Ajalooline väärtus – tundmatu suurus energiasäästu võrrandis

LEA STROH

 Miljööväärtuslikel aladel paiknevate ajalooliste hoonete energiatõhususe parandamise juhend / abimaterjal. Väljaandja Säästva Renoveerimise Infokeskus (SRIK). Koostaja Tarmo Andre Elvisto, toimetanud ja kujundanud Meediapilt OÜ, joonised koostanud Apex Arhitektuuribüroo. 2015, 70 lk. Koostatud rahvusvahelise programmi Interreg koostööprojekti „CoolBricks“ raames.

Juhendit lugedes tekkis küsimus ja kahtlus, kas juhendajad ikka teavad, mida teevad. Seletuskiri on täis vastakaid väiteid ja jääb mulje, et „CoolBricksi“ projektist saadud teadmisi pole osatud õigesti kasutada. Miks on energia säästmiseks valitud just niisugused meetodid? Miks soovitatakse hoonetele lisasoojustust ja muid radikaalseid abinõusid, kuigi väidetakse, et vanad majad kõlbavad niigi? Kas on mõistlik levitada juhendeid, kui teaduslike uuringutega on alles alustatud?

Energiatõhusus vs. ajalooväärtus

Seadusandluse energiatõhususe nõudeid ei kohaldata miljööväärtuslikule või muinsuskaitsealale jäävatele hoonetele, samuti ehitismälestistele, kui seetõttu muudetakse hoonete olemust või välisilmet. SRIKi koostatud juhendis soovitatakse energiatõhususe nõudeid ikkagi rakendada (sealhulgas ka ehitusmälestiste puhul) ja pakutakse lahendusigi: lisasoojustus hoone seinte välis- või sisekülgedele, konstruktsioonide õhu­tihedaks muutmine, sundventilatsioon ja lisaklaasid akendele.

Sellised lahendused muudavad aga hoonete välimust ja olemust ning kahandavad nende ajaloolist väärtust. Uued lahendused ja nüüdisaegsete materjalide kasutamine võib pealegi kaasa tuua konstruktsioonide tõsiseid kahjustusi. Arvatakse, et väärtused ei kao, kui muudatusi kaugemalt ei märka. Niisugune arusaam on üsna levinud, sest pole selge, miks on ajaloolised hooned väärtuslikud ja miks neid tuleb säilitada.

Mis on ajalooline väärtus?

Mõisted „ajalooline väärtus“ või „kultuuriväärtus“ on üldised ega ütle midagi hoone tegelike väärtuste kohta. Hoone väärtus sõltub sellest, missugust osa etendab see meie ajaloos ja kui oluliseks me seda praegu peame. Hooned on materialiseerunud ajalooallikad. Väärtuste kindlaksmääramiseks tuleb kõiki hooneid lähemalt uurida, omavahel võrrelda, neis peituv sõnum esile tuua ning seda põhjendada. Hinnangute koostamisel on oluline teha vahet „väärtusel“ ja „omadusel“. Omadused on objektil olemas, väärtused määratakse. Määratud väärtustel peavad olema konkreetsed, ajaloolised või kultuurilised seosed. Alles siis saame teada, millal hooneid või hooneosi meie kultuuri kestvuse nimel alles hoida ja, mis peamine, miks neid hoida ja kuidas hooldada, et väärtused säiliksid.

Ehitismälestisi nagu teisigi ajaloolisi dokumente ei tohi võltsida. Seepärast ütleb ka seadus, et mälestiste rikkumine on keelatud. Tegelikult peaks see praegu kehtima kõigi hoonete kohta, sest meie muinsuskaitse mahajäämuse tõttu on ehituspärand inventeerimata ja analüüsimata ning hoonete väärtused välja selgitamata. Väärtustamise senine praktika põhineb hinnangutel, missugustel objektidel arvatakse olevat kultuuriväärtus. Ehitismälestiste register koosneb objektide kirjeldustest ja paarisõnalisest mälestise tunnusest, väärtushinnangut seal pole. Ainuüksi väitest, et miski on väärtuslik, ei piisa isegi siis, kui viidatakse mõnele kindlale faktile või detailile. Kuna konkreetsed väärtused on kindlaks määramata, on ka muinsuskaitselised eritingimused meelevaldsed ja sõltuvad otseselt dokumendi koostaja oskustest ning kogemustest.

Miljööväärtuslike alade hoonete väärtustamine on veelgi meelevaldsem. Neid on küll hakatud käsitlema kohaliku tähtsusega ehituspärandina, kuid hinnangud põhinevad peamiselt elamusväärtusel. Oluliseks peetakse hoonete välimust, ansamblilisust ja hoonestusala muid väliseid omadusi, mida hinnatakse kategooriates „väga väärtuslik“, „väärtuslik“ ja „vähem väärtuslik“. Need on kellegi arvamused. Võiks öelda ka väga ilus, ilus või kole. Needki omadused võivad olla säilitamise motiiviks, kuid niisugune käsitlemine eraldab miljööalade hooned üldisest ajaloolisest taustast ja jätab need kultuuriloolise sisuta.

Kuidas energiat säästa?

Ajaloolise hoone definitsioonist olenemata on vanade majade hulk ja nende energiakasutus siiski märkimisväärselt suur. Lisaks poliitiliselt seatud nõuetele ja eesmärkidele soovivad ka kinnisvara omanikud, et majade energiakulu oleks võimalikult väike. Hooldatud majas on konstruktsioonid ja süsteemid heas korras, nende kasutus- ja kultuuriväärtus on kõrge. Kui majadel on lastud laguneda vajavad need põhjalikku remonti. On loomulik, et sellega seoses mõeldakse ka energia säästmisele, kuid soojapidavuse tõhustamisega ei maksa liiale minna.

SRIKi juhendis toodud tehnilised soovitused ei sobi ajaloolistele hoonetele, ehitismälestistest rääkimata. Pealegi on need kallid ja energiakulukad. Energia säästmiseks on teisigi võimalusi. Ennekõike tuleb majad sobilike materjalide ja meetoditega korda teha ning hooldusega järjele jõuda. Kui vanad külmkapid, elektripliidid ja muud elektrit raiskavad seadmed efektiivsemate vastu vahetada, akendele taas luugid või ka ribakardinad ette panna, võibki vajalik sääst olla saavutatud. Unistused tarkadest lahendustest ja automaatsetest jälgimissüsteemidest, on küll toredad, kuid kasulikum oleks ikka ise oma jälgida ja mõista.

Rootsi kogemused

1970. aastate keskel tabas Rootsit ulatuslik energiakriis. Selle leevendamiseks koostati riiklik programm, mis nägi ette hoonete energiatõhususe parandamise. Riik pakkus juhendamist ning rahalist toetus. Tuhandete majade fassaadid lisasoojustati, loomulik ventilatsioon asendati sundventilatsiooniga (soojustagastusega) ja vanad aknad vahetati standardsete pakettakende vastu.

Õige pea aga ilmnesid probleemid, mida ei osatud ette näha. Kõik energiatõhustatud hooned nägid nüüd ühtemoodi ilmetud välja, olenemata sellest, kas tegu oli paarikümne- või paarisaja-aastase hoonega. Originaalsed fassaadidetailid olid eemaldatud või asendatud viletsate koopiatega, hoonete ajalooline omapära ja väärtus olid kadunud. Pealegi hakkasid majad hallitama ja mädanema, sest ventilatsioon ei toiminud. See omakorda mõjutas hoone sisekliimat ja tekitas elanikele terviseprobleeme. Kasutama hakati väljendit „haige maja“.

Kõike seda tehti selleks, et energia pealt mõned kroonid kokku hoida. Usaldati moodsaid lahendusi ja tehnilisi arvutusi, mille kohaselt pidi ettevõtmine end kiiresti ära tasuma. Tulemused näitasid, et energiakasutus jäi paljudel juhtudel samaks või isegi kasvas. Ümberehitus, uued materjalid ja detailid ning saneerimistööde kahju ületas mitmekordselt loodetud kasu.

Ka rootslased osalesid projektis „CoolBricks“, mille raames on SRIK oma juhendi koostanud, kuid nemad on oma kogemusest õppinud ja selliseid vigu enam ei tee. Hooneid energiatõhustatakse neid rikkumata. Häid tulemusi annab hoonete reeglipärane hooldamine ja energiasäästlike seadmete kasutamine. On hakatud uurima sedagi, millist mõju avaldavad võimalikud kliimamuutused ehituspärandile ja kuidas probleeme ennetada.

---

Kommentaar

Tarmo A. Elvisto, Säästva renoveerimise infokeskus (SRIK), juhendi koostaja:

Ma ei saa nõustuda Lea Strohi artikli iseenesest teravmeelse pealkirjaga, kus ta viitab justkui, et ajalooline väärtus on tundmatu suurus energiatõhususe võrrandis. Selline rõhuasetus pöörab SRIKi juhendi eesmärgi pea peale. Ajalooväärtuse prioriteediks seadmine oli juhendi koostamise üks eesmärke. Kuid seda ei saa saavutada ebaausalt ja demagoogiliselt. Kui räägime energiatõhususest, siis peame tuginema ehitusfüüsikale ja nii meil kui ka teistes riikides tehtud uuringutele. Ilusatest loosungitest ja vaid inimeste teadlikkusele rõhumisest tänapäeval kahjuks ei piisa. Sellest juhendist on inimeste teadlikuks ja tubliks kasvatamise osa hoopiski välja jäetud. Mitte sellepärast, et see poleks oluline. See on lihtsalt teine teema.

Selgitan siinkohal, milleks on koostatud see juhend/abimaterjal. Võtsime vaatluse alla miljööväärtuslikud alad ja analüüsisime Tallinna selliste piirkondade kaht kõige levinumat hoonetüüpi. Siinjuures tuleb selgitada, milline on õigupoolest miljööväärtuslik ala ning kuidas seda Eestis kaitstakse. See valdkond on meil kahjuks kultuuriväärtuste kaitsest üha rangemalt eraldatud. Mitte ükski kultuuriväärtuste kaitsega tegelev riiklik institutsioon ei halda ega toeta enam miljööväärtuste kaitset. Miljööaladel toimuv on jäetudki pelgalt kohalike omavalitsuste õlgadele, kuigi neil enamasti puudub asja vastu huvi, sest on palju muid, märksa pakilisemaid muresid. Kultuuriministeerium ja selle allasutused on oma käed kohaliku tasandi kultuuriväärtuste kaitsest puhtaks pesnud. See on lühinägelik suhtumine, kuid reaalsus.

Ehitusvaldkonnas toetutakse seadustele ja määrustele, millega on nähtud ette meie elamufondi nüüdisajastamine. SRIKi juhend on mõeldud meie tegelikku seadusandlikku ruumi, mitte ideelise minevikuihaluse toitmiseks.

Vanu maju tänapäevasele elustandardile vastavaks renoveerides ja restaureerides peame mõtlema ka sellele, mida inimesed oma elu- ja tööruumidelt praegu ootavad. Neid nõudmisi toetavad nii Eesti kui ka Euroopa Liidu seadused ja määrused. Juhendis pole juttu kaitsealustest monumentidest, vaid tavalistest vanadest majadest. Väites, et me neid vanu maju mõistlikult kohandada ega muuta tohi, ei tegutse me mitte vanade hoonete huvides, vaid teeme neile hoopiski karuteene. Näiliselt justkui sõnades parimate kavatsustega vana kaitsmise eest seistes, ent tegelikult inimeste vajadusi ignoreerides levitame arvamust, et vanu hooneid ei saa normaalsetele elutingimusteks vastavaks kohandada. Kuna nende kütmine ja ülalpidamine on seetõttu meeletult kallis, tuleb need lammutada ning nende asemele hoopiski uued ehitada. Just sellise asjakäigu vältimiseks tuleb otsida mõistlikke kompromisse ja lahendusi ning kasutada uuringute ja teaduse tulemusi ning tehnikat. Eeltoodud seisukoht käidi välja ka rahvusvahelises projektis „Kliimamuutused, kultuuripärand ja ajalooliste hoonete energiatõhusus“ ehk „CoolBricks“.

Projektist võttis osa Läänemere ümbruse üheksast riigist 18 kultuuriväärtuste ja keskkonna valdkonnas tegutsejat. Osalesid näiteks Rootsi muinsuskaitseamet, Hamburgi kultuuriministeerium, Stockholmi, Kopenhaageni ja Riia linn, mitmed kõrgkoolid jpt. Konsensuslikult otsustati, et iga ajaloolise hoone puhul tuleb kaalutletult ja läbimõeldult ka energiatõhusust parandada. Ainult niimoodi saab kõige paremini kultuuripärandit hoida.

Võttes arvesse eelneva, vastan siinkohal ka Lea Strohi tõstatatud küsimustele.

„Kas juhendajad ikka teavad, millega tegelevad?“ küsib ta. „Miks on energia säästmiseks valitud just niisugused meetodid?“ Jah, teame ja tugineme parimale kogemusele, praktikale ja teadmistele, mis praegu Euroopas võtta on.

„Miks soovitatakse lisasoojustust ja muid radikaalseid abinõusid, kuigi väidetakse, et vanad majad kõlbavad niigi?“ Lisasoojustamise, seda eriti välisseinte puhul, oleme asetanud pingerea viimaseks meetmeks. Kuna tegu on kõige enam vastuolusid ja küsimusi tekitava meetmega, siis tulebki seda põhjalikumalt käsitleda.

„Kas on mõistlik juhendit levitada, kui teaduslike uuringutega alles alustati?“ Nimetatud uuring puudutab kapillaaraktiivseid sisesoojustusmaterjale ning nendega seostud dünaamilisi arvutisimulatsioone. Nendime juhendis, et Saksamaal kasutatav soojaisoleerimine võiks pakkuda kindlasti märksa rohkem ja paremaid lahendusi ka Eestis. Neid me selles juhendis paraku põhjalikumalt ei käsitle, sest meil puuduvad seni kliimat ja ehitusmaterjale puudutavad piisavad alusuuringud.

Stroh kirjutab: „Unistused tarkadest lahendustest ja automaatsetest jälgimissüsteemidest, on küll toredad, kuid kasulikum oleks ikka ise oma maja jälgida ja mõista.“

Monitooringusüsteemid ei võta meilt kuidagi ära olematut oskust hooneid ise targalt jälgida, need on abivahendid. Tänapäeva kiirustavad, saja asjaga seotud inimesed on ju enam kui tõestanud, kui hooletult nad oma maja jälgivad, ja abi kulub siin vägagi ära. Pealegi kasutame praegu vanu hooneid nagunii teisiti kui varem. Kui hoonete ehitamise ajal pesti pesu sageli keldrites ja pesuköökides, siis nüüd tahame seda teha korteris ja see tähendab niiskust. Kui varem köeti valdavalt ahje, siis nüüd eelistatakse automaatseid küttelahendusi. Kui varem lepiti tihendamata läbipuhuvate akendega, siis nüüd ei soovita siseruumis tuuletõmbuses viibida. Inimeste nõudmiste muutumine on paratamatu. Lea Stroh kirjutab ka Rootsi kogemustest. Rootsi muinsuskaitseamet oli „CoolBricksi“ projekti üks aktiivsemaid partnereid ja rootslased on kohati ühed innukamad nüüdisaegsetesse tehnilistesse lahendustesse panustajad. Kuid, nagu on ka juhendis kirjas, ei ole olemas inimest, kes kõigest kõike teab. Oleme välja andnud juhend-abimaterjali, mida tasub lugeda ideede ammutamiseks. Kõige nüüdisaegse vastu ei tasu kohe võitlusse asuda.

Kadri Kallast, Tartu linnavalitsuse kultuuriväärtuste teenistus, kultuuriväärtuste vanemspetsialist:

Miljööväärtuslikele hoonestusaladele ehitamise reeglid on muinsuskaitsealustele hoonetele seatud piirangutega võrreldes mõneti paindlikumad. Hoonete restaureerimise kõrval lubatakse ka nende rekonstrueerimist. Hoone soojapidavuse parandamine on peamisi rekonstrueerimise põhjusi ja eeldab maja suuremahulist korrastamist. Hoonele paigaldatud sobimatud aknad ja välisuksed tuleb asendada algupäraste koopiatega, taastada hävinud fassaadidekoor jm väärtuslikud detailid nagu ajastuomased korstnapitsid ja varikatused. Suure osa miljööväärtuslike hoonete välisilmele tähendab see suurt muutust. Nõukogude perioodi kapitaalremondiaegne laudvooder asendatakse algse iseloomulikumate mõõtmete ja profiiliga laudisega, plastaknad või fassaadile sobimatud tehase puitaknad ajalooliste raamiprofiilide ja raamijaotusega kahekordsete puitakendega ning dekoor taastatakse säilinud detailide või arhiivimaterjalide järgi. Harvad on paraku need juhtumid, kui investeeritakse ainult ajaloolise välisilme taastamisse, tegemata soojustamistöid.

Tartu linna kultuuriväärtuste teenistus soovitab miljööalade elanikel hoonete soojapidavuse parandamiseks soojustada eelisjärjekorras vahelaed ja põrandad ning korrastada aknad, misjuures akende sisemisele raamile on lubatud paigaldada klaaspakett. Suurte välisseinte soojakadude korral võib laudise avada, kuid soovitame piirduda vaid olemasolevate konstruktsioonide tihendamisega looduslike materjalidega ning tuuletõkke lisamisega. Juba viie sentimeetri paksuse soojustuskihi lisamisel tuleb ka aknad ja välisuksed tõsta samavõrra väljapoole, alates kümne sentimeetri paksuse soojustuskihi puhul tuleb hoone proportsioonide säilitamiseks pikendada katusesarikaid, et säilitada räästalaius. Soojustuskihi võimalikku paksust ja kogu fassaadi demonteerimist tuleb iga hoone puhul eraldi kaaluda, sest hoonete mõnesid arhitektuurivorme (nt erkereid) ei ole välispidiselt üldse võimalik moonutamata soojustada ning igasugust fassaadidekoori ei saa pärast demonteerimist säilitada.

Egle Tamm, Tartu linnavalitsuse kultuuriväärtuste teenistus, kultuuriväärtuste vanemspetsialist.

Mälestiste ja muinsuskaitseala hoonete väärtus on määratud muinsuskaitse eritingimustega, nõuetega hoone projekteerimisele ja ehitamisele. Kuna vanade majade puhul on sise- ja välisilme algupärase ilme säilimise kõrval väärtused ka konstruktsioon ja algne viimistlus, siis on nende majade nüüdisaegse soojustamise võimalused piiratud. Tegelikult on piiratud ka algsed lisasoojustamise võimalused, näiteks palgivahedesse ja konstruktsioonide ühenduskohtadesse uue taku lisamine, et aja jooksul vähenenud või algusest peale halvasti takutatud kohad uuesti täita, sest selleks tuleb väljast laudis või seest krohvi eemaldada, aga seda saab teha vaid siis, kui laudis ei ole algupärane või on väga pehkinud, kui krohv on kahjustunud ja vajab igal juhul väljavahetamist.

Mälestiste ja vanalinna muinsuskaitseala hoonete soojapidamise parandamise võimalusi kaalutakse igal üksikjuhul eraldi muinsuskaitse eritingimustele vastavalt. Soojapidamise parandamise ja väärtuste säilimise kompromissiks on peamiselt kolm võimalust: katuse aluse lisasoojustamine, sisemisele aknaraamile pakettklaasi lisamine ja keldrilae või -põranda soojustamine.

Seinte soojustamine ei ole üldjuhul võimalik, sest sellega muutuks algupärane konstruktsioon ja häviks algupärane substants. Tartu linnas on seinu soojustatud üksikutel muinsuskaitsealustel hoonetel, mille konstruktsioon oli sedavõrd amortiseerunud, et suur osa sellest tuli välja vahetada. Sellised majad tuli niikuinii tervenisti või osaliselt tükkideks lahti võtta. Kuna need olid vanad majatüübid, mida linnapildis on vähe säilinud, siis ei saa suuresti koopiana ehitatud majade puhul enam rääkida substantsi väärtusest, vaid väärtuslik on majatüübi säilitamine. Ja sellistelgi juhtudel püütakse kasutada rätsepalahendust ehk jätta rahuldavas seisukorras konstruktsiooniga ja viimistlusega sein soojustamata.