Antropotseeni ajastu

Eestit esindab järgmisel Veneetsia arhitektuuribiennaalil Baltimaade ühismeeskond projektiga „Balti atlas“.

MERLE KARRO-KALBERG

Eelmise nädala lõpus selgus, et meid esindab 2016. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil Läti, Leedu ja Eesti ühismeeskond koosseisus Johan Tali Eestist, Niklāvs Paegle, Kārlis Bērziņš, Laila Zariņa ja Dagnija Smilga Lätist ning Jonas Žukauskas, Jurga Daubaraitė, Petras Išora ja Ona Lozuraitytė Leedust. Kuraatorikonkursi võidutöö „Balti atlas“ Eesti osa ettevalmistamisega on seotud ka arhitektid Aet Ader, Mari Hunt, Kadri Klementi, Karin Tõugu ja urbanistikateadlane Maroš Krivý.

Baltimaade ühisprojekti Eesti kuraator Johan Tali räägib projekti sünnist ja taustast lähemalt.

Kuidas meeskond kokku sai? Biennaali kuraatorivõistluse kutses oodati osalema arhitektuuri mõtestavaid professionaale. Kui laiapõhjaline valdkonniti Baltimaade ühismeeskond on?

Johan Tali: Idee Balti ühisnäitusest hõikasime isekeskis välja Rialto sillal Veneetsias 2014. aasta suvel, eelmise arhitektuuribiennaali avamise ajal, kui olin Eesti väljapanekut vaatama kutsunud ka oma läti sõbrad – neli tulevast kuraatorit, kellega sõbrunesime Viinis elades. Jutt liikus kiiresti arhitektuuribiennaali kui formaadi peale ning sellele, kuidas väikeriigid löögile pääseksid. Kõigil oli vahetu mulje, et vägevaima lainetuse korraldavad suured nimed, enneolematud trikid ja veel mahukamad näituseeelarved. Juhtus kuidagi nii, et hakkasime oma kodukante kõrvutama ja ilmnes vägagi palju sarnasust. Selgus, et räägime paljudest asjadest täpselt samades toonides ja hoolimata kõigi asjaosaliste rahvusvahelisest taustast läheb meile kodukohas toimuv korda. Kõik käis väga kiiresti. Läti kuraatorid tutvusid Londoni arhitektuuriühingu arhitektuurikoolis (Architectural Association, AA) Leedu kuraatoritega ja tuumikmeeskond paisus üheksaliikmeliseks sõpruskonnaks. Kõiki kuraatoreid seob küll ühine taust ja rahvusvaheliste tippülikoolidega seotud karjääri algus, kuid loominguliselt oleme küllaltki omanäolised. Meie hulgas on arhitekte, disainereid, galeriste, kunstiajaloolasi, urbaniste ja teoreetikuid.

Miks tundus vajalik esitada oma idee koos, ühise paviljonina, mitte riigiti omaette, nagu seni on olnud?

Kolme riigi ühisnäitusest on varem räägitud nii kunsti- kui ka arhitektuuribiennaali raames. Leedu kunstimuuseumi direktor Lolita Jablonskienė kommenteeris seda ideed väga tabavalt: „See on võimatu! Aga et te seda ei tea, võib tähendada, et see on võimalik.“ Öeldut ilmestab ka telefonikõne, millega pärisime Läti kultuuriministeeriumist teavet võimaliku ühisprojekti kohta. Pakuti, et ministrite tasemel kohtumiste ja koostöövõimaluse formuleerimine võtab aega vähemalt kolm aastat, ja seda juhul, kui kõik ministeeriumid selleks valmis on. Nii olimegi sunnitud kolm riiki eraldi ette võtma ja kolme kuraatorivõistluse kadalipu läbi tegema. Ühelt poolt uskusime oma projekti vajalikkusse nii palju, et olime nõus sellega edasi minema ka mitteametlikult, nagu seda eelmisel biennaalil tegi näiteks Airbnb paviljon, leides vajaliku raha tont teab kust. Teisalt aga tundus, et kolm võistluse võitu tähendaks ka vajalikku mandaati ja kolme žürii ja riigi õnnistust edaspidisele ühisele koos tegutsemisele. See ei tähenda, et nüüd peakski nii jääma. Meie võtame projekti kui eksperimenti.

Milliseid arhitektuuri valdkonna probleeme te oma tööga lahkate, millele lahendust otsite, milliseid vastuseid pakute?

Me lahkame regiooni ruumiökoloogia vaatenurgast. Piltlikult öeldes: vaatame, kui kaugele mingi ruumi tekketegurid ulatuvad. Siinne elu ja inimtegevus avaldub kaudselt ja otseselt väga komplekssel mõõtkaval. Oleme võtnud endale kohustuseks läbi närida tohutu paljudest ruumisuhetest, üritame leida tõendusmaterjali – objekte –, mis aitaksid mõista, kust me tuleme ja kuhu läheme. Näiteks vaatame, kuidas silikaattellis või paekivi loodusest hooneks saab, jälitame kõiki vahepealseid etappe karjäärist ehituspoeni ja odavmaja fassaadini. Need on ruumiökoloogia komponendid, mille osas ühiskond on seaduste, normide ja tavadega otseseid ja kaudseid ühiskondlikke kokkuleppeid sõlminud. Uutmoodi taristus põimuvad majandus, kultuur ja keskkonnapoliitika. Samasugused kokkulepped kehtivad ka suuremal mõõtkaval, projektidena, mida on võimalik teostada vaid jõude ühendades. Näiteks Rail Balticu mõju ulatub kaugemale pelgast inimeste transportimisest – see ergutab majandust ja muudab ka looduskeskkonda. Selliste mahukate otsustuste tegemisel tasub kaaluda ka tagajärgi. Paljudes ruumi puudutavates küsimustes oleme mõttelises inertsiseisundis, lõksus omaenda minevikus.

Viimastel aastatel elavnenud debatt amortiseeruvate paneelmagalate tuleviku üle on tohutult põnev. Ühiskond peab toime tulema eelnenud põlvkonna suurte otsustuste tagajärgedega ja nii ostame näiteks toasoojaks vajalikku gaasi Venemaalt. Oleme jõudnud antropotseeni ajastusse, meie mõju ümbritsevale keskkonnale ei saa kustutada. Kui eelnenud kaks sajandit on näinud Baltimaade linnade teket, siis praegu peame regiooni arenguks tõsiselt pingutama. Peame endale aru andma, et linnad tekitavad ressursse täpselt samamoodi, geopoliitilise territooriumi arvelt, nagu nad neid neelavadki. Oluline on, et ruumist mõtlejad nende protsessidega kursis oleksid ja praktiliste lahendustega ruumiökoloogia teisenemises kaasa räägiksid.

Võime ju vaadata tulevikku ja Rail Balticut, aga ka kaugele minevikku, aega, mil ehitati esimene raudtee. Kuidas olete endale nii laia teema puhul piirid sättinud, et laialivalguvust vältida?

Meie töö käsitleb olevikku. Rail Balticu kui tulevikuprojekti kaasamine on pigem erand. Euroopa kontekstis ei ole siin midagi uut. Raudtee võidukäik ühendas tööstusrevolutsiooni aegse Euroopa majandusruumi enam kui sajand tagasi. Olime tol ajal teises geopoliitilises olukorras. Nüüd, ilma pikema kaalumiseta, üritame seda sentimeetrites mõõdetava rööpalaiuse erinevust parandada suurte otsustustega. Ajaliselt me oma tööd ei piiritle, ainuke piiritleja on Baltimaade geopoliitika. Veneetsia biennaali iseärasus on nüüdisaegse geopoliitilise eripära peegeldamine. Pikk traditsioon on selle arusaama küll veidi unustanud, riiklikud väljapanekud sellele enam nii palju tähelepanu ei pööra. Meie üritame fookuse taas sättida sinna, kus ta algselt oli. Baltikum ei ole uus Dubai, New York või Las Vegas, millest kõik maailma arhitektid eeskuju ammutaksid. Me oleme perifeeria. Töö arendamise käigus flirtisime korduvalt igavuse mõttega.

Maailm liigub järjest monotoonsema ehituskultuuri poole, rahvusvaheliste suurbüroode projektide järgi rajatakse üksteise sarnaseid klaaslinnu, mille peamine eesmärk on kasumi teenimine. Sellistel projektidel on pahatihti väga vähe ühist kohaliku kultuuri ja regiooniga või ilmneb eripära kosmeetiliselt. Tahame maailmale näidata, et ka regionaalne, väikeses mõõtkavas tegutsemine on tähenduslik ja oluline, nõuab suurt pühendumist, austust ümbritseva keskkonna vastu ja meisterlikkust väheste vahenditega toimetamisel. Tihtipeale saavad väikestest muutustest alguse suuremad. Baltimaade arhitektid on väga kohatruud. Teema laialivalguvust aitavad koos hoida arhitekti tööülesanded. Viskame õhku küsimuse, kuidas nüüdisaegne arhitekt kõigi meie ühiskonna osade – maavarade, energiasektori, transpordi, inimressursi ja innovatsiooniga suhtesse astub.

Te asusite kuraatorikonkursil võistlema, kui ei olnud veel teada järgmise Veneetsia biennaali teema ega peakuraator. Kui kerge või raske oli sellises teadmatuses välja pakkuda probleem, mis oleks piisavalt üldine ja tabavalt kitsas?

Ma usun, et oleks väga keeruline olnud, kui oleksin osalenud vaid Eesti võistlusel ja üritanud välja mõelda ainult Eesti ekspositsiooni, mis oleks lahanud vaid Eesti arhitektuuri, nagu nõudis võistlusülesanne. Õigupoolest oleksin eelmisel korral biennaalil Eestit esindanuna hea meelega teatepulga edasi andnud.

Meie ekspositsiooni teemapüstitus oli kantud eeskätt isiklikest loomingulistest probleemidest ja ühisest huvist selle vastu, kuidas üldse tegutseda. Meie kõigi juured on siin ja sisimas tunneme teatud missiooni. Nii et see, mille lõpuks esitasime, sõnastus väga loomulikku rada pidi ise. Eks neid hetki oli muidugi ka, mil istusime meeskonnaga terve pühapäeva koosolekul ja nuputasime, kuidas Baltikumist mõtelda.

Nüüd on teada, et biennaali pealkiri on „Sõnumeid rindejoonelt“ ja seda kureerib Tšiili arhitekt Alejandro Aravena. Kui palju peate tema tõstatatud teema järgi oma tööd kohandama?

Olime meeldivalt üllatunud, et Aravena mõtleb samas suunas. Järelikult oleme õigel teel. Neid lahinguid uutel rinnetel, mida arhitektid peavad pidama parema elukeskkonna nimel, on järjest juurde tekkimas. Kuivõrd meie töö räägib sellest, kuidas arhitektid peaksid oma fookust kohandama ja nägema olulist enda ümber, riigipiiridest kaugemal ja eriala mugavustsooni kastist väljaspool, siis usun, et oleme täiesti õigel teel.

Baltimaid nähakse küll ühtse regioonina, kuid siin sees on rahvuslikud, geograafilised ja ühiskondlikud eripärad. Kuidas need erinevused mõjutavad teie töö kulgu ja sisu?

Puudutame oma ekspositsioonis ka seda, kuidas Baltimaid üldse on võimalik ühtsena näha. Loomulikult on lokaalsed kultuurid, ideaalid ja ideoloogiad erinevad. Naljakal kombel tundub väljastpoolt vaadatuna Eestis uue visioonina kasutusele võetud „uue Põhjamaa“ mantra poliitiline demagoogia väga kahtlane. Valmistasime selle illustreerimiseks ühe provokatiivse kollaaži. Nimelt oli võistlustingimustes nõutud visuaale paviljoni väljanägemisest. Jultunud kombel paigutasime oma näituse Veneetsias Giardini pargis asuvasse Põhjamaade näitusepaviljoni. Säh sulle, Põhjamaad. Kui väljastpoolt on Baltimaid alati nähtud ühtse regioonina, siis seestpoolt tundub, et meie ühtekuuluvust Balti riikidega nähakse pigem tagasiminekuna ja seostatakse Nõukogude Liidu minevikuga. Ometi oleme ajalooliselt, maastikuliselt ja ehitatud keskkonnalt ikkagi Lätile ja Leedule lähemal. Ka Ühendkuningriiki, Kanadat ja Ameerika Ühendriike võib puhtalt keelte või kunagise impeeriumi põhjal ühte patta panna. Meie keskendume pigem sellele ürgsele maatükile, mida aastasadade vältel oma tegevusega vorminud oleme, võtame ta aluskihtideni lahti ja jääme kohalikuks, kompame pigem füüsilist horisonti kui poliitilisi ideaale.

Kuidas te oma tööga nüüd edasi lähete?

Esitasime teises voorus – pidevalt täieneva – nimekirja ligi sajast nimest, geoloogiaekspertidest kunstnike ja ulmekirjanikeni välja. Need on inimesed, keda me üritame koostööle kutsuda. Kuraatorid ei saa siin kõike ise ära teha. Meie ülesanne on panna kõik need tegutsejad suhtlema, kas sõna või loominguga. Loodav ühisnäitus on raamistik, mõtteline Balti ühisruum.

Millised olid žürii soovitused töö edasiarendamiseks pärast esimest võistlusvooru?

Kui aus olla, siis oli meil juba esmases voorus järgmise võistlusvooru töömaht koos, sest olime selle kallal juba pea aasta töötanud. Küsimus oli pigem selles, kuidas tööprotsessi ja kavandamise kõrvalt teha napisõnaline vahekokkuvõte Eesti võistluseks, kuidas tuumikidee väga lühidalt ja värskelt sõnastada.

Koostasime esimeseks vooruks mitteametliku, ühiste eesmärkidega manifesti, lisasime juurde 75leheküljelise sisu ja tagamaid avava voldiku. Tegelikult oli žürii tagasiside etteaimatav ja loomulik. Teada taheti, kuidas me täpselt tagame oma teooriate praktilisuse, kuidas kõik ikkagi kokku sobib nii, et eksponaadid ei räägi kõigest võimalikust, vaid ikkagi millestki konkreetsest. Sellele oli teises voorus väga lihtne vastata, sest olime eksponeerimise küsimusega juba suvest saadik tegelnud. Peaproov toimus Vilniuse nüüdiskunsti keskuses Balti kunstitriennaalil septembrist oktoobrini, kus fragment Balti ühisnäitusest viie tööga välja oli pandud. Teise vooru 150leheküljelises dokumendis näitasime selle katsetuse abil, kuidas kõik toimima hakkab.

Läti ja Leedu saadavad biennaalile sama projekti. Kas olete arvestanud võimalusega, et mõni riik alt ära hüppab ja just seda tööd biennaalile ei valigi?

Loomulikult. Kuid need teemad ei oleks vaibunud ja katki poleks vahest midagi olnud. Olime ka arvestanud, et meie projekt on oma iseloomult nii teistsugune ja suure tõenäosusega kohalike võistlustingimuste raamesse ei mahu. Aga millegipärast ei tekkinud kordagi tahtmist projekti muuta. Kuna Eesti võistlus oli viimane, siis lasus pikalt väga suur vastutus ringi sulgemise eest Eesti meeskonnal. Me ei tahtnud kellelgi käsi väänata ja öelda, et te peate Baltimaade heade suhete nimel just selle projekti valima. Üritasime olla üdini professionaalsed. Meie projekt on ambitsioonikas. Selle teostamiseks peavad jõud ühendama kõik kolm riiki nii eelarve kui loomingu osas. Loomulikult mõtlesime ka sellele, et võib-olla ei lähe kõigile meie teema korda ja plaanisime, kuidas teha väiksem näitus, kuidas seda pärast kodus ja mujal maailmas eksponeerida. Nüüd, kolm võistlust võitnuna, saame täiel rinnal Veneetsia poole pürgida.