Arhitekt, kes päästab maailma

Balkrishna Doshi on esimene Indiast pärit arhitekt, kes pärjati selle aasta Pritzkeri auhinnaga, kuigi ta ise ei pea ennast arhitektiks, vaid uurijaks, harmoonia kujundajaks.

AHTI SEPSIVART

Arhitektide kõrgeima autasu saanud 90aastane suurmeister on pälvinud oma tööde eest teisigi tunnustusi üle maailma. Balkrishna Doshi on arhitekti, akadeemiku ja linnaplaneerijana loonud hoonekomplekse India vaesemates piirkondades, haridusasutusi, kunstikeskusi ja raamatukogusid. Ta on India arhitektuuri suur mõjutaja ja arendaja, peamine modernismi ja India kohaliku traditsiooni ühendaja, keda ei huvita trendid ega piirid. Doshi on huvitatud protsessist ja teadmatusest, kuhu see kõik välja viib – ta ei pea lõpptulemust nii huvitavaks kui teekonda. Tema stiil ei ole edev, vaid funktsionaalne, keskkonda ja kultuuriruumi arvestav.

Balkrishna Doshi sõnul ei soovinud ta saada arhitektiks, vaid mööbliehitajaks nagu vanaisa. Praeguseni ei pea ta end arhitektiks. Elu on lõputu uurimine, ta vaatleb maailma ja areneb, kasvab koos sellega. India arhitekt Nimish Patel on öelnud, et arhitektuur on Doshi juures ainult väga väike osa sellest, kes ta tegelikult on.

Doshi tegevus Indias on märkimisväärne, kuna ta on ära tabanud ühe valupunkti. Indias elab ligi 78 miljonit inimest alla vaesuspiiri. Nii olen isegi näinud luksuslike hotellide kõrval perekondi elamas palmilehtedest hütis, mida ümbritseb roojast ja prügist läbi imbunud maapind. Kui neile võimaldada parem elukoht ja haridus, saab nende olukorda muuta. Tööd jagub siin mitte ainult Doshile, vaid kõigile.

Oma tööde ja oma olemusega paistab üks Aasia tuntumaid arhitekte esmapilgul täiesti tavaline lihtne inimene. Ka tema hooned on lihtsad ja inimlikud, töö pole tehtud iseenda heaoluks, vaid teistele. Doshi tegevus on suunatud oma kodumaa hüvanguks, ükski ehitis ei ole kerkinud väljapoole Indiat. Ta on rajanud Aranya vaesemale ühiskonnakihile mitmekesise aedadest, eluruumidest ja tänavatest koosneva kvartali ligi 80 000 elanikule. Lisaks on ta oma 70 aasta pikkuse karjääri jooksul rajanud Ahmedabadis India esimese arhitektuurikooli, mille hoonel pole ühtegi ust. Eriliseks teeb Doshi loomingu pigem tema suhtumine – ta näeb, kuidas kõik on omavahel seotud ja rakendab seda oma töös. Doshi meelest on arhitektuur osa meist, see on elusorganism.

Doshi tõi modernismi Indiasse tänu Le Corbusier’le, kelle juures ta töötas ja õppis aastatel 1951–1955. Doshi sulandas oma õpetaja Chandigarhi linna projekti paremini kohalikku keskkonda, kus laiade tänavate asemel on iseloomulikud kitsamad tänavad, millega vahelduvad platsid, turud ja hooned. Teiseks oluliseks mõjutajaks oli Eestist pärit Ameerika arhitekt Louis Kahn, kellega ta tegi 1960. aastatel Indias koostööd. Doshi võttis üle mõlema arhitektuuriideed ning lisas India traditsiooni ja elulaadi. Ta märgib, et kui töötas Le Corbusier’ga, joonistas ta nii nagu tema, ja kui Kahniga, siis jällegi püüdis joonistada nagu Kahn. Hiljem võis ta sellest loobuda, selleks et välja arendada oma käekiri. Tänapäevani nimetab Doshi Le Corbusier’d oma guruks, kellele võlgneb oma kõrged autasud.

Doshi looming on väga mitmekesine. Tema 1962. aasta indoloogia instituut on lihtne, õhuline, justkui maa kohal hõljuv skulpturaalne vorm, mille kuju arvestab kuuma kliimat. Doshi sõnul on selles hoones esindatud kõik India arhitektuurielemendid, kuigi võib arvata, et tegu on puhtalt modernistliku teosega. 1974. aastal valminud India haldusinstituudis vahelduvad kitsad nurgatagused avarate lopsakate õuealade ja templitele omaste pikkade sammaskäikudega. Doshi mainib, et tema arhitektuur peegeldab mälestusi lapsepõlvest, alandlikkust ja õppimist. See-eest kunstigalerii Amdavad Ni Gufi on midagi erilist – justkui koobas, mille peal on mosaiigiga kaetud mošeekuplisarnased dünaamilised vormid. Kogu maht on vajutatud maa alla, et põgeneda kuumuse eest ja otsekui naastes juurte juurde. Kunstikoobas valmis tihedas koostöös ühe India kuulsama kunstniku Maqbool Fida Husainiga, kelle hoogne stiil hoonega harmooniliselt haakub. See projekt viitab Doshi empaatiavõimele ja töös oma egost loobumisele.

Doshi loomingu autor justkui ei olegi tema ise, vaid keskkond, inimesed ja kliima. Kõik need tegurid panevad hoone muutma kuju just nii, nagu on vaja – kaitstes troopikavihma ja liigse päikese eest, lubades õhul liikuda loomulikult ja meeldivalt, et leitaks endale funktsionaalne ja harmooniline olemis- ning töötamispaik. Kõige selle juures justkui puuduvad arhitekti oma tahe ja soovid, see on justkui ette kirjutatud mitte isikliku motiiviga, vaid objekti lõpliku olemuse dikteerib väliskeskkond. Arhitekt ainult aitab kõigel sündida.

Kuigi Balkrishna Doshi on peamiselt tegelnud suurte inimhulkade projektidega, ei ole väikesed objektid tähtsusetud. „Vaata iga ehitist kui Jumala templit,“ ütleb ta. Olgugi et inimene, kellele hoone on mõeldud, võib olla vaene, ei tähenda, et seda peaks tegema hoolimatult. Seega tuleb arhitektil leida viis, kuidas elanikud saaksid kõrgema kogemuse, mõistmises, et oma tegevuses esindatakse Jumalat. Selline suhtumine vabastab inimese piirangutest, ta muutub lahkemaks ja ükski asi ei tundu enam tavaline, elu saab palju suurema väärtuse, nõuab tähelepanu ja hoolt. Võib küll kõlada religioosselt, kuid kui vaadelda elu laiemalt, siis kas siin on üldse midagi, mille inimene on algusest lõpuni ise teinud? Isegi füüsiline keha ei ole inimese loodud, vaid on talle antud, mõeldagu või usutagu seejuures mida tahes. Inimene on suhtes looduga ja kasutab siinseid ressursse. Selline maailmavaade tekitab respekti arhitektuuri kõigis mõõtkavades ning laieneb ka teistesse eluvaldkondadesse.

Doshi ei ole modernismi kõrval unustanud India iidseid teadmisi, nagu Vastu ehitusteadus, millest on välja kasvanud Eestiski tuntud feng shui. Iidsete ja moodsate võtetega kavandas ta 350 000 elanikuga Vidhyadhar Nagari linna, mille alusplaan põhineb Vastu ruudukujulisel mandalal, mis koosneb 81 sektorist. Kümnete aastatuhandete vanuste teadmiste rakendamisele arhitektuuris viitab ka Doshi ettevõte Vastu Shilpa Consultants, mille eesmärk on disaini ja arhitektuuri abil saavutada maailmas suurem harmoonia. Kõik iidsed India templid on rajatud Vastu põhimõtete järgi ning väärib märkimist, et nende teadmistega hakatakse üha rohkem arvestama.

Balkrishna Doshi looming ei hiilga pilvelõhkujate ega moodsate kaubanduskeskustega. Tema töö ja panus on seotud lihtsate inimestega, et neil siin maa peal paremini läheks. Olulised ei ole ainult ruumid, kus end mugavalt saab tunda, vaid ka inimeste harimine. On tähenduslik, et seda on märgatud ja hinnatud – lõppude lõpuks ei päästa maailma arhitektuur, vaid inimesed. Kõigepealt peaks igaüks õppima päästma iseennast, arhitektuur saab siin ainult veidike toetada.

Artikli kirjutamisel on kasutatud artikleid „How Balkrishna Doshi Bent Le Corbusier’s Modernism to the Needs of India“ (Samanth Subramanian, New Yorker 21. III), „Balkrishna Doshi, 90, wins Pritzker prize for architecture“ (Oliver Wainwright, Guardian 7. III), „Who is Balkrishna Doshi? 12 Things to Know About the 2018 Pritzker Laureate“ (archdaily 7. III), videomaterjali „balkrishna doshi: 8 essential projects by the 2018 pritzker laureate“ (designboom), dokumentaalfilmi „Doshi“ (Premjit Ramachandran 2009).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming