Arhitektuur on avalik kunst

Willem Jan Neutelings arhitektuurist, identiteediloomest ja ornamendist.

Veronika Valk

Willem Jan Neutelings on arhitektihariduse saanud Delfti tehnikaülikoolis (1977–1986). Ta alustas juba õpingute ajal tööd Hollandi tuntud büroos O.M.A., 1992. aastal asutas aga koos äripartner Michiel Riedijkuga oma stuudio Neutelings Riedijk Architecten. Neutelings on õpetanud nii Rotterdami arhitektuuriakadeemias kui ka Berlage instituudis, pidanud mitmel pool loenguid ja olnud 1999. aastal ka Harvardi ülikooli disainikooli (Graduate School of Design ehk GSD) külalisprofessor.

2004–2009 oli ta Hollandi arhitektuuriinstituudi (NAi) nõukoja liige, alates 2012. aastast on ta Belgia flaami kuningliku teaduse ja kunsti akadeemia (De Koninklijke Vlaamse Academie van België) liige.

Neutelings Riedijk Architecteni loomingut on iseloomustatud kui skulpturaalset, tihti antropomorfset ja vormiliselt mängulist, milles on ühtlasi järgitud konteksti ja ruumiprogrammi selget mõistuspära. Paarikümne tegevusaasta jooksul on stuudio arhitektid spetsialiseerunud äri- ja kultuurihoonetele. Nende looming on üleilmselt tunnustatud, mida näitavad nii auhinnad kui ka rahvusvahelise meediakajastuse määr (www.neutelings-riedijk.com).

Willem Jan Neutelings

Willem Jan Neutelings

Reio Avaste

Neutelingsi Tallinnas peetud loeng „Identiteet, ornament ja avalik ruum. Neutelings Riedijk Architecteni viimase aja looming” hõõgus huumorist, ent näitas sedagi, kui tõsiselt arhitektid oma tööd võtavad. Rõõm on see, mida arhitekt saab oma loominguga hoonesse ja linnaruumi tuua. Huumor on selle stuudio arhitektuuri olemuslik komponent. „Ei tohi end üleliia tõsiselt võtta, see võib muutuda traagiliseks või lausa ohtlikuks … Asjad on suhtelised. Üldiselt kipuvad arhitektid võtma end väga tõsiselt, aga oma loomingut tuleb näha laiemas kontekstis. Ma püüan teha oma töö mõistetavaks, sest arhitektuur on avalik kunst. Inimesed peavad ju elama neil tänavatel ja neis hoonetes, mis teevad kokku linna,” selgitab Neutelings. Avalikkus peab projekti mõistma, olgu see kui tahes mitmekihiline, ning Neutelingsi loeng näitlikustas tõepoolest üsnagi hästi, kuidas kõnelda loomingust nii, et see oleks hõlmatav. „See polegi nii lihtne. Tegelikult on lihtsalt rääkida keerulisemgi, kui asja keeruliselt seletada,” rõhutab Neutelings. Ta toob näiteks, et ta isegi on ehituse valmimise järel alles mõne aja, vahel mõne aasta pärast aru saanud, mida hoone endast tegelikult kujutab. „Distantsilt on kergem,” arvab Neutelings, kelle disainiprotsess kui selline on olemuslikult intuitiivne. Ta usub, et majadest peaks olema võimalik rääkida ilma joonisteta, vaid fotode-visuaalide abil, kirjeldades elaniku kogemust uues keskkonnas. Osa sellest kogemusest on rõõm.

Aastakümned tegevarhitektina on Neutelingsist maha jätnud rea hooneid, mis küllap ühel hetkel vajavad renoveerimist või juurdeehitusi, aga arhitektile ei meeldi tagasi vaadata: „Mida enam töötad, seda rohkem kogemusi sul on. Iga kord proovid teha parema maja. Looming areneb ja loomulikult tundub, et just viimane maja on see kõige parem. Vahel saab teha ammu projekteeritud hoonet paremaks, kuid sageli võtavad meie hoonete renoveerimise ette teised arhitektid. Püüame säilitada hoone hinge, mis on tihti raske.”

Põhiliselt ei meeldi Neutelingsile rekonstruktsiooniprojektid sellepärast, et teda huvitab tulevik. „Ma ei vaata kunagi vana projekti. Selles on midagi kurba … nagu lastega: kui nad on suureks kasvanud, siis lased neil minna.” Sellele, kes ei taha minevikus sonkida, on arhitektuur raske ala. Hoone idee ja ehituse valmimise vahele võib jääda kümme aastat. „On vaja palju vastupidavust, kannatlikkust. Pead edasi minema. Lahendust ei saa lõpmatuseni muuta. Ühel hetkel oled aga ehitusplatsil silmitsi sellega, mida mõtlesid kümme aastat tagasi,” ohkab Neutelings, kel on ühtaegu hea meel, et hooned peavad vähemalt kaua vastu.

Huvitav on ju ka jälgida, kuidas inimesed uut hoonet kasutavad. „Proovime luua maja kasutamiseks palju võimalusi. Kirjutame sageli mitmeid kasutus­stsenaariume ja kontrollime projekteerimise käigus, enne ehitust, kas need toimivad. Kui näed fotograafe pruutpaariga pilte tegemas, kui nad kasutavad su hoonet taustana, siis tead, et oled teinud hea maja,” naerab Neutelings. Ta on märganud, et esimesed uued asukad ei kasuta sageli kõiki võimalusi, mida pakub vastvalminud hoone. „Läheb aega, vahel aastaid, enne kui inimesed mõistavad, mida kõike nad hoones teha saavad. Töötajad on alguses ümberkolimisega hõivatud, nad tegelikult ei uuri maja. Harilikult alles järgmine direktor – siis nii viie aasta pärast –, kes ringivaatamiseks vabam, kasutab hoonet paremini,” sedastab Neutelings.

Isegi kui hoone valmimine võib võtta kümme aastat, peab Neutelings iga uue projekti puhul oluliseks silmapilk identiteet luua. „See uus identiteet peab tekkima juba projekteerimise ajal avalikkusega suhtlemise käigus. Näiteks „rosett” (kultuurikeskus Rozet Hollandis Arnhemis) töötas kohe.1 Teine näide on see, et MAS (Museum aan de Stroom Belgias Antwerpis) toimis lühendina ammu enne seda, kui maja valmis sai.2 Nagu uue autoga: istud sisse ja tunned kohe, et see sobib, muidu ju ei osta,” tõmbab Neutelings paralleeli.

Neutelings Riedijk Architecten on identiteediloome nimel teinud palju koostööd kohalike tuntud kunstnikega, kes pole selles koostöös päriselt vabad. Arhitekt määrab hoones või linnaruumis koha, kus teos paikneb, annab ette mõõdud. Lisanduvad veel eelarve ja materjalipiirangud. „Palju on tehnilisi ettekirjutusi, millega kunstnik peab arvestama hoone halduse, teose hoolduse ja tootmisprotsessi tõttu, kuid ette on tulnud ka sisulisi ettekirjutusi. Näiteks MASi fassaadile nägime ette 3000 väikest skulptuuri, mille pidi looma tuntud nüüdiskunstnik Jan Fabre, kes pakkus, et kõik need võiksid olla pealuud. Kui pakkusime selle idee välja kultuurivaldkonna abilinnapeale, kes pidi projekti heaks kiitma, hakkas too kaeblema, et lapsed ei saa aru,” jutustab Neutelings. Kõik naersid, aga kunstnik pidi asja ümber mõtlema. Neutelingsi arvates on kunstnikud harjunud töötama iseseisvamalt ja vabamalt, suuremate piiranguteta, et siis valmis teos muuseumisse või galeriisse tuua. „Seetõttu polegi nii lihtne leida kunstnikke, kes mõistaksid töötada nii paljude rangete piirangutega.” Avalike tellimuste puhul läheb tihti käiku kohaliku nn protsendiseaduse toetus, kuid sageli tuleb arhitektidel kunstnikule maksta oma taskust, et kunst majja või platsile tuleks.

Jutt läheb avaliku ja erasektori tellijatele, nende headele ja halbadele külgedele. „Sel polegi justkui suurt vahet, kas tegemist on avaliku sektori või eratellijaga. Eelistan head tellijat. Keeruliseks teeb asja see, et kusagil ei õpetata ju kedagi heaks tellijaks. Vahel kohtad mõnd juhti, kes kasutab uut hoonet karjääri ehitamiseks. Uue maja tegemine on väga raske ülesanne, saad olla täpselt nii hea, kui hea on tellija. Mõnikord juhtub ette tellija, kel on hea visioon, aga pole raha või poliitilisi sidemeid. Siis tuleb neile ses osas appi minna. Sageli ei ole tellijaks mitte üksikisik, vaid miski komisjon – tõeline õudusunenägu. Ma arvan, et vaja on inimest, kes oleks kui valgustatud monarh, autoritaarset persooni,” mõtleb Neutelings. Tema parimad tellijad on olnud sellised inimesed, kes on oma ettevõtte hinge ja südamega elu jooksul ise üles ehitanud. „Nagu Veenmani trükikoda, mille tegime 1990ndate aastate keskel. Seal nägime teistmoodi suhtumist,” lisab Neutelings.

MAS (Museum aan de Stroom, 20 000 m2) Belgias Antwerpis. Neutelings Riedijk Architecten, 2010. Hoonele anti Belgia parima teraskonstruktsiooni auhind (2012).

MAS (Museum aan de Stroom, 20 000 m2) Belgias Antwerpis. Neutelings Riedijk Architecten, 2010. Hoonele anti Belgia parima teraskonstruktsiooni auhind (2012).

Sarah Blee / © Neutelings Riedijk Architecten

Loengus viitas Neutelings oma hoonetele kui teatud mõttes „läbikukkumistele” – ebaõnnestumine on aluseks sellele, et järgmine hoone paremini välja kukuks. „Meresõiduks on vaja teadmisi, oskust ja kujutluspilti, kuhu tahetakse välja jõuda. See kehtib ka arhitektuuri kohta. Oleme pidevas kujutlusseisundis ehk kujutame ette midagi, mida veel pole, muudame selle tegelikkuseks. Kujutluspilt tõukab loomeprotsessi tagant, kuid see juhtub vaid siis, kui on olemas ülesanne, mis tuleb lahendada. Me saame vaid küsimustele vastata,” seletab Neutelings oma lähenemist arhitektuurile, kus ühel probleemil on alati palju lahendusvariante. Kuidas nende vahel valida? Stuudio arhitektid teevad seda, mida tellija soovib, aga mitte seda, mida tellija neilt ootab. „Projekteerid hoone, mis vastab kõikidele nõuetele, s.t eelarvele, otstarbele, kvaliteedile, tehnilistele kriteeriumidele, kuid teed seda nii, et hoonel on lisaväärtus. Näiteks MASile annavad lisaväärtuse spiraalselt ümber torni keerduv avalik ruum, plats maja ees, vaated, mis avanevad hoonest ja selle katuselt (arhitektidelt taheti madalat maja, mitte torni – toim). Andsime vastuse, aga mitte sellise, mida oodati. Kui ülesannet ei ole, siis ma ei joonista,” on Neutelings otsusekindel.

Neutelings Riedijk Architectenis valmib iga projekti jaoks sadu jooniseid ja makette, sest „kõige õigema” valik on keeruline. „Näitame tellijale vaid neid lahendusvariante, millega ise intuitiivselt rahul oleme,” selgitab Neutelings. Lähteülesandele vastamise lahendusvariantide rohkus toob meelde ornamendiküsimuse, millest arhitekt loengus rääkis. Stuudio loomingus kasutatakse ornamenti targalt ja väga mitmeti. Kuhu tõmbavad lihtsuse ja frivoolse väljendusrikkuse vahel kõikuvad arhitektid joone, et küll on küll? „Sellist joont ei ole, õigemini see on pidevas liikumises. Küsimus on selles, mida parasjagu aktsepteeritakse. Ülepakutult ornamenteeritud hoone võib olla millalgi ka täiesti vastuvõetav,” pakub Neutelings, olles mõtetes Jacques Rosenbaumi projekteeritud maja ees Pikal tänaval Tallinna vanalinnas.

1 Vt ka http://www.archdaily.com/499856/culturehouse-in-arnhem-neutelings-riedijk-architects

2 Muuseumist lähemalt http://www.mas.be

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming