Arhitekti ekskurss kodanikuühiskonda

Toomas Paaver

Ühel lõppeva aasta kevadisel konverentsil, kus käsitlesin ettekandes arhitektide ja kodanikuühenduste koostööd, esitas üks tuntud kultuuritegelane lõpetuseks huvitava küsimuse: „Kummal poolel sa siis ise oled – kas arhitektide või kodanike poolel?”. Mõistagi tundus seepeale kummaline selgitada, et need pooled ei vastandu teineteisele. Küsimuse taga peegelduvad küllaltki laialt levinud stereotüübid: arhitekt on keegi, kes joonistab arendaja tellimusel suured majad valesse kohta, ja kodanikuühendused on organisatsioonid, kes seisavad oma elupiirkonnas vastu igasugusele arendusele. Tuleb tuttav ette? Ometi ei sisalda kumbki strereotüüp ei arhitekti ega kodaniku tegelikku suhtumist. Miski on mind arhitektina kannustanud viimasel kahel aastal tegutsema kodanikkonna nimel. Ei teagi, mis täpselt, aga küllap on peapõhjus kange soov lõhkuda eelkirjeldatud stereotüüpe. Hiljutine periood Kalamaja-Pelgulinna elanikke ühendava Telliskivi Seltsi aktiivse liikmena on toonud kaasa mitmeid põnevaid protsesse, mis väärivad arhitektuuriveergudel lähemat kirjeldamist, sest seltsi tegevusel on kindlasti olnud kas otsene või kaudne mõju ehitatavale keskkonnale.

Lõppenud Hipodroomi lugu

Mul oli au esindada kodanikuühendusi halduskohtus seoses kaebusega, mille siht oli hipodroomile kehtestatud detailplaneeringu tühistamine. Teatavasti on hipodroomi asemele planeeritud elurajoon 3000 inimesele. Hulk kodanikuühendusi on aastatel 2009-2010 analüüsinud linnaametnike valikut ja püüdnud kõigest hingest osaleda selles planeerimisprotsessis, toonud välja väga sisulisi argumente. Selline omaalgatuslik eeltöö oli muljetavaldav ning inspireeris mind kodanikuühenduste palvel neid aitama. Kuna tunnen piisaval tasemel planeerimisjuriidikat, nõustusin pärast linnavolikogu lõppotsust ajutiselt kehastuma advokaadiks, kes kaitseb kodanikkonna argumente nii kohtusaalis kui kogu juriidilises kirjavahetuses – arhitektile oli see täiesti ebatraditsiooniline positsioon. Vaielda tuli juristidega oma kolleegi koostatud planeeringu üle. Kas tegu oli kodanike vaidlusega arhitekti visiooni vastu? Ei, sest QP Arhitektid on teinud eeskujuliku töö. Kogu vaidlus käis hoopis 2008. aastal arhitektuurivõistluse ülesandepüstituse üle, mis oli arhitektile paratamatu lähtealus (Eesti õiguskorra kohaselt saab planeerimisotsuse vaidlustada alles pärast selle kehtestamist, antud juhul sai seda teha alles kolm aastat hiljem). Võistlusülesandega kavandati alale selline brutopind, millega pigistati üldplaneeringuga ühiskondlikuks alaks kavandatud territooriumile Tallinna üks tihedaim elurajoon.

Ma ei hakka siinkohal pikemalt käsitlema kohtukaebuse aluseid ja avalikke huve, seda on piisavalt hästi seletanud Triin Talk oma artiklis „Ehitame sotsiaalmaad täis elamuid, siis tulevad põlluelanikud linna?” (Sirp 14. I 2011). Seltside kaebuse argumentatsioon lõppes mõttega, et seadusandjal ei saanud ju planeerimisseaduse kehtestamisel olla eesmärk koormata isikuid pikkade, pidulike, lohisevate menetluste ja avalikustamistega. Planeerimisprotsessil peab olema mõistuspärane väljund ning avalikud huvid ja inimeste argumendid tuleb kaaluda läbi ka sisuliselt. Kui tunnistada linnavolikogu kaalutlused õiguspäraseks, siis võiks visata üldplaneeringud prügikasti, iga staadioni või linnapargi muretult maha müüa ning valglinnastumisega võitlemise ettekäändel planeerida kõikjale tihedalt elamuid. On planeerimisseadusel sel juhul üldse mõtet?

Tuleb tõdeda, et põhjalikust kaebusest hoolimata käisid need üldised teemad esimese astme kohtule siiski üle jõu. Näitena tsiteerin siinkohal kohtuotsust punktis 100.2: „Kohus leiab, et menetletavatest detailplaneeringutest ei saa teha järeldust elanike arvu kasvu kohta, kuna planeeringutega ei planeerita elanike arvu”. Tuimalt seadust lugedes võib tõepoolest märgata, et planeeringuga kavandataks justkui tühje karpe, kuid kas on mõeldav planeerida ja ehitada elaniketa elamut? Selle ja paljude teiste selliste küsimustega võinuks seada kohtuotsuse kergesti kahtluse alla ning ringkonna- ja riigikohtus edasi vaielda, sest antud vaidluses oli tegu peaaegu et määrava asjaoluga. Seltse nõustanud juristid pidasid esimese astme kohtuotsust täiesti vaidlustatavaks, kuigi võidu tõenäosuseks pakuti kuni 50%. Telliskivi Seltsi üldkoosolek andis riskantseks ja töömahukaks edasivaidlemiseks üksmeelse volituse, kuid juhatus loobus sellest, sest jätkamiseks polnud enam ressursse ja energiat. Planeerimisotsus jäi kohtus tühistamata, aga julgen arvata, et ärimeestele ja linnaametnikele jäi protsessist vähemalt selline tunne, et pääseti üle noatera. Loodan, et selle kohtuasja raames tehtud töö mõjutab tulevikku heas mõttes, paneb linnaametnikud tõsisemalt mõtlema oma otsustele just algse ülesandepüstituse faasis. Pole mõtet suunata arhitekte tegema planeerimisalaseid töid, mis ei kujune ühiskondlikuks kokkuleppeks.

Kestev lugu Kalarannas

Lõppeval aastal kõige tulisemaid kirgi kütnud teema on muidugi vana hea Kalasadama ehk Kalaranna detailplaneering. Avasin probleemi ruumilisi külgi põhjalikumalt artiklis „Kalaranna planeering tupikteel” (Sirp 4. XI 2011). Planeering on tänaseni kehtestamata, kuid liigub vääramatult oluliste muutusteta samas suunas.

Ka siin pole vaidlusküsimuste põhjus Nord Projekti töös. Arhitekt teeb seda, mida temalt tellitakse, ning jätab tegemata selle, mida temalt polegi nõutud. Valminud vastuolulise dokumendi taga on omanike mahuka arenduse ootus ning linnaametnike soovide ebaselgus. Põhiküsimus on endiselt selles, et toimingud tahetakse teha täiesti vales järjekorras. Keegi pole vastanud küsimusele, milleks on tarvis eimidagiütlevat planeeringut, et seejärel arhitektuurivõistlusel vaadata, kas pöördumatu otsus sai ikka õige. Niisuguse kummalise mudeli valiku põhjendamisel ei jäänud Tallinna peaarhitektil Endrik Männil avalikul arutelul muud taganemisteed kui välja öelda: arendajad vajavad kindlustunnet, et nad saavad kätte soovitud ehitusmahud. Kas selline ongi planeerimisameti visioon Tallinna ühest uhkemast rannalõigust? Arendaja puhul on sellise argumendi kasutamine loomulik, kuid peaarhitekti moondumine arendaja suuvoodriks on kohatu. Taas kerkib küsimus, kes seab arendajale avalikes huvides piirid, kuidas lepitakse kokku avaliku ruumi ulatus ja miks on vaja avalikku planeeringuprotsessi.

Aktiivsed kodanikud on mõistnud, et erilisi kompromisse pole selle planeeringuga võimalik saavutada ning jäänud lõppotsuse suhtes esialgu äraootavale seisukohale. Vaidlemiseks on põhjust piisavalt, kuid on vara ennustada, kas jaksatakse astuda tõsisemaid samme. Ise jään aastataguse tõdemuse juurde, et kuna selle planeeringuga on sisuliselt jõutud tagasi puhta leheni, olekski mõistlik alustada puhtalt lehelt. See võib kokkuvõttes olla ka kõige kiirem lahendus maa-alal arengu käivitumiseks.

Seltsidel paistab olevat soov saavutada kohtu kaudu pretsedent, mis toetaks linnaruumis avalikke huvisid. Samas tunnistab iga mõtlev kodanik, et kohtu kaudu linnaplaneerimine on tegelikult üsna tobe tegevus. See on äärmuslik abinõu, mis ei too kaasa lahendusi, heal juhul saab tühistada üksnes hullemad otsused. Seega peaksime otsima tegelikult toimivaid planeerimismudeleid.

Algav lugu Balti jaama ümbruses

Kalamaja-Pelgulinna piirkonnas on ehk parim katsetuse võimalus Balti jaama ümber. Siin on tunda lähenevate oluliste muutuste hõngu. Õnneks pole veel tormakaid ühekülgseid otsuseid ära tehtud, mis annab lootust, et suudetakse hoida ära vaidlused ja tagantjäreletarkused. Balti jaama piirkond on niivõrd tähtis, et siin tuleb millegi otsustamiseks, selgelt näha tulevikuperspektiivi. Ühes punktis segunevad ühistranspordisüsteemide (sh linnasiseste, riigisiseste ja rahvusvaheliste ühenduste sõlmpunkti), läbivate autoteede, kergliikluse võrgustiku, jalakäijate avaliku ruumi ning võib-olla isegi ühe esindusliku linnaväljaku arenguperspektiivid. Samas tõstavad pead külgneva ala eraomanikud Jaama turu ja Telliskivi loomelinnaku kvartalis. Tõenäoliselt ootab see koht ka mõnd suuremat kaubanduskeskust. Kõigi nende erinevate taristute ja arendusplaanide väärikas kokkusidumine heaks linnaruumiks on vägagi keerukas ja vastutusrikas ülesanne. Seni oleme näinud vaid autoteede arendusjooniseid, mis tekitavad kvaliteetse avaliku ruumi igatsejas õudu. Loomuliku jalakäijate ruumi lõhkumine on halvim, mis saab selles kohas juhtuda.

Jaama turu kvartali maaomanikud soovivad välja kuulutada arhitektuurivõistluse oma kvartali planeerimiseks. Mind kutsuti võistluse žüriisse. Kuigi tegu on üksnes osakesega laiemast terviklahenduse alast, võib selle võistluse tulemus osutuda Balti jaama ümbruse tuleviku kujundamisel üsna määravaks. Taas piirdus võistluse esialgne lähtematerjal omanike soovidega ning nägi vägagi hipodroomi ülesandepüstituse moodi välja. Sellise ülesandepüstituse korral võib žürii töö osutuda lootusetuks, sest valida saab vaid ühekülgsete tööde hulgast. Selles olukorras pakkusin välja hädalahenduse: koondada piirkonna elanike mõtted, arutada need läbi kohaliku seltsi siselistis ning pakkuda võistluse lähtematerjali hulka kokkuvõtlik paarileheline avalikes huvides koostatud visioon. Arhitektid saaksid võistlusel otsida sellist ruumilist terviklahendust, mis loob kahe lähteülesande vahel tasakaalu. Esialgu ei oska öelda, kas protsess selle mudeli järgi käivitub, aga järjekordset planeeringuvaidlust saaks sellega ehk ennetada.

Nendest lugudest joonistuvad välja mõned ühised jooned. Ülelinnaliselt olulise vaidlusaluste arendustegevuse kavandamisel näib Tallinna linnaplaneerimise amet arvavat, et arhitektuurivõistlus on automaatne imerohi parima linnaruumi saavutamiseks. Olemuslikult on see ju õige – võistlus ongi parim leiutatud vahend võistlusülesande lahendamiseks, kuid kõik sõltub sellest, mida näeb ette võistlusülesanne ja millest lähtub žürii. Kui lähteülesanne sisaldab üksnes arendaja vaatepunkti, siis on tulemuse ühekülgsus garanteeritud. Korraliku lähteülesande koostamine on mahukas töö. Maaomanikele-arendajatele on ilmselgelt tarvis vastu seada tasakaalustav jõud. See võib ju olla asumiselts, kuid sel juhul jääb õhku küsimus: kui avalikes huvides koostab arenguplaane asumiselts, kel puudub selleks ressurss, siis milleks on olemas just selleks mõeldud maksumaksja poolt ülal peetav kohalik omavalitsus?

Elukõlbulik linn

Kodanikuühendustes arutatakse sageli laiemalt, milline on üldse eluks sobiv linn. Suurem osa kodanikuühenduste tõstatatud planeeringuvaidlusi, olgu need Pirital, Kakumäel või Kalamajas, on seotud üldisemate planeerimisküsimustega. Kust näiteks on pärit veendumus, et planeeringu koostamisel tuleb maa alati täita autoteede ja majadega? Kas iga tühja maatükki on kiirkorras tarvis arendama hakata? Tallinnas menetletavate ja kehtivate planeeringute üldpilti vaadates tundub, nagu pürgiksime miljonilinnaks. Kust tuleb veendumus, et detailplaneering käivitab arengu? Ja miks arvatakse, et vaidlused ja arutelud planeeringute üle pidurdavad arengut?

Tallinna tühermaadel kehtib juba ammu suurel hulgal detailplaneeringuid, mille elluviimiseks pole arendajatel jaksu. Midagi uut kavandades peab hetkeks mõtlema rahvastikuprognoosile ja majanduskliimale. Euroopa olukord näib selline, et suurt majanduslikku õitsengut ei terenda kuskil, tasub mõelda ka sellele, kui vähe uut õnnestus ehitada viimase suurema buumi ajal. Tallinna saatus on läbi aegade olnud selline, et kõigi suuremate planeeringute elluviimine jääb pooleli. Tegelikult elamegi pidevalt poolikus linnas. Poolik linnaruum kujuneb ajas paremaks ja mitmekesisemaks, kui hoiame alles juba olemas väärtused ning lisame uusi oma majanduslike võimete piires. Kui aga hävitame uut ehitades mõne väärtuse, siis ei võida me kokkuvõttes suurt midagi. Eeltoodud vaidlusobjektide puhul saab loetleda kohti, mis võivad esmapilgul näida tühistena, kuid mis on linna elatavuse seisukohalt lausa unikaalsed.

Kalarand on ainus rannalõik kesklinna külje all, kus maa ja mere sujuv ühendus teeb sellest eriliselt hea ajaveetmiskoha, miks mitte ka supluskoha.

Hipodroom on ainus eripärane suur staadioniring koos ulatusliku muruväljaga kesklinna külje all, mis pakub mitmekesiseid spordivõimalusi.

Balti jaam on linnas ainuke punkt, kus jalgsi­liikumist armastav inimene kogeb linnade­vaheliste ja rahvusvaheliste ühenduste vahetut kontakti vanalinnaga.

Kultuurikilomeeter on ainuke takistusteta jalutus- ja rattatee, et kulgeda kesklinnast väljapoole ja selle pikendamise korral ka Kopli lahe suunas ja linnast välja.

Kui kuidagi saab pidurdada valglinnastumist, siis eelkõige just seda laadi väärtuste hoidmise ja paindliku arenguga linnasüdames. Sellised pisiasjad kipuvad kergesti ametlikus planeerimises ununema. Tegu pole dokumentides fikseeritud loodus- ega muinsuskaitseliste elementidega, ometi teevad just sellised väikesed asjad linnast koha, kus elamist rahvas oskab hinnata.

Arhitekt on õppinud ja harjunud looma uusi struktuure. Kui temalt tellitakse uus struktuur vana asemele, siis täidab ta ülesande parimal võimalikul viisil. Kui planeerimisülesandeid püstitavad maaomanikud, siis ongi täiesti loomulik, et ka planeeringulahendused tulevad omaniku äriplaani nägu. Linnaelaniku avastatud meeldiv kohakene võib jääda omanike-arendajate äriplaanile kergelt jalgu. Arhitekti töö jääb sel juhul aga ühekülgseks. Kui arhitekt on suure töö juba valmis teinud, siis tavaliselt ta armub sellesse ning hakkab oma töö eest seisma. Kui ka linnaametnikud lasevad kõigel juhtuda, jätavad inimestele väärtusliku märkamata või ei oska, taha ega julge väärtusi kaitsta, siis ei jäägi kodanikul muud üle kui tõsta äriplaanist tuleneva arhitekti töö vastu häält. Sellest situatsioonist kasvavadki välja alustuseks kirjeldatud stereotüübid.

Omanikuühiskonnast kodanikuühiskonda

Parema linna ja mõistliku ühiskonna nimel peaksime suutma sellest veidrast kodaniku-arhitekti vastandusest väljuda. Kui arhitekti ülesanne oleks algusest peale äriplaane ohjeldada ning arvestada väikeste pehmete väärtustega, küll siis arhitekt suudaks ka pakkuda lahendusi, mis rikastavad keskkonda, mitte ei hävita. Linnarahva ootuste väljaselgitamiseks on olemas linnavalitsus ja seal töötavad ametnikud. Kuni aga ametnik väidab, et „me ei saa midagi nõuda, sest maaomanikud kaebavad meid kohtusse”, on kodanikuühenduste töö vähemalt proovida tõestada vastupidist, luua ühiskonnas mingigi tasakaal. Ka arendaja mõistab piiranguid, kui kohalik omavalitsus esindab tugevat visiooni.

Asumiseltside planeerimisalastes kohtuvaidlustes on hästi näha, kuidas vastaspinkidel kohtusaalis võtavad arendajad-ametnikud sisse kohad ühel, kodanikud koonduvad aga saali teisel poolel. Ühel seda sorti kohtuistungil ütles lugupeetud kohtunik kõrvuti istuvate arendajate ja linnajuristide poole vaadates välja umbes sellise lause: „Pole vahet, kes teist küsimusele vastab, nagunii olete üks punt.” See lause peegeldabki meie planeerimise hetkeseisu. Endise omavalitsusametnikuna mõistan hästi Tallinna ametnike probleeme maaomanikega, kuid kodanike osalust tasub vaadata pigem abi-, mitte vaenukäena. Avaliku ruumi kvaliteet peab olema linnarahva ja -juhtide ühine huvi. Viimaste aastate kogemus näitab, et põhimõtteliselt oleme kodanikena võimelised tegema ära hea hulga avaliku sektori tööd, aga kuni aktiivsed kodanikud kogevad selles töös ja vaevas võimu vaenulikkust, on sellest vähe kasu. Nii ootamegi seda hetke, mil kohaliku omavalitsuse esindajad kolivad üle pinkidele õigel saalipoolel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming