasti Torri. Torri oli ustav airedale’i terjer. See oli siis salongiõhtu pool seltskonda, kellele lisandusid ERKI kadjakad. Laud oli alati kaetud maitsvate roogadega ning söömaaeg lõppes Niina suurepäraste küpsetistega. Eriliselt on meeles söögitoa nurgas seisnud kitsa tahveluksega sisseehitatud kõrge kapp, mis sisaldas selliseid alkoholi marke ja koguseid, mida vaeste üliõpilaste silmad polnud enne näinud. Ja-jah, kollektiivsel kolhoosiomandil oli tõesti eeliseid üldvalitseva riigiomandi kõrval.
Lapsed tavaliselt kaua meie seltsis ei püsinud – ei olnud tol ajal ei arvuteid ega iPhone’i – tegevust leiti ikkagi, mu meelest polnud seal korteris telekatki. Söögilauas võeti muidugi kõik olulised teemad läbi: poliitikast seltskonnaklatšini, kusjuures salongis mingeid poliitilisi tabusid küll polnud – räägiti asjast nagu oli ja aru saime – kartmata tulemusi. Aga üks, mis kindel, õhtu lõppes arhitektuuriteemaga ja see võis kesta hiliste tundideni.
Ado oli selgelt valitseva arhitektuuripoliitika ja direktorarhitektide vastane: nimed Port, Meelak ja Herkel kõlasid vist igal külaskäigul mitmeid kordi. Üldisemaks teemaks oli muidugi kuum trend postmodernism ja selle võimalused tolleaegses sovetlikus ühiskonnas. Tõlkisime jõudumööda Charles Jenkcsi, Robert Venturit jt postmodernismi klassikuid. Selle perioodi tulemusena koostasime Andresega kahasse kaks käsikirjalist ja väikesetiraažilist tõlkekogumikku „Artikleid arhitektuurist” postmodernismi teemadel; ma usun, et need on Niina või Taneli raamaturiiulil siiani. Loomulikult praegu mõistame, et tolleaegne postmodernism oli majandusolude tõttu läbikukkumisele määratud ja seda eelkõige just „eriti viletsa” ehituskvaliteedi tõttu. Ajas püsivaid tulemusi kättesaadavate ehitusmaterjalidega lihtsalt ei saanudki püstitada. Ei aidanud siin eriti ka kolhooside saavutused, ka need on praeguseks lagunemas. Rääkimata postmodernismi kui stiili muudest küsitavustest – sellest tahaks praegu Adoga rääkida. Nüüd, 30 aastat hiljem, peab siiski aru andma, et kuigi postmodernism kui kindla vormikeelega stiil on surnud, on siiski mõned selle põhiprintsiibid nagu sobivus olemasolevasse keskkonda, mastaap ja inimlikkus elus ning viljakalt edasi arenenud ja kestnud. Aga tolleaegsetest teoretiseerimistest ja koostööst oli siiski ka kasu. Kui käisime esmakordselt 1992. aastal Ruthiga Londonis, siis vaadates seda postmodernismi massilist toodangut, mida London oli täis, sain aru, et midagi ei juhtuks, kui töötaks seal mõnes büroos – sellist asja oskaks teha küll. Aga juba siis oli tunda stiili väsimuse märke ja peatset lõppu.
See jutt toob meid tagasi Ado juurde. Ado oli kindlasti trende järgiv arhitekt ja see oli tal lihtsalt veres. Ta püüdis ikka ja aina olla laines ja ajastus. Lisaks suurepärane väitlusoskus ning selle juurde kuulunud järeleandmatus – vahel ehk liigagi – kuid alati ilusa idee või lahenduse teenistuses oli see. Virumaalt päritud sitkus.
Siinkohal võiks tulla tänapäeva ja vaielda natuke noore kriitiku Carl-Dag Ligega, kes detsembri viimastes Sirpides esitas seisukoha, et eesti arhitektuuri üks kolmest püsiväärtusest on praegune 25–40aastaste arhitektide põlvkond. Tal võib ehk õiguski olla, kuid kui Ado oleks elus, oleks ta kindlasti kohe pärast artikli lugemist ärritunult helistanud. Nüüd saadan Ado eest noole tagasi: mu meelest on just selles põlvkonnas jälle liialt palju tegijaid, kes liiga leebed, mõttetult paindlikud ja konjunktuurselt tellijasõbralikud. Puudu on Ado ja tema põlvkonna põhimõttekindlusest. Aga see selleks, küll aeg annab selgust.
Mitmeid aastaid kestnud salong ja idüll Niina ja Ado juures lõppes järsult: saabus omandireformi aasta ja selleks ajaks küll väiksemaarvuline (ka Torri oli surnud) perekond tõsteti lihtsalt ühel päeval Weizenbergi 20a majast välja. Sellega oli üks eluetapp möödas nii perekonnal kui külalistel. Ja siinkohal ütlen veel kord kogu Eigi perekonnale suur tänu ilusa ajaloo eest, mida praegu soe meenutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming