Annelinn ja visioonivõistlus

Risto Kozer

Nullindatest peale on Tartu Annelinna avaliku ja tegevusruumi parandamiseks korraldatud mitmeid ideevõistlusi, esimene oli „Kivilinn on ka elukeskkond” 2003. aastal. Keskkonnakaitse instituudi ja arhitektide liidu korraldatud võistlus pidi andma tänapäevaseid lahendusi paneelelamute-vahelise ala korrastamiseks ning hoonete renoveerimiseks. Järgmine oli Mõisavahe kvartali hoonestuskava ideekonkurss (2004–2005), mille võidutöös pakuti välja poolkinniseid hoove moodustav kahe- kuni neljakorruseline hoonestus. „Europan 9ga” (2007–2008) võeti vaatluse alla Anne lammiala ning selle tulemusena otsustas Tartu linn kutsuda premeeritud tööde autorid teise vooru esialgseid ideid edasi arendama. 2011. aastal toimus aga Toomas Paaveri kureeritud kivilinna foorumite sarjas Annelinna foorum. Kahepäevase töötoa raames analüüsiti Annelinna hetkeseisu ja pakuti välja arenguvisioone, mis on siiani jäänud vaid teoreetilisteks.

Tartu Annelinna planeering ei erine esmapilgul mitte millegi poolest Tallinna mikrorajoonidest, vendadest-õdedest Lasnamäest, Mustamäest ja Väike-Õismäest. Kõik need on planeerinud ENSV toonased staararhitektid Mart Port ja Malle Meelak. Sellegipoolest on kõigil oma identiteet, mille peamiseks alustalaks kas ringplaneering, autokanal (nt Laagna tee), fassaadigraafika jmt. Annelinna planeerimisvõistlus toimus esimest korda 1969. aastal ning II koha tööst lähtuvalt koostati Eesti Projektis 1971. aastal Annelinna generaalplaan. Sama kümnendi jooksul koostasid Port ja Meelak I ja II mikrorajooni detailplaneeringu ning 1985. aastal III mikrorajooni eskiisi, mis jäi siiski realiseerimata. Mikrorajoonide I ja II tehniliste projektide peaautorid olid Tartu Projektis töötanud Ines Jaagus ja Helmi Sakkov.1

Stagnatsioon ja uued mänguväljakud

Annelinn paistab silma just kromaatilisusega, mistõttu on linnaosa lausa Tartu kuldseks krooniks tituleeritud.2 See poeetiline tähelepanek kinnitab lihtsat psühholoogilist nüanssi, kui tähtsad on inimesele igapäevase elukeskkonna värvid. Annelinna I ja II mikrorajooni võib pidada kromaatilise elukeskkonna teerajajaks, mida õdede-vendade puhul ei rakendatud. Nood on lihtsalt toore modernismi monumentaalnäidised. Selge on see, et ainult värvilahendusest elukeskkonnas ei piisa: vaja on sotsiaalseid ja ebakonventsionaalseid ruumilahendusi, mis looksid uusi ruumilisi seoseid. 1980ndate lõpus valitsesid Annelinna majadevahelist avalikku ruumi standardsed mänguväljakud ja tühjus vaba aja veetmiseks ette nähtud konstruktivistlike rauast ronimistornide, kiikede, korv- ja jalgpalliväljakute ning raudbetoonist pooleteisemeetrise läbimõõduga torudega (taristuehituse ülejäägid, mis kohandati mängimiseks). Kuigi vanad ja amortiseerunud mänguatribuudid on suuremas osas demonteeritud, on olukord sama. Tegu on avaliku ruumi 30aastase stagnatsiooniga.

Tajuruumi maastikuarhitektide Anne 55a ja Kaunase pst 58a mänguväljakud.

Tajuruumi maastikuarhitektide Anne 55a ja Kaunase pst 58a mänguväljakud.

Risto Kozer

Viimastel aastatel on Annelinna võtmepaikadesse siiski mõningaid uusi mänguväljakuid ja vaba aja veetmise võimalusi looma hakatud (Anne 55a ja Kaunase pst 58a mänguväljakud, autor Tajuruum). Nende väljakute kavandamisel pole piirdutud lihtsalt kataloogikaubaga, vaid seal on nii betoonist lauatenniselaudu kui ka eksperimentaalsemaid rulasõiduelemente: Kaunase pst 58a juures on näiteks reljeefne asfaldist muhk (samasugune on ka Viimsi kooli juures), mis toob täisnurksesse avalikku ruumi orgaanilisema vormi. Sellised ilmingud Annelinnas on loomulikult tervitatavad, kuid kas elukeskkonna parandamiseks piisab ainult uutest mänguväljakutest ja kohaspetsiifilisest maastikudisainist?

Parkimisprobleemid ja maastiku potentsiaal

Annelinna viimase kümnendi ruumilistest muutustest halvim on üle pea kasvanud autostumine ja parkimiskohtade puudus. Põhjuseks võib pidada keskklassi majandusliku järje paranemist, mistõttu on järjest enam autosid soetatud. Kui majaesised kõnniteed on pidevalt täis pargitud ning parkimiskohad ronivad kõnniteele, siis mis heaolulisest ruumiarengust siin rääkida saab. Autode akna alla parkimine on üsna tavaline – situatsioon, kus elanik ei saa majaesisel kõnniteel liikuda, rääkimata ratastoolis inimesest, pensionärist või vankriga lapsevanemast. Asfaltkattega spordiväljakuid on kohandatud autoparklaks … Linnavalitsuse algatusel on töös vabaplaneeringuliste alade parkimise teemaplaneering, kuid sellega asutakse rekonstrueerima laiemaks kasutuseks mõeldud parkimisalasid ning lahendama taotlusi parklate laiendamiseks majade läheduses. Siinkohal tuleb aga arvestada asjaoluga, et parkimis­alade suurendamine 30% võrra ei pruugi majade ümbruses praeguse liiklusmaa piires õnnestuda. Teisisõnu võivad parklad hakata välja sööma haljas­alasid ja sellest oleks kahju.

sirp_14-48_0009__art_r2

Annelinna avaliku ruumi ühtlustumisele ja standardiseerimisele on kaasa aidanud ka euronormide tulek. See väljendub näiteks luhtade ja võsa kaotamises ning nende asemele tühja kunstliku maastiku loomises. Veel 1990ndate lõpus olid seal piirideta mänguperifeeriad. Luhtadel õpiti pajuvitstest onni ehitama, vibusid-ragulkasid-pajumööblit tegema jms – justkui omaalgatuslikus iseseisvas linnalaagris, mis toimis asumi mootorina. Paraku on suurem osa sest mängumaast Annelinna lähialadelt kadunud ning noored otsivad seiklusi virtuaalmaastikel.

Elukeskkond ei koosne ainult planeeritud aladest, vaid ka metsikust ja ebakonventsionaalsest ruumist kui sündmusest.3 (Pariisi ühe kuulsama pargi La Villette’i arhitekt Bernard Tschumi on näiteks öelnud, et „ilma sündmuseta pole arhitektuuri”.) Annelinnast on tänaseks kadunud turg, mida võiksid asendada eri paigus mobiilsed pop-up-sekkumised. Annelinn vajab uuenduslikke ja võib-olla isegi düstoopilisi lahendusi,4 võsa kui mängumaad, linnafarmimooduleid või mitmeotstarbelisi katsetusliku arhitektuuri väikevorme. Loodetavasti tabab võistlus seekord märki.

1 Kaja Pae, Annelinna avaliku ja tegevusruumi visioonivõistluse lähteülesanne, annelinnaportaal.wordpress.com/konkurss

2 Jarmo Kauge, Annelinn – Tartu kuldne kroon, betoonist. – Eramu & Korter 2007, nr 5, lk 70–72). http://www.solness.ee/eramu/index.php?gid=26&id=954

3 Marieluise Jonas, Heike Rahmann, Tokyo Void – Possibilities in Absence. Jovis, 2014.

4 Kaja Pae, Elades düstoopias. – Ehituskunst 2011,
nr 53-54, ehituskunst.ee/kaja-pae-elades-dustoopias

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming