Arhitektuuri ainevahetushäired ja kasvuraskused

Kas Tallinna arhitektuuribiennaal peaks olema eriliste arhitektide omavaheline arvamusfestival või kõiki kõnetav ruumisündmus?

ELO KIIVET

Tallinna arhitektuuribiennaal „bioTallinn“ (TAB), 13. IX – 27. X 2017 üle Tallinna, peakuraator Caludia Pasquero.

Kuraatorinäitus „Antropotseeni saar“ arhitektuurimuuseumis kuni 27. X, kuraator Claudia Pasquero.

Sümpoosion „Paljupäine linn“ 14 – 15. IX Balti jaama ootepaviljonis, kuraator Claudia Pasquero.

Arhitektuurikoolide näitus Balti jaama jalakäijate tunnelis kuni 30. IX, kuraatorid Veronika Valk-Siska ja Merilin Kaup.

Installatsioonivõistluse näitus arhitektuurimuuseumis ja võistluse võitnud Gilles Retsini installatsioon arhitektuurimuuseumi ees. Võistluse žürii: Martin Tamke, Claudia Pasquero, Triin Ojari, Sille Pihlak ja Siim Tuksam.

Neljas Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB) ei ole justkui veel nii vana, et oleks põhjust hakata rääkima olemise mõttest, traditsioonidest või selle värskendamisest, aga just selliseid suuri küsimusi seekordne sündmus tekitab. TAB ulatub 1980ndate lõppu ja kuus korda toimuda jõudnud Põhja- ja Baltimaade arhitektuuritriennaalini, mis 2005. aastal sel kujul lõpetati, et siis 2011. aastal biennaalina uuesti sündida. Ühelt poolt on mõistetav omamoodi murdeea algusesse jõudnu soov mässata vananenud argipäeva vastu, teiselt poolt ei sobi liiga suured kingad tulevikku jooksmiseks.

Sisu

„bioTallinna“ pealkirja kandvat TABi tutvustati provokatiivselt: oletatakse, et loodust polegi olemas ning tulevik kuulub bio- ja infotehnoloogia kooslusele, sealhulgas ka maastikuarhitektuuris ja linnaplaneerimises. Seejuures kasutati sündmuse raames sõna „loodus“ ilmselt kõige sagedamini: looduslähedus, looduskeskkond, looduslik ökosüsteem, tehisliku vs. loodusliku piir jne. Samasugune vastuolu haigutab kuraatorinäituse pealkirja „Antropotseeni saar“ ja soovi vahel nihutada harjumuspärast inimkeskset vaatenurka. Peakuraator Claudia Pasquero ei soovinud biennaaliga lahendada probleeme, vaid muuta fookust, luua omamoodi eksperimenteerimise platvorm, et tõsta üldsuse (keskkonna)teadlikkust interaktiivsete kaartide (kalaparvede liikumine, vetikakasv, veepuhastusjaamad ja keemilised ühendid), kolmemõõtmeliste spekulatiivsete maastikumudelite ja tuleviku ökoloogiliste ehitusmaterjalide abil. Kokkuvõttes kujunes kogu üritus pigem materjaliteaduse rongkäiguks oma seninägematus ilus, mil maailmaparanduslik iseloom ja loominguliselt üsna habras kokkupuude arhitektuuriga.

Kahepäevane biennaali sümpoosion polnud seekord enam ise- ja eraldiseisev üritus, vaid kuraatorinäituse laiendus. Kuna seal võtsid sõna installatsiooni- ja visioonivõistluse võitjad ning näitusel osalejad, sai nii näituse kui ka ettekannete sisu tugevam (ja arusaadavam).

Tunnistan, et hoolimata pingutusest infot leida ja seda mõista tekitas TAB mus pigem segadust ja sügavat skepsist juba enne osalemist. Kuni poole sümpoosionini ei saanud ma aru, mis on seekordse suursündmuse teema, miks sellega tegeletakse: miks just siin, miks praegu, miks Tallinnas ja Paljassaares? Milline on kogu selle vilkuva ja kiirelt liikuva utopistliku tehnoloogia sõnum? Mis on kogu ürituse eesmärk, mis kasu osaleja sellest saab? Ja järsku avastasin end samasugusest mõttelõksust, mis tahes-tahtmata kipub tekkima: nõutakse kiiret käegakatsutavat tulemust, näiteks arvamusfestivalilt, Tallinna TEDx-ilt või kodanike foorumilt. Selline pahameel vallandub ikka ja jälle, kui mõte ei mahu Exceli tabelisse või kehtivasse bürokraatiamudelisse ehk kui midagi on suurem kui senine elu. Nii-öelda tulemus ei pea ju sugugi olema otsene, vaid lihtsalt inspiratsioon märkamaks ja mõistmaks ning seeläbi kas enda, ruumi või käitumismustri muutmiseks. Uue avastamine loob seniste teadmistega põnevaid ja kohati üllatavaid seoseid, aktiveerib igapäeva kinni jäänud aju ja sunnib parimal juhul iseseisvalt lisamaterjali otsima.

Näiteks võib pärast Heather Barnetti ettekannet hakata limahallituse fänniks ja ühineda rahvusvahelise intelligentsete organismide võrgustikuga (The Slime Mould Collective). Sinna kuuluvad teadus- või kunstieksperimente tegevad inimesed või need, kes on limahallituse koduloomaks võtnud (praegu on võrgustikus 875 liiget). Limahallitus on äärmiselt inspireeriv ja aktiivne organism, mis ei kuulu loomade, taimede ega seente hulka ning kelle lemmiktoit on kaerahelbed. Aju puudumisest hoolimata langetab ta otsuseid, näiteks leiab labürindis lühima tee toiduni ja jätab meelde õige teekonna. See teeb temast linnaplaneerijatele hea katselooma, omal moel inimühiskonnaga võrdväärse, kuigi koostööks on limahallitus selgelt parem kaaslane. Just sellele ladinakeelse nimega Physarum polycephalum organismile võlgneb sümpoosion pealkirja „Paljupäine linn“ („Polycephalum City“). Heather Barnett rõhutas oma kunstnikuvaadet kõigis teaduslikes katsetes, olgu laboratooriumis, näitusesaalis või linnatänaval. Tema eesmärk ei ole n-ö valmistoode, vaid pigem ärgitada küsima, algatada vestlus. Ta rõhutas pidevalt, et pole urbanist ega arhitekt, mistõttu talle jääb puhas loomisrõõm katsetada, kas linn on superorganism, kas inimesed on võimelised samasuguseks kommunikatsiooniks nagu limahallitus ning milline on nende suhe ruumiga. Ta ei tõtta teadlastega koos tehtud kunstiprojekte kohe linnaplaneerimisse üle kandma või tulemusi kitsasse raami panema.

Marcos Cruzi tutvustatud biokoloniseerimise mõistega seati kahtluse alla arhitektide valgete siledate pindade kultus (meenutagem Mati Undi „Sügisballi“ teravat „ainult puhtad pinnad ja eneseimetlus“). Ajaga ehitise pinnale tekkiv elu on hoopis suurepärane õhureostuse absorbeerija. Fassaadikivi laiguliseks ja ebapuhtaks ning seega ilunormidele mittevastavaks muutva organismi tõrjumiseks kulutatakse ebamõistlikult palju aega ja raha, kuigi selle asemel võiks seda võtta kui omaette väärtust ja hoopis võimendada. Loodusest inspireeritud disain ei ole nii tehnoloogiline ja/või futuristlikult sile, nagu see olema kipub. Cruzi sõnul ehitatakse jätkusuutlikkuse kattevarjus modernistlikke hooneid edasi. Sisulise muutuse toob vaid bioloogia disainiga integreerimine (biointegrated design).

Mitchell Joachim kirjeldas kooli, kus eri valdkondade tegijad vabatahtlikult hierarhiavabalt ja süsteemiüleselt üksteisega kogemusi jagavad ja vastastikku teadmisi edasi annavad, oma kätega teoorias õpitut ellu püüavad rakendada. Interdistsiplinaarsus omandab nii hoopiski sügavama ja uue tähenduse: konkurentsi asemel maksimaalsele sünteesile ja sünergiale keskendumine, avatud kontor selle sõna kõige laiemas tähenduses (mitte kabinetiseinteta ühisruum) tuleb kasuks ka ruumiloomele. Eestis pigem kitsast tehnooptimismist kantud targa linna puhul võiks sotsiaalsele ja ökoloogilisele tasandile rohkem tähelepanu pöörata.

Kohati tundub, et arhitektid võtavad end liiga tõsiselt. Performance’i vormis Urmo Metsa „Võimalikud majad“ raamatuesitluseta oleks kogu üritus, vähemalt ülipidulikult nimetatud galaõhtu, olnud liigagi tõsimeelne ja loid. Tassisin autogrammiga raamatut öösel peokohtades kaasas ning üks välismaa esineja küsis siira imestusega: „Kas see raamat on päriselt olemas?“ Ja kui ütlesin, et jah, seda just esitleti avalikult, siis oli ta jätkuvalt imestunud: „Nojah, ma olin seal, aga arvasin, et kogu esitlus on lihtsalt metafoor.“

Kontekst

TABi kataloogis kirjutab Villem Tomiste, arhitektuurikeskuse TABi ümarlaua juhataja, optimistlikult, et loodetavasti lükkab „bioTallinn“ ühiskonnas käima vajaliku debati: „TAB pole kitsalt arhitektuuriteoreetiline sündmus, festivali eesmärk on teadvustada laiemale üldsusele arhitektuuri ja linnaehituse tänapäeva- ja tulevikuperspektiive“. Pean siiski tõdema, et kui biennaali formaat jääb samaks, tuleb kas leppida tõsiasjaga, et ollakse väga kitsa erialase ringi huviorbiidis ja biennaal on omavaheline kohtumisplatvorm, kuhu tulevad vaid vapramad (sel aastal oli näiteks siinsete arhitektide osalus piinlikult vähene). Kui aga tõesti soovitakse see mõte tõelisuseks muuta, siis tuleb midagi põhjalikult ümber korraldada, et kitsukesest kajakambrist välja murda. Publikuhuvi on kahanenud ning mingi põhjus peab sel ju olema. Liiga ülbe on arvata, et tegu on puhtalt tasemel pealtvaatajate puudusega. Või kui ka on, siis peaks avalikkust harima ja rääkima asjast lihtsamalt ning kaasahaaravamalt. Ka visionäärid ja arhitektuuri avangard (see sõnapaar sümpoosioni vestlusringis kõlas) peaksid võhikutele vastu tulema, kõnetama ja veenma. Populaarteaduslik formaat ei ole arhitektuuris paraku veel väga levinud.

Põhiline omadussõna, millega biennaali iseloomustati, oli sel aastal ilmselt „keeruline“. Näiteks pressiürituse kuraatorinäituse tuuril kõlas tavapärane „Kas küsimusi on?“ ning pärast põgusat vaikust tuli häbelik vastus: „Kõik on nii keeruline, et ei oskagi küsida.“ Tuttav TTÜ infotehnoloogia doktorant kehitas seepeale küll vaid õlgu: „Mis siin ikka keerulist …“. Keerulisus pole iseenesest halb, pingutus käib arendava mõttetööga kaasas. Kindlasti on motiveeriv näha koduõuel maailmatasemel teadussaavutusi. Küsimus on ikkagi ühiskonnaga suhtlemises, erialaringist väljapaistmises ja -murdmises. Biennaali läbiv morbiidne kujundusgraafika (must tekst lillal taustal) teemapüstitusest arusaamist ei lihtsusta ega tee üritust linnaruumis nähtavamaks.

Kõige lihtsam vahend suhestuda on kontekstiga haakumine. Kuigi biennaaliga on püstitatud eesmärk olla piirkonna suurim rahvusvaheline arhitektuurifestival, väidetakse, et TAB on tihedalt seotud Tallinnaga. Seekord see ei väide ei pädenud, sest kuigi „bioTallinn“ oli tinglikult asetatud Paljassaarde, võinuksid kõik need biosüsteemid ja interaktiivsed kaardid (nn biomehaanilised prototüübid, nagu kataloogis targalt on kirjutatud) olla ükskõik kus maailma paigas ega oleks seetõttu midagi kaotanud. Kas ja kui palju peaks TAB olema seotud koha ja konteksti, Eesti ja Tallinnaga? Milles seisneb sel juhul siinse konteksti tähendus ja olulisus? Kas biennaal on UFO, mis laskub tühermaale, heidab uurivaid valgusvihke, väljastab mõne veidravormilise maavälise objekti ja lendab siis kiirelt edasi? Ehk peaks vaatama vaatemängust ja vau-efektist kaugemale ning tungima sügavamale ühiskonda?

Oletame, et elukaugus oligi siht, mitte tööõnnetus, mille põhjustas liiga rahvusvaheline meeskond ja selle habras side Eestiga. Sel juhul on selle biennaali tulemus hoopis positiivne, kuid eesmärk tulnuks sõnastada teisiti: igapäevaelust kõrgemale tõusmine ja inspireerimine on arengu katalüsaatorid. Mis ühele on innustus, see teisele ajaraisk, sest põrkuvad asjalikkus ja ideaalid. Eestis ei pruugigi iga teema kõnetada, sest meil puudub biennaalil esitletuga samaväärsel tasemel teadustöö või praktika, kuid ühiskonna areng vajabki vahepeal järeleaitamist, argipäevast ja väikeste asjade maailmast väljaraputamist.

Fookus

Kui kuraatorinäitus ja sümpoosion põimusid ning moodustasid teineteist täiendava terviku, siis „bioTallinna“ muud üritused jäid üldise kontseptsiooniga lõdvalt seotuks. Satelliitprogrammi ainus tõeline kohaspetsiifiline ja inimesi aktiivselt kaasav ettevõtmine oli arhitektuurikooli ja Ruumiringluse koostatud orienteerumismäng Paljassaare perepäeval. Seda saab muide iseseisvalt mängida, kui kodulehelt alla laadida kaart väikeste loovate ruumiülesannetega. Aasta tagasi antud intervjuus lubas peakuraator Claudia Pasquero Paljassaares palju rohkem kohal olla ja seal ka tegutseda, tuua see osa linnast taas linlaste kaardile, aga see töö – haakumine kohaliku kontekstiga – jäi millegipärast tegemata.^*

Rahvusvaheline arhitektuurikoolide näitus, mis täitis 2013. aastal linnahalli ja muundus 2015. aastal TABi laboriks, on seekord üles sätitud Balti jaama tunnelisse. Hea ja käidav koht ning teravmeelselt kujundatud näitusestendid, energiaringesse ühendatud valguskastid. Paraku pole potentsiaal täielikult ära kasutatud, sest koolide ja projektide kohta käiv info on äärmiselt napp, nii et õiget pilti ei saa kätte ei töödest ega koolidest. Sellest on kahju, sest noorte kaasamine võiks olla märksa olulisem osa biennaalist, sh arhitektuuritudengite osaluse suurendamine. Arhitektuurinäitusi kummitab see tont tihti: kuidas esitada kokkuvõtvalt pikka ja keerulist protsessi ja/või projekti, nii et info oleks piisav ja arusaadav, aga päris tehnilist seletuskirja läbi lugema ei pea? Eriti teravalt kerkib see küsimus esile sääraste hüpiknäituste puhul, mis on tavapäraste galeriiseinte vahelt väljas ja köidavad rohkem juhuslike möödakäijate tähelepanu. Kui rõhuda vaid visuaalile ning tehtud tööd laiemalt mitte mõtestada, siis on mõistetav ka näitusekülastaja pealiskaudsus ning võõrandumine. Ei saagi aru, kas näitus on seekord jäänud lihtsalt poolikuks või on sisu langenud vormi ohvriks. Igal juhul võiks TAB tegeleda põhjalikumalt noorte ehk järelkasvuga, näiteks või sellegagi, et osalejate seas oleks rohkem tudengeid ning noortele suunatud programm võrdväärne põhiüritustega.

Installatsioonivõistlus, mis kuulub eelmisest TABist peale programmi, on end õigustanud, sest annab tõusvatele tähtedele võimaluse silma paista ja midagi päriselt valmis ehitada. See on n-ö professionaalne hüppelaud, mis kõnetab nii osavõtjaid (tunnistuseks 200 võistlusele saadetud portfooliot) kui ka ruumikasutajaid. Objekt püstitatakse silmapaistvale kohale Rotermanni soolalao ees ja on vaadeldav ka taustateadmisteta.

Seekord tekkis esikolmiku ja ühe äramärgitud töö tutvustamise järel nii mõnelgi küsimus, miks eelistati just Gilles Retsini puitinstallatsiooni. Mingil määral subjektiivsust on iga loomingulise võistluse võidutöö väljavalimisse paratamatult sisse kirjutatud, ka mitmeliikmelise žürii korral. Huvitavatest ettepanekutest tuleb välja tuua töö, mis pani ette koolilaste kaasamise paviljoni ehitusse (bioplastikust ehitusmaterjali „küpsetamine“ kodus või koolis ning siis arhitektide ehitatud puitkarkassile kinnitamine) ning biofilter (kollektiivselt loodav/muudetav õhufilter, mis reageerib liiklussaaste hetkeolukorrale). Gilles Retsini võidutöö on määratletud kummalisel kombel eituse kaudu: antipaviljon ei koosne postidest ega taladest, vaid ehitusklotsidest. Pretensioonikast teooriast hoolimata näitab see, et kokkupandavate lihtsate elementide kombineerimisel saab luua väga erinevaid vorme (ja ehitisi).

Lõpetuseks laenan president Toomas Hendrik Ilvese mõtte ja tõden, et see, mis on toonud arhitektuuribiennaali siia, ei vii meid enam edasi. Kahtlemata on TABi loomine olnud keeruline ja selle teematõstatused palju väärt, aga – mis on ikkagi biennaali eesmärk? Tuleb endalt küsida, kas TAB on erialasisene kokkusaamiskoht, kus vaadata endasse, või võimalus kõnetada ühiskonda. Viimasel juhul tuleks kujundada biennaalist sõna otseses mõttes ruumifestival. Piinlikult hõre publik biennaali kõigil üritustel, krooniline (huvi-?) inimpuudus on ju selge märk, et muutus on vajalik.

* Merle Karro-Kalberg, Paljassaare tagasitoomine Tallinna kaardile. – Sirp 16. IX 2016.