Arhitektuuriga täidetud suvepäevad

Margit Mutso

14. ja 15. juulil peeti Eesti Arhitektide Liidu (EAL) ja Eesti Sisearhitektide liidu (ESL) ühised suvepäevad. Kaunis Haapsalu linn, põnevad esinejad ja suvepäevade lustlik olemus meelitas kohale umbes sada viiskümmend inimest. Arhitektide suvepäevi on korraldatud juba kümmekond aastat ning sellest on kujunenud üritus, kuhu tullakse perega, kus kohtuvad eri põlvkonna arhitektid, aga kus räägitakse ka väga tõsistel teemadel. Tänavune üritus kandis pealkirja „Riigi arhitektuur”, seminari osa juhtis arhitekt Yoko Alender ning esinesid Tartu ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni emeriitprofessor Marju Lauristin, Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) juhatuse esimees Elari Udam, Ralf Lõoke arhitektuuribüroost Salto ja tuntud arhitektuuribüroo NL Architects asutajaliige Walter van Dijk Hollandist. Arhitektid on aastaid rääkinud riigiarhitekti vajadusest ning selgitanud selle ameti olemust, tellinud ka vandeadvokaat Jüri Raidla büroost vastava dokumendi, kus selgitatakse riigiarhitekti rolli (vt Jüri Raidla, Riigiarhitektiga ruumi reostuse vastu, Sirp 6.V 2011). Ja ikka kostab siit-sealt hurjutamist: riigiarhitekt – see on ju Albert Speer –, mees, kes käsib, poob ja laseb, arhitektuuririndel muidugi … Võib-olla peaks unustama selle nimetuse – riigiarhitekt – ehkki sellist ametinimetust kannavad mitmes Euroopa riigis arhitektuuri ja planeeringute valdkonnas nõustavad inimesed. Võib-olla peaksime hakkama rääkima riigi arhitektuurinõunikust, et jääks kõlama tema nõustav, suunav, mitte keelav-käskiv-karistav positsioon?

Marju Lauristin peab arhitektuuri sõnumiks, kommunikatsiooniks ja meediumiks – teateks sellest, kust me tuleme ja kes me oleme. Tema ettekandes kõlasid sellised mõisted nagu vaimu ja võimu dialoog, siirdekultuuri ja identiteedikriisi representatsioonid, arhitektuuri sotsiaalsed väljakutsed, ühiskonna fragmenteerumine ja getostumine: Tiskre sündroom, Lasnamäe vs. kesklinn, Uus Maailm vs. uusrikkad. Lauristini hinnangul peegeldavad Tartu ülikool ja riigikogu hoone oma kuue sambaga otsekui võimu kõrgemat positsiooni või siis vaimset võimu, mida inimene läheb ülikooli otsima. Need on võimu hooned, kuhu lihtinimesel on raske sisse pääseda. Rahvusraamatukogu hoone oli nõukogude ajal kui võimu ja vaimu dialoog. Kultuur oli vastupanu vahend ja kultuuri abil püüti end eraldada ideoloogilisest väljast. „Raine Karp on selle sõnumi rahvusraamatukogu näol kivisse valanud,” ütles Lauristin.

„Kas arhitektuur saab muuta ühiskonda ja inimesi? Arhitekti tahe muuta riiki riigi abiga ilusamaks, terviklikumaks, paremaks – on see utoopia või on see tõesti võimalik?”

Lauristini sõnul on arhitektuur alati aus, peegeldades seda, missuguses ajas me elame, millised on väärtused, milline on valitsev võim. Arhitektuuri kaudu tahutakse kivisse sõnumeid oma ühiskonnast, riigist. Arhitektuuri lammutamisega võetaks aga nagu tekstist sõnad välja. Eesti on Marju Lauristini hinnangul olnud üks kõige ägedamaid riike, kes on läinud ühest ühiskonnast teise, Sakala keskus oma iroonilise arhitektuurikeelega kõneles nii mõndagi ajast, mil ei saanud öelda otse. Riik on aga iroonia suhtes allergiline. Nn Karla katedraali lammutamine on Lauristini arvates uue vaimse tsensuuri näide, see on kui püüd unustada, kust me tuleme. Noor riik on lapselikult sirgjooneline – mitmetasandilisust ei mõisteta – ja nii kerkivad ka sellised objektid nagu näiteks vabadussammas.

Samas tõi Lauristin ka positiivseid näiteid, mis aitavad uskuda, et arhitektuur saab aidata meie vastuolulist ning lõhki aetud ühiskonda – näiteks Rakvere keskväljak, mis on väga avatud, demokraatlik ja julge, üle nõukogudejärgsest keskkonnast. Või siis Tartu Ahhaa keskuse ümbrus, mis on samuti nagu Rakvere keskväljak väga inspireeriv ja loomulik keskkond noortele.

Marju Lauristini ettekandes oli tunda skeptitsismi riigiarhitekti suutlikkuse osas vaimu võimu eest kaitsta, ta võrdles seda meie prokuratuuri tegevusega: „Neil on ju tohutu võim, aga vaadake, kuidas prokuratuur vaevleb … Milline peaks olema see põhiseadus, mis annab riigiarhitektile sellise võimu, nagu on prokuratuuril? Kas me tahame sellist põhiseadust?” Lauristini üks olulisim kõlama jäänud mõte oli: „Riigiarhitekt – see peaks olema president või peaminister!”

Elari Udam oli arhitektide ees esinejaks RKASist kindlasti parim valik. Taktitundelise, tasakaaluka ja rahuliku esinemismaneeriga mõjus ta positiivsemana kui mitmed tema kolleegid, kes on juba aastaid oma jõulise, arhitektuuri suhtes üsna ebakultuursete väljaütlemistega arhitektid välja vihastanud. Kõige kurjem sõda käib riigipoolse suurima arhitektuuritellija ja arhitektide vahel seoses autoriõigusega, mille RKAS järjepidevalt projekteerimislepinguga arhitektilt ära võtab. Udam põhjendas seda kiirusega: tähtajad on kukil ja kui arhitekt hakkama ei saa, on vaja kiiresti palgata uus. Kummaline, et riigitellijal on kiirem ja talle satuvad viletsamad arhitektid kui erasektorile, kus pigem nõutakse arhitektilt, et ta oma töö tööjoonisteni viiks – keegi ei tule selle pealegi, et poolel teel hobuseid vahetada. Udami sõnul on see seotud teise suurima valulapsega riigi tellimuste juures, meie riigihangete süsteemiga. Erinevalt näiteks Soomest ei arvestata Eestis projekteerija valikul üldjuhul kvaliteediga ning ainumääraja ka arhitekti puhul on projekti hind. Kohati on see ilmselgelt selline, mille eest ei ole võimalik tööd hästi ära teha, aga see ei loe. Ostetakse sisuliselt põrsas kotis (erand on vaid arhitektuurivõistlus) ja siis satutaksegi hätta, ehitus venib ja tulemus on vilets. Sellised seadused tulevad paraku rahandusministeeriumist. Rahandusminister on kindlasti üks esimesi inimesi, kes vajaks riigiarhitekti suunamist: arhitektuur ei ole taburet, mille võib juba järgmisel aastal aknast välja visata. Arhitektuur on püsiväärtus (või püsiõudus), vähemalt meie ajaskaalas, see on riigile oluline asi!

Riigi hoonete tellija on Udami sõnul hädas ka päevapoliitikaga: poliitikud tahavad ju linte lõigata, silma paista, olla kirjutatud ajalukku, aga ikka kipub aeg käest voolama ja nii ei antagi piisavalt aega ei kvaliteetse projekti koostamiseks ega ka ehitamiseks. Lisahääleke valimistel on olulisem kui vähemalt sajandiks loodav keskkond …

Udami ettekanne mõjus aga üldiselt arhitektidele positiivselt. Väidetavalt on RKAS mõistnud, et mõnegi nõudega arhitektile on mindud üle piiri ning on huvitatud arhitektidega kompromissi leidmisest. Loodetavasti ei ole see vaid osav poliitiline sõnakõlks.

Oma seostest riigi arhitektuuriga rääkis arhitekt Ralf Lõoke. Salto arhitektide tööde nimekirjas on suur hulk tellimusi, mille taga on riik. Salto lauale on need jõudnud arhitektuurivõistluste kaudu: maanteemuuseumi välialad, Sõmeru keskusehoone, Tartu kesklinna kool, põllumajandusülikooli spordihoone jne. Lõoke rõhutas oma ettekandes persoonide, isikute tähtsust projekteerimise ja ehitamise faasis: nii arhitektidel kui ka tellijatel tuleb muutuda koos projektiga, olla sellega kaasas, areneda koos sellega. Hoone õnnestumine on kindlalt seotud tellijaga: kuivõrd teadlik ja järjekindel ta on, kuivõrd ta usaldab projekteerijat, nõuab projektijärgset ehitamist või vastupidi – hakkab arhitekti seljataga ehitajaga n-ö semmima (seda tuleb ette just riigi tellimuste puhul, mitte erasektoris). Peaaegu kõik arhitektid räägivad, et kompetentse tellijaga on suur tõenäosus jõuda hea lõpptulemuseni, koos ühise eesmärgi nimel töötades on võimalik lahendada ka keerulised probleemid. Ühe viimase näitena tõi Lõoke põhuteatri, mille ehitamiseks pole ju Eestis normegi. Legendaarne tuletõrjespetsialist Vassili Hartšuk tuli ise gaasipõletiga ehitusele, et selgitada, kas põhuehitis sobib tuletõrjuja seisukohalt kogunemishooneks või ei. Suure probleemina tõi Lõoke välja olukorra, kui hoone lõppkasutajat projekteerimise ligi ei lastagi. Kõige hullem on aga kollektiivne vastutamatus, see, kui kellelgi pole isiklikku huvi asi lõpuni viia.

Pikema loenguga oma loomingust esines hollandi arhitekt Walter van Dijk büroost NL Architects. NL Architectsi loomingut iseloomustab pidev funktsiooni, tüpoloogia ja vormiga eksperimenteerimine. 2009. aastal anti neile Mies van der Rohe parima noore büroo preemia, 2010. aastal pälvisid nad Euroopa linnaruumi preemia ning 2011. aastal Amsterdami parima elamu võistlusel I ja II preemia. 300 slaidi tehtud töödega olid väga inspireerivad ja andsid büroo tegemistest suurepärase ülevaate. Lõviosa projekte on Hollandis, üksikud välisprojektid on tulnud läbi sealse arhitektide liidu, mis ekspordib aktiivselt hollandi arhitektuuri ja vahendab Aasia tellimusi. Van Dijk oli samas üsna kriitiline teise kultuurikeskkonda projekteerimise suhtes – peaaegu võimatu on hästi tabada võõrast konteksti.

Loenguplokk lõppes kolme eesti tudengi töö esitlusega, Walter van Dijk andis neile ka oma hinnangu. Mõte oli suurepärane. Paraku kukkus see läbi seetõttu, et kaks tudengit kolmest ei olnud ise kohal. Teine kord tuleks valida esitlemiseks pigem vähem atraktiivsed tööd, kui et lasta projekte seljataga kommenteerida. Nii ei teki ei arutelu ega dialoogi, ei ole rahval huvitav ega tudengitel asjast kasu.

Suvepäevade õhtune pidu suurepärase õhtujuhi Jaak Printsi juhtimisel ja Katerina Sokolava klassikaliste klaverihelide ning Chalice’i vaimukate laulude saatel kaunil Haapsalu promenaadil kuursaalis pani arhitektide suvesuursündmusele väärika punkti. Üks mõte jäi veel kummitama – ehk võiks seda üritust veelgi laiendada, teha kogu arhitektuurivaldkonna ühised suvepäevad? Miks mitte kaasata ka disainerid, planeerijad ja maastikuarhitektid? Ja muidugi riigiarhitekti, kui ta ükspäev peaks kuskilt välja ilmuma.