Arhitekt?

Toomas Tammis

Arhitekt teeb maju – see on kõige lihtsam viis arhitekti tööd kirjeldada. Majad on kõikjal meie ümber, majad ümbritsevad suuremat osa inimestest, nad moodustavad keskkonna,  õigemini arvutult erinevaid keskkondi, milles kulgeb peaaegu kogu meie elu. Majad peavad vastama ühiskonna ootustele, nad peavad täitma konkreetse ruumiprogrammi ja äriplaaniga püstitatud lähteülesande, olema kindlad, funktsionaalsed ja ilusad (firmitas, utilitas, venustas – nagu juba Vitruvius enam kui 2000 aastat tagasi kirjutas). Tänapäeval võib seda rida jätkata veel järgmise loeteluga: majad peavad püsima püsti ja olema mõistlikul  viisil varustatud vee, kanalisatsiooni, ventilatsiooni, kütte, elektri, valve ja telekommunikatsiooniga.  

Tehnoloogilised lahendused on  tähtsad, et asju kasutada, kuid tehnoloogiline perfektsus ei garanteeri seda, et keskkond, kus me viibime, on elamisväärne ja inspireeriv. Me kõik oleme kokku puutunud toodete või masinatega, mis põhimõtteliselt töötavad laitmatult, kuid on ometi ebamugavad kasutada ning ebaloogilised. Sama kehtib ka meie igapäevase keskkonna kohta. Peale tehnoloogilise korrektsuse, mis peaks olema iga ehitise möödapääsmatu omadus, vajame me teatavat  üldinimlikku arusaadavust ning kasutatavust oma kultuurilises kontekstis kasutatavust nii, et see ei oleks pelgalt olemasoleva refleksioon või selle võimalikult efektiivne taust, vaid suudaks parimal juhul sedasama olevat paremaks muuta ning lasta sellel endal muutuda. See on arhitekti suurim roll ja väljakutse, see osa maailmast, mida on raske õppida: luua keskkond meie igapäevastele tegemistele, kogu elu mitmekihilisusele nii siin ja praegu kui ka vähegi aimatavas tulevikus. 

Loodav keskkond peab olema arusaadav meie praeguses kultuurilises, majanduslikus ja tehnoloogilises kontekstis, samas peab suutma ta tulevikku vaadata, sest täna loodu saab muu hulgas taustaks ja raamistuseks meie kultuuri edaspidisele arengule. Tšehhi päritolu briti arhitektuuriteoreetik Dalibor Veseley on väitnud, et arhitektuur on kultuurile üldine ning kehaline baas, arhitektuur tähendab kogu kultuurile sama, mis raamat meie kirjaoskusele. See  ei ole abstraktne potentsiaal, vaid igapäevane praktika. Arhitektuur toodabki ruumi kaudu iga päev ja pidevalt meie kultuuri raamistusi ning alusstruktuure. Need vormuvad ja materialiseeruvad suure hulga inimeste ponnistuste ning suure materiaalse kulutuse toimel. Selle töö tulemusi hiljem muuta on raske, kulukas ja energiamahukas. See töö peab olema väga mitmes plaanis põhjalikult ja sõna otseses mõttes ettenägelikult läbi mõeldud.  Arhitekt peab mõistma, mis on oluline, mis on õhus, mis ootab aktualiseerumist millegi näol, mida siiani ei ole veel olemas, kuid mida kõik justkui teavad oodata ja milles enamik viimaks ära tunneb möödapääsmatud ning kergendavad muutused. 

Loomingust 

Mismoodi on võimalik, et kui me asju organiseerime, kokku paneme, järjestame ja suhestame, saab kokku sattunud osiste summa suurem kui nende eraldiseisvad väärtused ja tekib midagi, mida seni ei ole sellisel kujul olemas olnud? Kuidas on võimalik, et me oleme teinud midagi, mida keegi teine veel pole näinud, kuulnud või lugenud, kuid mis kõnetab paljusid viisil, mida ei ole seni kogetud, samas nii, et paljud ennast selles ära tunnevad, ehkki ei ole selle peale ise varem tulnud?         

Kuidas saab olla, et paljust vormub tervik, et vasturääkivused üksteist ei välista ega naeruväärista, vaid täiendavad nii, et rikkalikkus ei pihustu laiali kõigeks ehk mitte millekski ega  maandu igapäeva banaalsuses; et igapäevased lihtsad tõdemused omandavad mitmekihilise väärtuse ning ootamatu tarkuse, et tavapärased tegevused muutuvad poeesiaks ja olmehelid annavad edasi midagi endast palju sügavamat; et tavaline muutub nauditavaks ja meelelise materialiseerudes saab see meeliülendavaks? Need kaks minu mõneti ülevoolavat küsimust aasta eest korraldatud välkloengu teemapüstituseks võtavad ehk kuidagi kokku selle  lõputu ja siira imestuse, mida looming endaga alati kaasa toob. Igasuguse loomingulise tegevuse üheks oluliseks omaduseks on, et me ei tea kunagi täpselt ette, kuhu me lähme, kuidas me edasi liigume ja mis sellest kõigest välja tuleb. Loovus ei võimalda alati lineaarseid edasiliikumisi ja selgeid põhjuse-tagajärje seoseid. Selleks, et liikuda intuitsioonilt mõttele, mõttelt ruumi ja suvalises järjekorras mitu korda nende vahel edasi-tagasi, on paratamatult  vajalikud teatavad katkestused. Üks ei tulene teisest mingi tõsikindla ja vankumatu seose läbi, uude väljendusvahendisse jõudmine vajab alati mingisugust ettearvamatut lisapanust. Otsene tõlkimine ei ole siin võimalik, sest iga valdkond toimib omas süsteemis ja omade töövahendite ning väljendusviisidega. Ometi saab teole, asjale, ruumile ja keskkonnale anda mõtte, materiaalse vormi ja tarvitamise viisi, mis on parimal juhul mingil moel erinev  ja etem senistest ja millest suurem osa inimesi on võimelised aru saama ja ennast seal viisil või teisel ära tunnevad. 

Ülalkirjeldatud loomingulisus ei tähenda arusaamatul viisil ning suvalises suunas kulgemist puht juhusliku tulemuse poole. Looming on süstemaatiline töö, milles ometi tuleb julgeda katsetada ja eksida. Nagu kirjutab Mehis Heinsaar: „Loov Vaim on tihtipeale väga õrna konstruktsiooniga, seda on väga kerge haavata ja mõjutada. Ja sellisena võib sellise vaimu kandja tunduda kuidagi poolik, vigane, ta pole eluks ja olemiseks justkui valmis – ebasobiv  isik. Kuid just siin võib peituda tegelikult Loova Vaimu tugevuse võti. Kui inimene nüüd julgeb teadlikult olla elu jaoks liiga nõrk, ei häbene olla mingite imelike hirmude meelevallas, võib ta oma kummaliselt nõrgas ja hirmunud iseolemises olla loojana väga võimas ja algupärane. Just sellistes äraspidistes meeleoludes viibimise julguses peituvad sageli originaalsed ja mõtlemist edasi viivad pool-, veerand-, kümnendja sajandiktoonid.”1 Eelarvamustest vaba  ja originaalne mõtlemine on ausa ja uuendusvõimelise keskkonna loomise üheks oluliseks eeltingimuseks. See keskkond peab lõpuks vormuma mitmetele seadustele ja normidele vastavasse olekusse, samas ei tekita ei seadused, normid ega tehnoloogiline oskusteave ise originaalseid mõtteid.       

Maailm ei püsi paigal, pidevalt muutub meie üldine majanduslik, tehnoloogiline ja intellektuaalne võimekus (mitte alati progresseeruvas joones), misläbi teisenevad meie tootmisvõimalused, tarbimisharjumused, kultuurilised väärtushinnangud ja finantsatribuudid selle saavutamiseks. See omakorda nõuab pidevaid muutusi meie keskkonnas, midagi uut, midagi, millel on oma spetsiifilised tekkepõhjused  ja toimimisloogika (nagu on seda oodata igalt arhitekti töö produktilt), kuid mis samas oma materiaalses olekus ei meenuta liiga otseselt midagi seni nähtut, seni kogetut. See uudsus on kultuuris ja ühiskonnas hädavajalik komponent, mis võimaldab mõlemal püsima jääda läbi pidevate teisenemiste ja oma erisustes taasilmumiste, kaasas käia vältimatute muutustega. See on kogu ühiskonna arengut silmas pidades radikaalse tähtsusega:  kas ühiskond suudab ennast pidevalt arendada ja muuta, või sulgub ta tavapäraste, läbielatud ning selgeksõpitud olukordade kinnistamisse ja taasesitusse. Kui me tahame, et ühiskond ja kultuur suudaksid ise ennast muuta ja arendada, peab muu hulgas ühiskonda konstitueeriv ning raamiv ruum seda võimaldama, olema selleks valmis.   

Planeerimise ja kavandamisega on seotud üha laienev ring erialasid, mis muudab selle tegevuse olemuslikult multidistsiplinaarseks. Arhitekt peab kohanduma keskkonna ja selle  kasutajate pideva muutumisega, peab suutma tõusta kõrgemale probleemi lahendamisest ja tootma tulevikuvisioone. Tulevikku suure tõenäosusega ei õnnestu välja mõelda, selle saabumist ei saa kindlustada täiuslike jooniste, aktide ning seadustega. Küll aga saab tulevikust mõelda ja seda kavandada visiooni kaudu, läbi erinevate erialade teadmistest lõimunud loomingulise akti kaudu, mis suudab eristada olulist ebaolulisest ja esitada asju, mida keegi  sellisena veel kunagi näinud ei ole, ent milles ometi paljud inimesed oma seni teadvustamata kujutluspildid, ihad, hirmud ja mõtted ära tunnevad – loovad oma kultuurilise pildi uueks.         

Püüdlemata autokraatse otsustuse ega professionaalse kõrkuse poole, julgen siiski väita, et eelkirjeldatud väga mitmete erialade koostöös sündivat loomingulist akti orkestreerib arhitekt. Nagu orkestrit juhatab dirigent ja filmivõtteid režissöör. Arhitekt on reeglina igasuguses arendus- ja ehitustegevusprotsessis ainus, kes näeb ja seeläbi nõuab ja taotleb teatavat ruumilist ning keskkondlikku tervikut,  erinevate professioonide kooskõla. Me võime tänapäeval lahendada ruumilisi ülesandeid ja organiseerida keskkonda väga mitmel viisil, mis kõik on tehnoloogiliselt ning majanduslikult laias laastus samaväärselt võimalikud. Sellises olukorras on üha olulisem küsimus – miks me lõpuks otsustame ühe kindla viisi kasuks? Põhjuseks saab olla visioon tulevikust, sellest, kuidas, kus ja mil viisil meile meeldiks elada. Seda visiooni toodavad omas vallas väga mitmed  erialad, kuid ruumiliselt väärtuslikuks tervikuks, mõtestatud teoseks saab siduda need lõpuks ainult arhitekt oma loomingus.     

Arhitekti haridusest       

Nagu helilooja ei saa kirjutada muusikat  orkestrile, mille pillide võimalusi ta ei tunne, ei saa arhitekt teha tööd ilma suhteliselt laia tehnilise kompetentsita. Ometi ei saa arhitekt olla perfektne tehnoloog ega insener. Seda on ühelt inimeselt liiga palju nõuda. Nagu heliloojalt ei ole mõtet oodata kõigi orkestri pillide virtuoosset valdamist. Arhitekt peab teadma ja mõistma tehnoloogiatest niipalju, et ta oskaks neid tahta. See on omaette keeruline oskus hakkama saada määramatusega, tegeleda  pidevalt asjadega, millest lõplikku teadmist ei ole kunagi võimalik saavutada. Arhitekti hariduse hulka käib müriaad kunstilisi, teoreetilisi ja tehnilisi distsipliine, olgu järgnevalt nimetatud üks meelevaldne kõige kiiremini pähe turgatav osa: joonistamine, kompositsioon, värvusõpetus, betoon-, puit- ja teraskonstruktsioonid, soojafüüsika, keskkond ja säästev areng, hoonete osad, tüpoloogia, arhitektuuri ja kunsti ajalugu, filosoofia, demograafia jne  ning viimane, kuid mitte vähim – linnaplaneerimine ja arhitektuurne projekteerimine. Muuhulgas, kogu eelnevale oskuste pagasile lisaks annab arhitekt vormi, ruumilise struktuuri ja organisatsiooni mõttele, nähtusele ja intuitsioonile – asjadele, millel seda loomuomaselt ei ole.   

See eelnev müriaad teadmisi ei õpeta arhitekti spetsialistiks üheski neist valdkondadest, pigem on need vajalikud mõistmaks meie  ruumilise keskkonnaga kaasas käivat teemade rohkust, millest ühtegi ei saa oma professionaalses tegevuses ignoreerida ja millest suurem või väiksem osa, sõltuvalt konkreetsest ülesandest, tuleb tööprotsessi mingis faasis kaasata. See ei tähenda enesestmõistetavat liidri positsiooni, reaalses tööprotsessis võib arhitekt töötada väga erinevates kooslustes, hõivates väga erinevaid positsioone. Ometi on arhitekti haridus ainus, mis õpetab tegelema  ruumi ja laiemalt kogu tehiskeskkonna küsimustega terviklikult.         

Arhitekt õpib lõpuks muidugi tegema seda, mida temalt oodatakse – tegema maju. Kuid need on majad, mis peale selle, et nad täidavad neile pandud selgelt väljendatavad ootused, suudavad luua ka keskkonna enda ümber ja vahel, nii et me tunneme ennast seal sama hästi, arusaadavalt ja koduselt nagu majades seeski, nii et me saame areneda ja muutuda koos selle keskkonnaga, nii et mitme asja liitmisest  sünnib midagi enamat kui nende aritmeetiline summa, midagi ehk enamatki kui oleksime osanud oodata. Niisugust ootamatust, mõneti ettearvamatut loomingulist tulemust ei saagi õieti õpetada, selleni tuleb igaühel ise jõuda. Seda teelolekut on võimalik toetada, on võimalik luua ruum ja anda aeg, kus saab proovida, katsetada ja ekselda. Nagu kirjutab Eik Hermann: „Et oma iseära leida, peab olema võimalust eksida … Praegune elukorraldus  nõuab üha kiiremini ja sagedamini tulemusi, aina vähemaks jääb eksimisruumi ja ekslemisaega.     

Nii ei tasu üllatuda, et meil ei eksita enam, vaid tehakse vigu. Tehakse vigu ja samas kardetakse neid. Eksimine ei ole oodatud, seda ei julgustata. Nii aga ei saa midagi paksemat ja rammusamat üldse tekkida, midagi, mis on  läbinägelik ja kaugelevaatav, midagi, mis eeldab mälumist ja kogemuse moodustumist.”2 Arhitektuurihariduse üks eesmärke kogu üldisema tehnoloogilise ja kultuurilise võimekuse tagamise juures on pakkuda sedasama ekslemise ruumi, milles on võimalik ära tunda oma tee. See ei ole lihtne ja eeldab peale tarkuse ja andekuse julgust otsida ning mingisugust nimetamatut eelaimdust või enesekindlust, et ekslema minnes midagi tegelikult leitakse.  Arhitekti lähteülesanne peale tavapärase lepingus sätestatava ei olegi kuigi kaugel Jim Jarmuschi filmis „Võimu piirid” Kreooli poolt Üksidasele Mehele antavast:
„Are you ready?
Everything is cool?
Use your imagination
and your skills.
Everything is subjective.

Go to the towers
go to the cafe
wait a couple of days
and watch for the violin.
The universe has no centre and no edges.
Reality is arbitrary.”³

Toomas Tammis on EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise
osakonna professor.

1 Mehis Heinsaar, Teadmised, hirm ja loovus. – Sirp 2008,
nr 39.
2 Eik Hermann, Ekslik on omane on sassis. – Maja 2010,
nr 66.
³ Kas oled valmis?
Kõik on hästi?
Kasuta oma ettekujutust
ja oma oskusi.
Kõik on subjektiivne.

Mine tornide juurde
mine kohvikusse
oota paar päeva
ja otsi viiulit.
Universumil ei ole keskpunkti ega äärt.
Reaalsus on meelevaldne.

(Artikli autori tõlge)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming