Arhitektuur täidab kogu mu elu

Margit Mutso

Margit Mutso intervjuu 2011. aasta noore arhitekti preemia laureaadi Villem Tomistega 9. veebruaril toimus No99 teatris Eesti Arhitektide Liidu üldkogu, kus muu seas anti välja mitu traditsioonilist preemiat: parima arhitektuuripublitsisti preemia pälvis Jüri Raidla kirjutistega riigiarhitekti ja haldusreformi teemal, viimase aasta parimaks arhitektuuri tellijaks tunnistati No99 teater eksperimentaalse põhuteatri tellimuse eest, parimaks ehitajaks nimetati Erko Karu osaühingust Metek erilahendustega metallfassaadide oskusliku ehitamise eest. Arhitektide liit koostöös Heldur Meeritsa ja Go Traveliga andis tänavu neljandat korda välja noore arhitekti preemia, mille üleandmisele saabus ka Eesti president. Presidendi kohalolek loomeliidu suurüritusel on kogu arhitektkonnale suur au ning noore arhitekti preemia väljaandmisest on kujunenud üks tähelepanuväärsemaid arhitektuurisündmusi. Oma mõtteid arhitektuurist ja selle loomisest jagab siinkohal noore arhitekti tiitli pälvinud 36aastane arhitekt Villem Tomiste (noore arhitektina käsitletakse alla 40aastast arhitekti). Milline tähendus on sulle noore arhitekti tiitlil? On see oluline? Muidugi! Loomulikult on hea, kui kiidetakse, eriti kui tunnustus tuleb kolleegidelt, kes on selle valiku teinud. Kõige olulisem on aga siiski see, et need, kes tarbivad linnaruumi, on rahul. Kasutaja kiitus on primaarne. Paraku ei ole rahvas just tihti uue arhitektuuriga rahul. Mul pole küll väga palju valmis ehitatud objekte, aga nende osas, mis on, ei ole negatiivset tagasisidet olnud. Aiamajaga (elamu Aia tänaval Tallinna vanalinnas – toim) on küll nii, et seda peab natuke selgitama. Ma arvan, et arhitektuuri peabki seletama, muidu jääb isegi haritud inimese pilt arhitektuurist kinni kuhugi eelmisesse sajandisse, kus see lõpeb valgete kastidega. Minu meelest on kogu see neomodernism üks naljanumber.

Sa töötasid aastaid koos Mihkel Tüüri ja Ott Kadarikuga Kosmose nime all. Kust on pärit teie eetilised ja esteetilised tõekspidamised?

Me oleme väga erinevad inimesed. Mihkel näiteks tahaks elada Muhu saare peal, mina aga ei suuda üldse linnast väljas käia. Meil polnud mingit kindlat kandvat mõtet, meie tegevus oli projektipõhine, iga kord leiutasime uued võtted. Kunagi tegid Salto arhitektid arhitektuurikoomiksi, kus nad joonistasid üles arhitektuuribürood: nemad ise tegid näiteks erinevaid pätse – maju, kust saab üle ronida, meie kohta oli joonistatud igasugu räga. Aga ega seda ühtset käekirja ei peagi nii noorelt olema. Me alustasime kümme aastat tagasi, olime siis kõik kahekümneviiesed ja siis oli vara mõelda välja mingi kindel mõte, mille suunas tegutseda. Mulle on oluline just see, et arhitektuur on tänapäevane. Ei ole olemas anonüümset ja ajatut arhitektuuri! Ainukene arhitektuur, mis ajas vastu peab, on omas ajas silmapaistev arhitektuur. See ongi see, mis ta ajatuks teeb.

Mis teeb arhitektuurist tänapäevase arhitektuuri?

Tänapäeva arhitektuur lahendab tänapäeva küsimusi. Siinkohal võib rääkida linnamastaabist ja ühiskonnast, aga võib ka rääkida ainult materjalist. Tuleb kasutada neid töövõtteid, mida praegu leiutatakse – see ei ütle midagi arhitektuuri kohta, aga hiljem tagasi vaadates on aru saada, et see objekt on just sel hetkel loodud. Kõige keskkonnasäästlikum hoone on see, mis püsib kaua aega. Selge identiteediga arhitektuur on kõige jätkusuutlikum.

Katsetuste ja eksimuste aeg jäi sul lühikeseks, hakkasid varakult päris arhitektuuriga pihta.

Me tegime paralleelselt nn päris arhitektuuriga ka ulmelisemaid katsetusi.

Rakvere keskväljak oli esimene projekt, mis tõi sinu, Veronika Valgu ja Ott Kadariku nime Eesti arhitektuurikaardile.

See oli üks arhitektuurivõistlus, mille me, ma ei mäleta, kas neljandal või viiendal kursusel võitsime. Võistluse all oli kogu Rakvere keskosa planeerimine. Kogu planeering pole siiani lõpuni teostunud – ikka on seal kõikjal meeletul hulgal parkimisplatse. Aga ega me mõelnudki, et kõik peaks kiiresti valmima. Keskväljak ise valmis mitu aastat hiljem, see sai juba Kosmosega tehtud. Väljak on nagu põllu peal, ümberringi on lage, sellepärast sai see kaetud atraktsioonidega. Kui ümberringi ei ole hooneid, kus esimesed korrused on aktiivsed, siis peab väljak ise end kandma, käivitama tegevuse. Ülejäänud planeeritud keskosa täpsem lahendus tehti mujal.

Millised projektid on sulle endale kõige olulisemad?

Tallinna teemad on olulised. Kesklinna majade planeerimine on kõige keerulisem, sest siinsed huvid on niivõrd erinevad, palju asju on kaitse all.

Siinkohal meenub Aiamaja sees paiknev kummaline „ajalooline” sein, mis tegelikult on ju uus ehitis.

Jah, seda on isegi keeratud natuke. Mingid dekoorid ajaloolisest seinast olid säilinud ja need olid muinsuskaitse all. See on arhitektuurne huumor, mis tekitab küsimusi. Ja see pole paha. Näiteks Rotermanni kvartali ehitises läheb läbi musta maja üks auk, mis lõpeb rõduga. Jääb mulje, nagu sealt saaks kuhugi, tegelikult ei saa – on tupik. Kõik asjad ei peagi olema mõtestatud. Kui kõik on määratud ja paigas ning lõpuks funktsionaalselt programmeeritud – see ei ole arhitektuur. Midagi peab natuke „valesti” olema, see annab põhjust asjast rääkida – see on selline „lipsu” teema, mille üle võib norida ja nalja teha.

Aiamajast ja arhitektuursest naljast veel: samal aastal, kui arhitektide liit esitas selle aasta parima hoone kandidaadiks, andis muinsuskaitse selts sellele Karuteene medali.

Me pole seda siiani kätte saanud. Ma arvan, et see on selline suur medal, meest tehtud.

Räägi sellest majast veidi lähemalt. See on pälvinud väga palju tähelepanu ja mitte ainult Eestis.

Me tegime seda hoonet väga kaua. Selle maht kasvab krundi sügavusse ja jääb puude vahele. Must värv sobib ärapeitmise teema juurde. Aga ülesehituselt on see maja väga vanalinlik – kõik korterid on ise nägu. Suvel on vanalinnas see häda, et tahaks ka õues olla – sealt terrasside teema: elad toas ja õues ka. See maksab muidugi rohkem. Aga miks peaks minema teise Eesti otsa, et nädalavahetusel väljas olla? Muidugi on Tallinnas ka pargid, aga neid eriti ei kasutata. Läbi tühjade parkide jalutada on tore muidugi.

Feng-shui järgijad Aiamajja ei kipu – see on igat pidi nii tervanurkne.

Rakvere platsiga oli ka feng-shui probleem õhus: volikogus oli üks selle ala mees ja tõstis platsi kujunduses sakkide probleemi üles. Aga see sai lahendatud – meil on tehtud sinna juurde ümarad purskkaevud, need tasakaalustavad. Aiamajas tasukaalustavad … postid ja puud. See ongi asja mõte, et korter ei tohi olla anonüümne, lihtne ristkülik. Selle ruumi peab ise kodustama. Kui toad on erikujulised, pead ennast mõtlema sinna korterisse, leidma sobivad lahendused selle jaoks ja seejuures tekib ka kodutunne. See on mõtestatud tegevus.

Rotermanni keskus tõesti rahvale meeldib, ärimehed aga kurdavad, et koht ei „tööta”, äri ei lähe.

Millegipärast mõeldi, et see on keskus, ometigi on seal vähem poode kui näiteks Roosikrantsi tänaval. Kui see on keskus, siis tuleb sada poodi juurde teha ja mitmekesistada seda kompleksi! Enamik sellest kvartalist on veel ehitamata: kõik vanad paekivivaremed on tühjad, Metropoli ja Ahtri tänava vaheline ala on tühi. Hea, et siia on restorane ja kohvikuid tekkinud, paraku aga platsi valesse serva – terrass on pime. Oranži maja otsas, kuhu paistab päev läbi päike, on jällegi pood – milleks? Ventilatsioon on siin ehitatud nii, et saab teha restorani, poed ei too inimesi kokku. Kino on praegu selle koha kõige suurem mootor. Koht peab ise olema piisavalt atraktiivne, asukoht pole probleem.

Rotermanni teemaga haakub ka mereäärne ala. See on ka olnud üks su lemmikteemasid: oled teinud mitmeid projekte sinna ja korraldanud ka Tallinna mereäärse piirkonna arengut puudutava väikse konverentsi.

Põhiline, mille taga mereäärse ala areng seisab, on sadam. Tallinna sadama ala kokku on umbes 30 hektarit. Seda on planeeritud, siia on võistlusi tehtud, aga midagi ei toimu! Tihti on kõne all, et Eestis on võimatu planeerida, kuna krundid on väikesed ja naabrid ei saa omavahel läbi. Siin on üks suur ühe omanikuga tühi krunt, mida aga ei arendata, pargitakse ainult autosid! Siia mahuks Rakvere täis inimesi elama ja töötama, aga kui oli rannaalade seminar, siis Tallinna sadama esindaja teatas, et me ei räägi midagi … See on õudne, mis sel alal toimub! See turg seal – hoia peast kinni! Turistid tulevad laevalt maha ja käivad läbi selle linnarahvale suletud ostutänava, kus on vimpleid, mütse ja kampsuneid. See võiks olla avatud territoorium, aga kardetakse taskuvargaid … Mis kuvand seeläbi Eestist tekib?

Konverentsil sai mingi ettekujutuse, mida mere äärde on plaanitud. Millise mulje üldpilt sulle jättis?

Mere äärde on igale poole meeletult suuri mahte kavandatud ja on vähe usutav, et selliseid asju keegi kunagi ehitama hakkab. Minu meelest võiks hakata pärast planeeringu kehtestamist küsima mingit maksu, mis sunniks arendajat ka tegutsema, nii et jääks ära planeeringutega spekuleerimine ja arendajal tekiks vastutus ja kohustus ka asjaga edasi minna. Planeeringuga tõstetakse praegu lihtsalt krundi hinda. Kogu linn on täis arenguootuses kohti, aga seal laiutavad suured parkimisväljakud. Mingi tervikvisioon peaks olema, mingi plaan, et ühe asja teeme sellel aastal, teise järgmisel. On muidugi ka võimalik kohtadele ajutine funktsioon anda, aga mind häirib see arnoldmatteuslik otsustamatus: praegu ei ehita, lükkame järgmise generatsiooni lahendada selle, mida ise ei suuda. Tegelikult sai isegi nõuka ajal hästi teha, näiteks Bakuu kesklinnas on ka ehitatud sel ajal, aga nad on osanud kohandada neid võimalusi, mis siis olid. Natukene liiga ausad on siin oldud.

Sa oled teinud ka mitmeid nn utoopiaprojekte. Kuidas need on sündinud?

Need on sündinud ikka mingist intriigist või võimalusest, ei ole teinud päris platsi õhku. Pühavaimu kirikutorni projekt oli seotud torni põlenguga. Tekkis küsimus, kuivõrd me saame selle autentselt taastada. Mõtlesime (Kosmose arhitektid – toim), mis see kirik praegusel sajandil on: särav vorm ja tuulelipp? See on praeguses ajas liiga staatiline. Meie idee oli panna kiriku torni kiiver vilkuma nii, et see sobiks ajaloolisesse keskkonda. Mõtlesime, kuidas sellest kirikutornist, mis on kõigile armas, teha mingi teine, teise vormi ja mõttega asi, plastiline muutuva konstruktsiooniga tornikiiver, mis näeb küll välja samasugune nagu vana ärapõlenud osa, aga kliima muutuste või sotsiaalsete probleemidega seoses hakkab see muutuma, väänduma ja venima ning vastavalt kirikukalendrile ka värvi vahetama. Kirikus on ju kõik pühad eri värviga, kirikutorn peegeldaks seda linna. Sellel projektil polnud tellijat, lihtsalt tegime.

Teine ilma tellijata projekt oli Viru projekt.

Kui tuled vanalinnast välja, on igal pool mingi liiklusräga, millest ei saa üle, ikka peab maa alla minema. Viru ja Rotermanni suund on ärisuunad ja meie (Kosmose arhitektid – toim) mõte oli jätkata seda kaubanduslikku piirkonda. Selleks, et see sujuvalt toimiks, viisime autotee ja trammitee lahku, seejuures autotee sai praeguse Metro Plaza ja Forumi hotelli vahele viidud. Tagantjärele tehti ka liiklusanalüüs sellele projektile. Selgus, et meie lahendus erines olemasolevast umbes kümme protsenti, aga selle tulemusel tekkis jalakäijate plats ja trammipeatused jäid keset seda platsi. Üks ajend oli sel projektil veel. Kui vaadata väljakuid Tallinnas, siis need ei ole väga avalikud: kui tahad istuda näiteks Raekoja platsil, pead selle eest maksma – tellima joogi või söögi. Mõte oli teha sellele alternatiiv (Vabaduse plats, kus juba on tasuta istumiskohad, tekkis hiljem). Aasta oli siis 2005 ja töö pealkiri oli „2008” – aasta, mil see pidi valmis saama.

Kas see projekt jõudis ka kuhugi edasi?

Me arutasime seda projekti linna juhtidega, aga oluliseks sai Metro plaza ehitus, see, kui palju seal ruumi jäi autotee läbiviimiseks. Ma arvan, et varem või hiljem see siiski tehakse, ehkki nad tegid oma parklatesse sissesõidud just Metro plaza ja Forumi vahelt ja lükkasid sellega arengu kümme aastat edasi. Ärimeestel on vähe julgust, kõik on alalhoidlikud.

Kas selliseid omaalgatuslikke projekte on veel?

Üks omaalgatuslik asi, mida teen koos kultväärtuste ametiga, on Skoone bastioni sild. Ma arvan, et Rannavärava tee võiks panna kinni ja taastada Skoone bastioni muldvalli. Praegu on selline olukord, et bastionilt peab sama teed pidi, kust läksid, ka tagasi tulema. Bastione järjest ei saa läbida. Seepärast kavandamegi praegu sinna silda. Projekt on muinsuskomisjonist läbi käinud, nüüd on vaja vaid raha.

Tallinnas võiks olla rohkem poliitikuid, kes võtaksid linna arengu teemad vedada. Väikestes linnades on rohkem näha, et poliitikud tegelevad linna arendamisega. Siin Tallinnas käib mingi vale võitlus – pidev võitlus linna ja riigi vahel.

Sellega seoses meenub mulle Mustjõe planeering, mis sündis avaliku võistlusega 2002. aastal, aga mis läks vett vedama just riigi ja linna vägikaikaveos. Aastakümneid seisab kaunis mereäärne koht tühermaana, kuhu tavakodanik minna ei julge.

Seal oli kaks tobedat asja. Mustjõele pidi tegema sadevete puhastusjaama, vee teemaga tegeleb Tallinna Vesi, mis aga müüdi maha ja sellest sai eraettevõte, kellele Euroopa keskkonnainvesteeringuks raha ei anna. Ettevõte selles aga perspektiivi ei näe, sest tegemist on globaalsema eesmärgiga. Teine põhjus on, jah, see, et suur osa Mustjõe maast kuulub riigile. Riik on halb omanik, kes leiab, et tema maal peab ehitama hästi tulusalt, see tähendab palju, mitte niivõrd kvaliteetselt. Mustjõe oli meil esimene võistlus Kosmosega. Planeerisime sinna Paldiski maantee äärde äri-, ranna poole aga eri tüpoloogiaga elukvartalid, vahepeal olid rahulikumad alad, mis toetasid rannapromenaadi. See on hea koht linnas elamiseks: aiad, rand, hea ühendus, pole vaja autot – sama, mis Tallinna sadamas.

Sinu eelmise aasta suursaavutus oli kindlasti Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) korraldamine. Kust see mõte tuli?

Kunagi oli Tallinnas triennaal, see mulle väga meeldis, aga seda enam pole. Ma olen nüüd arhitektide liidu aseesimees ja minu vastutada on üritused ja näitused. Tore, kui Eestis toimuvad sellised vestlused, kus ei osale mitte niivõrd staarid, vaid pigem tõusvad tähed, kelle huviks on arhitektuuriteooria. Arhitektuur – see pole vaid majad. Kui oled kümme aastat maju teinud, läheb igavaks. TAB i raames toimunud näitusele „11 flirti” valisin sellised asjad, mis kompasid kunsti ja arhitektuuri piire.

Sa oled pigem arhitekt-kunstnik, nagu tavatsetakse öelda, tuntavalt kunstiakadeemia kasvandik. Paljud on seisukohal, et arhitekte peab õpetama tehnikaülikoolis, juba avati seal ka arhitektuuri õppetool. Kuidas sa sellesse suhtud?

Ma arvan, et seda võiks teha, aga alles siis, kui sealsed insenerid hakkavad tegema seda, mida insenerid peavad tegema. Insener on leiutaja, praegu õpetatakse seal konstruktoreid. Muidugi on nende seas ka üksikuid särasilmseid inimesi, aga enamus on paraku lihtsalt arvutajad. Ma olen käinud selles koolis, aga nii igav oli, et lõpuks enam lihtsalt ei läinud sinna.

Õpetagu kõigepealt insenerid maanteid projekteerima! Kliima paha – maanteed lagunevad? Leiutagu siis materjal, mis vastu peaks! Kõigepealt võiks tegeleda ikka nende asjadega, mis omal on tuksis! Kui palju läheb meil raha teede remondile! Ja liikluse projekteerimine – see on tehnikaülikooli nõukaaegne taak, pidevalt räägitakse mingitest normidest, inimene aga ununeb täiesti ära.

Teine küsimus on: kas on mõistlik anda mitmes koolis arhitektuuriharidust? Konkurents on ju muidugi tore, iseasi on aga see, kas Eestis on nii palju arhitekte vaja. Kui ühes koolis õpib aga viis ja teises viis arhitekti, siis pole võimalik korralikku õpet läbi viia, see pole jätkusuutlik.

Tean mitmeid, kes õpivad TTÜs, meil on ka tööl olnud selle kooli kasvandikke – see on EKAga võrreldes täiesti teine maailm. Õpikeskkond on väga oluline, just see vaimsus, oluline on loominguline õhkkond. Minupoolest võiks hoopis inseneriõppe EKAsse tuua.

Kosmose looming ei ole konstruktorile kõige lihtsam ülesanne. Näiteks seesama Aiamaja, millest ennist juttu oli, on väga keeruka konstruktiivse skeemiga – kuidas sellega hakkama saadi?

Aiamajal me vahetasime kaks korda konstruktorit, alles kolmas sai hakkama. Esimene, Eesti taustaga mainekas insener, ütles, et ta ei viitsi teha sellist asja ja pani kõikidele konsoolidele postid alla … Me ei olnud muidugi nõus sellega. Siis tulid soome insenerid, ka nemad ei saanud hakkama. Aga Maru Ehitusel, kes selle ehitushanke võitis, olid omad insenerid olemas, täiesti geniaalsed tegijad, noored leiutavad tüübid, lahendasid maja metallkonstruktsiooniga. Rotermanni ehitusel vahetasime ka mitu korda konstruktorit.

Läksid teistest Kosmose arhitektidest lahku, nüüd oled üksik hunt … Oled vist üsna domineeriv tüüp, kes suurde kollektiivi ei sobi?

Kosmos sai valmis. Nüüd on Stuudio Tallinn. Tegelikult mulle just meeldib kollektiivis töötada. Kas ma domineerin? See on teine küsimus. Aga ma töötan ikka kellegagi koos, isegi kirjutan kellegagi koos, et saaks arutada. Asjad aga muutuvad, see on elu. Me kõik kolm oleme samas väga õnnelikud, et nii on läinud.

Kui sa poleks arhitekt – mis see teine valik võiks olla?

Ma pole kunagi mõelnud selle peale. Ma pole tahtnud arhitektiks saada, see pole mingi teadlik valik, ma lihtsalt sain selleks. Vanemad on arhitektid, kasvasin sellest keskkonnast välja – miks ma peaksin midagi muud tegema? Mind huvitavad paljud asjad, aga need on arhitektuuriga ikka seotud, reisimine näiteks. Mul ei ole üht kitsast lõiku, millega tahan tegeleda. Arhitektuur täidab kogu mu elu, aga see pole selline valuline kohustus, mida ma pean tegema, teen seda, mis meeldib, teen nii hästi, kui välja tuleb. Vahel ei tule ka …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming