Abhaasia sügis

Abhaasia on nagu Eestigi maailmas pisut kõrvaline koht ning mõlemat on karistatud suurte ja sõjakate naabrite ja ajast aega maad laastanud rüüsteretkedega.

TOIVO TAMMIK

Abhaasia keskvalitsus on niivõrd nõrk ja passiivne, et mingit riigi olemasolu ei ole mägikülades märgata. Peamiselt pensionäridest koosnev elanikkond saab Venemaalt pensioni, mis tagab võimaluse ära elada, kuid kinnisvara saab omada vaid Abhaasia kodanik. Sellega on kerkinud inimeste ette uskumatult jaburad probleemid. Kellelgi peab olema Abhaasia kodakondsus, kellelgi Venemaa oma, kuid enamikul eestlastest on Eestis sugulasi ja ainus mõistlik võimalus neid külastada on Eesti kodakondsuse omamine.

Olematu riik ja räämas keskkond

Septembris juhtusin koos väikese reisiseltskonnaga sõitma Salme/Psou – Suhhumi käänulisel maanteel. Sealkandis peab oma teenust häälekalt pakkuvatelt taksojuhtidelt küsima: kas te normaalselt ka sõita oskate? Sõidukiirus on metsik, liiklusohutus meie mõistes olematu. Järgmisel päeval kuulsime, et Süüriast naasnud Abhaasia peaminister Gennadi Gagulia sai sama tee peal paar tundi meist hiljem kihutades surma. Mõne päeva pärast kadus pealinnas Suhhumis õhtupimeduse saabudes kogu linnas elektrivalgus. Samal päeval rööviti linnas edukalt ka panka. Looduslikult kauni kuurordipiirkonna üldmulje on rahutu ja vastuoluline. Siin-seal kohtab Tsaari-Vene suvituskultuuri lagunevaid tippnäiteid, silma võib hakata ka iidseid kloostrite või kindluste varemeid, kuid üldmulje on hingematvalt kaunile loodusele vaatamata trööstitu.

Abhaasia riik ei toimi, seda ei olegi peaaegu olemas. Suhted nii suuremate kui ka väiksemate naabritega on halvad või vastuolulised. Pärast peaministri hukkumist näidati kohalikus televisioonis temaga mõni aeg tagasi salvestatud intervjuud, kus küsiti, mida kujutab endast riik, mille eelarvest tuleb umbes pool abina Venemaa Föderatsioonilt? Võib-olla see määr iseloomustabki kogu olukorda kõige enam. Abhaasia elanikkond on alati koosnenud paljudest rahvastest, kusjuures mõningaid on vallutuste käigus süstemaatiliselt hävitatud. Tsaari-Venemaa sõjakäigud, armeenlaste genotsiidi järgsed põgenikelained, segased suhted Gruusiaga ja stalinistlike ümberkorralduste jõhkrus on tekitanud tõelise kaose. Maailmas tunnustamata väikeriigil puudub edasikestmiseks identiteet ja siht.

Ehitatud keskkond on räämas ja perspektiivitu, rõõm omaaegse suvitushiilguse eri lagunemisastmes varemete vaatlemisest läheb rändajal kiiresti üle. Abhaasia linnadest jätab kõige viisakama mulje Gagra, kus on säilinud ka kõige rohkem tsaaride ja printside luksuse dekadentlikke jälgi. Teisel pool Venemaa piiri tuksub ja ähib Sotši, nn Putini linn. Kui juhtute seal taksoga ringi sõitma, saab taksojuht teile näidata lennuväljal seisvat Putini lennukit: „Käib ja kaifib siin oma linna“. Üks Putini suveresidentsidest pidavat asuma Punasel Lagedal, Krasnaja Poljanas, sealsamas, kus Tammsaaregi tervist parandamas käis. Samast on pärit Juri Reiljan, üks maailma mõjukamaid eestlasi, kes juhtis nii Sotši olümpiarajatiste ehitamist kui ka Sulevi küla kultuurimaja ülevärvimist. Kõlab naljana, kuid on tõesti tõsi.

Pealinnas Suhhumis, piki Musta mere rannikut välja veninud kaunilt merele avatud linnas, leidub paar korrastatud kvartalit, kus domineerivad tsaariaegsed hotellid, teater ja park. Riigis, kus ka tavaliste tarbeesemete hankimiseks tuleb üle piiri Venemaale sõita, on raske igapäevaelu probleemidest kõrgemale vaadata. Me siin Euroopas armastame võrrelda n-ö toimivat lääne ühiskonda ja mõnd arengumaad ning jõuda järeldusele, et mahajäämuses ja metsikus suguharuelus peitub oma plusspool: teistmoodi toimivad peresuhted, kogukond, suhe loodusega jms. Sellise tsiviliseeritu vs. metsik vastandamise puhul pole võimalik esile tuua Abhaasia selgeid plusse. Pideva etnilise survestamise ja aastakümneid kestnud pingeolukorra tõttu on inimesed muserdatud, see on hägustanud nende identiteedi ja õhutanud rahvaste vahel vihavaenu. Metsik maa Abhaasia ei võlu metsikusega, pigem on tegemist vaevatud maaga.

Mandariinid ja kontrastid

Abhaasia on enamikule läänemaailma mugavustega harjunud inimestele tõeline šokk. Paljudesse piirkondadesse ja küladesse, sealhulgas ka eestlastega asustatutesse, pääseb suuremal osal aastast vaid jalgsi või ratsa. Ilmselt ei ole väga palju neid, kes sooviksid naasta sellesse segadusse ka muretu turistina.

Keskmine eestlane teab Abhaasiaga seoses ehk ainult „Mandariine“. See 2013. aastal linastunud Eesti-Gruusia ühistööna valminud ja rohkelt rahvusvahelist tähelepanu pälvinud film (režissöör Zaza Urušadze) peaks kujutama elu Abhaasia eesti külas. Septembris uurisin Abhaasia eestlastelt, kuidas neile film tundus. Kiideti Lembit Ulfsaki meisterlikult loodud tegelaskuju, kuid filmi süžee ning tegevus on pigem kontrastne kunstiline konstruktsioon, millel tegelikkusega pistmist vähe. Eesti külades küll marodööritsesid kõikvõimalikud sõjas osalenud, kuid otsest lahingutegevust mägikülades ei olnud. Elutegevus katkes sellele vaatamata tükiks ajaks ning lapsed tuli kuskile mujale kooli viia. Eesti riigi sõjategevuse käigus appi saadetud lennureise on viimases ajalookultuuri ajakirjas Tuna (2018, nr 3) põhjalikult käsitlenud Aivar Jürgenson. Paljud põgenesid ning juhtus ka anekdootlikke lugusid.

Inimestelt, kes on möödunud sajandil mitmed lapsepõlvesuved sugulaste juures Abhaasia eesti külades veetnud, olen kuulnud arvamust, et filmis kujutatud eestlaste elukeskkond jättis tegelikust märksa rohkem räämas mulje. Abhaasia eestlaste külades on tõesti nii, et aknast paistavad mäed ja aias kasvavad mandariinid jm eksootilised viljad, elamised ja aiad on aga ehteestlaslikult korras. Muide, kui Eestis on sõna „rohtaed“ ammu käibelt kadunud, siis Abhaasias on see täiesti kasutusel. 1990ndatel korduvalt elanikkonnast üle käinud sõjategevus, aga ka nõukogude aeg, rääkimata 1930ndate massirepressioonidest, on inimesed teinud järjest ettevaatlikumaks. Abhaasias võib kuulda, et ega katust parandada ei julge ega tasu: kas lasevad uuesti puruks või võtavad ära.

Riigis valitsevale administratiivsele ebakindlusele lisaks saab seal näha ja kuulda veelgi hämmastavamaid asju: näiteks sel suvel käis 200-kilone karu Sulevis pererahva õunapuid rüüstamas ja murdis maha varsa. Kütiverega külainimesed said karu muidugi kiiresti kätte. Keset septembrikuist veinitegu pajatati eestlaste peredes uhkusega uskumatuid lugusid Abhaasia igapäevaelust nii praegu kui ka sada aastat tagasi. Sealsetes külades annaks teha veel nii mõnegi auhinnapotentsiaaliga dokumentaalfilmi.

Eestlaste maine on Abhaasia rahvaste seas endiselt kõrge. Tihti võib tänaval kohata inimesi, kellel on olnud kokkupuuteid eestlastega. Ja nagu Solženitsõn, kes polevat kunagi kohanud halba eestlast, suhtuvad ka Kaukaasia rahvad eestlastesse austuse ja lugupidamisega. Eesti kogukond Abhaasias on siiski kadumas, kuigi, nad on veel alles. Kel jaksu, mingu vaatama ja toetagu neid mis tahes viisil. Tegemist on haruldase loodusnähtusega.

Igavene rändeteema

Eestlaste kannatused nii Liivi- kui ka Põhjasõja aegu on mõneti võrreldavad protsessidega, mis on Abhaasias aset leidnud viimase paarisaja aasta jooksul. Vene impeeriumi laienemine Kaukaasiasse on keeruline teema. Jääb mulje, et enne Vene impeeriumi vallutusi oli mägirahvaste elu kaua üsna rahulik ja kulges mingis muinasjutulises rütmis. Suurt rolli on piirkonna ajaloos etendanud Türgi, samuti muude idamaade lähedus. Kogu Venemaal valitsenud pärisorjuse põrgut Kaukaasias ei tuntud ning Vene impeeriumi vallutused mõjusid šokina, millest ei ole üle saadud siiamaani. Türgi ja Iraani lähedus ning muhamedlaste ja kristlaste piirkonnas üheskoos elamine on sealse kultuuri kujunemist palju mõjutanud.

Venemaa Kaukaasia-vallutuste kui geopoliitilise suuraktsiooniga olid seotud juba vene luuletajad Puškin ja Lermontov. Juhtivat rolli etendanud Vene kindral Jermolov, 1812. aasta suure sõja juhtfiguur, Tolstoi „Sõja ja rahu“ tegelaskuju, kellest on kirjutanud ka Puškin, jõudis elu jooksul olla nii Barclay de Tolly rivaal kui ka Kaukaasia rahvaste julm hävitaja. Kaukaaslased olid enamasti olnud vabad inimesed ning Tsaari-Vene vallutuste järel tuli uutel võimudel piirkonnas likvideerida terveid hõime ja rahvusrühmi. Impeeriumi lääneprovintsidest Abhaasiasse imporditud eestlased olid baltisaksa mõisnikud piisavalt taltsaks koolitanud, et nood kvalifitseeruksid tühjaks jäänud mägikülasid täitma. Pärisorise taustaga eestlane sai ootamatult maitsta paremat kliimat, suhteliselt vabamat õhustikku ja kergemat elu. Eestlane kohanes paikkonnas hästi ning on ligipääsmatutesse mägiküladesse pidama jäänud tänini. Erinevalt krusinatest ehk grusiinidest Abhaasia võimud oma nina eestlaste juurde ei pista. Eestlane elab Abhaasias ka täna omamoodi isolatsioonis, saamata võimudelt mingit tuge. Seda enam on Eestil põhjust oma rahvuskaaslaste turvatunnet tugevdada, selle asemel et traumeerida paljunäinud kogukonda passide äravõtmise aktsiooniga.

Eesti diasporaa toetus

2018. aasta sügisel käis „EV 100“ pidustuste raames Abhaasias Sulevi külas esinduslik delegatsioon Eestist. Vastremonditud rahvamajas etendati Andrus Kiviräha näidendit „Meri ja Orav“ Andrus Vaariku ja Egon Nuteriga peaosas, avati fotonäitus varasematest külaskäikudest. Värskelt üle värvitud seltsimaja seinale kinnitasid piduisad „EV 100“ tähistava tahvlikese ja kohalikud noored filmisid etenduse, et see hiljem tõlgi abil üle vaadata. Sulevi küla eesti keel on XIX sajandi oma, sulevlane võib vabalt lugeda Vildet – ja mõned seda teevadki.

Seisame eestlastena veidra paradoksi ees: elanikkond kõigis linnades ja asulates peale Tallinna väheneb, inimesi võiks vabalt juurde tulla. Sisserändajate vastuvõtmise osas on üldsuse vastuseis aga suur. Absurdini jõudnud segadus Abhaasia eestlaste kodakondsuse teema ümber on naeruväärne tingimustes, kus lojaalsete ja kultuuriliselt sobivate inimeste kodakondsusprobleemide lahendamine on igati Eesti huvides.

Alli Rutto ja tema perekonna lugu on viimase kuu aja jooksul jõudnud meedia kaudu ka kodueestlasteni. Perekonnad, kes on sada aastat Kaukaasias elades säilitanud eesti keele, kultuuri ja identiteedi, väärivad austust. Nad on üle elanud revolutsioonid, kümned võimuvahetused, maailmasõjad, 1930ndate massirepressioonid, Gruusia-Abhaasia sõja ning majandusliku kitsikuse Abhaasia nukuriigis. Selles keskkonnas kasvanud ja juurdunud, puhast eesti keelt kõnelevate inimeste kiusamine on absurdne.

Eestil on aeg Abhaasia eestlasi sisuliselt toetama hakata. Nende turvatunne on olnud pikka aega olematu. XXI sajandil ei kujuta me siin ette seda eluvõitlust, mida üks eestlane Abhaasias peab pidama. Uhkus väikese ja kauge kodumaa üle on olnud eestlaste identiteedi oluline osa. Jantliku etenduse ja plekist aastapäevatahvli Sulevisse viimisest jääb ilmselgelt väheks, aeg oleks ulatada diasporaa vähestele alles jäänud liikmetele abikäsi ja tunnistada nende sünnijärgset kodakondsust.

Kadunud tsaariaegse suvituskultuuri hiilgust mälestav Suhhumi keskmisest luksuslikumate villade rajoon.

1000aastane kirik Novõi Afonis seisab kõrvuti pooleli jäänud sanatooriumikolossiga nõukogude ajast ja muuseumiks kohandatud Stalini-aegse hüdroelektrijaamaga.

Tühjaks jäänud mägikülasid täitma imporditud eestlased kohanesid paikkonnas hästi. Eestlaste kultuurimaja ehitus Konnalinnas aastatel 1909–1910.

3 × Toivo Tammik

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht