Arhitektuurijoonis – projekti ja kujutise vahel

EPP LANKOTS

Arhitektuuri tegemine ja selle kogemine on viimase saja aasta jooksul olnud lahutamatult seotud representatsioonivahendite ja -tehnikate arengu ja levikuga. Beatriz Colomina on kirjutanud oma nüüdseks juba üle 25 aasta tagasi ilmunud ja siiani mõjukas raamatus „Privaatsus ja avalikkus. Moodne arhitektuur ja massimeedia“ („Privacy and Publicity: Modern Architecture as Mass Media“) esimesena sõdadevahelisest modernismist kui meediaproduktist, mitte kui kunstilisest saavutusest. Käsitledes arhitektuuri erinevate representatsiooni­süsteemide kompleksina, asetab Colomina hoonete kõrvale samaväärsetena joonised, fotod, filmid, näitused jms. Tänapäeval võiksime seda nimekirja täiendada arvuti abil teostatud ruumi­simulatsioonidega. Suve lõpus ilmus Eesti arhitektuurimuuseumis hoiul arhitektuurijooniste paremikku tutvustav raamat „Joonistatud ruum“, kus on ühe meediumi ehk arhitektuurijooniste abil näitlikustatud arhitektuuri tähendusloome konteksti ja vahendite XX sajandi jooksul suuresti kujutisekeskseks muutumine.

Arhitektuurijoonise funktsioonid

Arhitektuurijoonisel on iseenesest täita mitu ülesannet. Esmalt toimib see infokandja või töövahendina, et esitada arhitekti idee füüsilises ruumis. Arhitektuurijoonis ehk vaade, lõige või plaan on osa projektdokumentatsioonist kui tervikust, võimaldades asjaosalistel teha otsuseid ruumiliste muutuste kohta ja seejärel kavandatu teostada. Tehnilise infoga varustatud jooniste kõrval on projekti koosseisus sageli mitmesugused esitlusjoonised ja illustratsioonid (arhitekti vabakäelised skitsid, varasematel aegadel pliiatsi või tušiga tehtud, tihti koloreeritud perspektiivvaated), mille eesmärk on vahendada arhitekti mõtte­staadiume ja teha tulevik illustratsiooni abil ettekujutatavaks. „Joonistatud ruumi“ ongi koondatud peamiselt seda sorti nii-öelda ilupildid enne arvutiajastut ehk aastatest 1848–1994, peale perspektiivvaadete ja visandite on kaante vahel veel ka valik fantaasiaprojekte. Kuigi raamatus on reprodutseeritud ka mõni ühele leheküljele mahtunud tervikprojekt vaadete, lõigete ja plaanidega (1923. aastal tundmatu ehitusinseneri kavandatud Paide elamu ja Mart Pordi 1946. aastal koolitööna valminud nädalalõpumaja projekt), on illustreeringud raamatus algsest kontekstist lahutatud. Arhitektuurijoonis on siin esitatud individualiseerituna ning allub sellisena hoopis teistlaadsele, kujutisega seotud instrumentaalsusele. Arusaadavalt ei ole selles raamatus võetud eesmärgiks põhjalikult analüüsida jooniste ideoloogilisi, retoorilisi, imagoloogilisi jm omadusi. Nii Triin Ojari kui ka Mait Väljas avavad oma sissejuhatavas tekstis siiski arhitektuurijoonise tähenduse nüüdisaegses museoloogias, kus joonise visuaalne mõjuvus, kunstikvaliteet ja arhitekti nimest tulenev väärtus on paljude muuseumikollektsioonide kujunemise alusprintsiip.

Joonis kui kujutis

Kujutisekeskne lähenemine arhitektuurijoonisele pakub siiski paeluvaid võimalusi nii joonise enda kui arhitektuuri avastamiseks ja uurimiseks ning seda raamat vaatajale ka võimaldab. Koostajad annavad hea ülevaate eri perioodide kujutamiskaanonitest ja tüüpilistest tehnikatest. Raamatus saab jälgida joonise esteetika muutumist XX sajandi esimesel poolel juugendi romantilisest akvarellvaatest rangema mustvalge tuši- ja pliiatsijooniseni 1930ndate alguses või sõjajärgsete aastate helesinise taevaga (sots)realistliku illustratsiooni muutumist vabakäeliseks jooniseks. Muu hulgas on esile toodud viltpliiatsi kui uue töövahendi osa kujutuslaadi muutumises: näiteks Mart Pordi joonistused Mustamäe vaatetornist (1963) ja Väike-Õismäe ringlinnast (1968). Niisamuti iseloomustavad joonise muutumist ümberlülitused objektikeskse ja keskkondliku kujutamisviisi vahel. Inimeste ja autodega lisandub joonisele arglik urbanistlik tunnetus August Volbergi 1936. aasta Haapsalu Laidoneri-nimelise sanatooriumi projektis. Vahelduva eduga püsib arhitektuuri esitamine linnamelu kontekstis Tallinna kooli kontseptuaalse arhitektuurijoonise tulekuni 1970ndatel, mil joonis puhastatakse ümbritsevast ning keskendutakse joonise või kujutatud objekti sisemiste suhete analüüsile. Autorikeskselt lähenedes näeme ühelt poolt meisterlikku joonistusoskust keeruliste konstruktsioonidetailide avamisel (Ernst Kesa akna ja ukse läbilõiget kujutav joonis või Alar Kotli Mõisaküla kiriku konstruktsiooni skeem), tihedate ruumivaadete konstrueerimist (Roman Koolmari Detroiti ülikooli tudengite puhkeruumi vaade 1952. aastast), aga ka intellektuaalsel dialoogil rajanevat subjektiivset kujutuslaadi (Veljo Kaasiku hommage à Alvar Aalto, 1980–1982). Jooniste valik võimaldab jälgida ka vaataja positsiooni muutumist joonise esitamisel. 1940ndatel tõuseb arhitektuurijoonise vaatepunkt tänavalt õhku, tõstatades ühtlasi küsimuse selle militaartehnoloogiliste seoste kohta (õhust territooriumi kontrolli all hoidmine ja hõivamine) ja näidates perspektiivimuutuse kaudu võimu performatiivsust. 1940ndate lõpus ja 1950ndate alguses kavandatakse aktiivselt linnakeskusi ümber, koostatakse generaalplaane ja väiksemate alade lahendusi: selles valikus on huvitavaim harva reprodutseeritud Harald Armani Tallinna kultuurikeskuse kava (1945–1946) pliiatsiga teostatud õhuvaade. 1970ndate süvenev elukeskkonna kriitika väljendub aga arhitektuurijoonises vaataja perspektiivist loobumises. Tallinna kooli arhitektide aksonomeetriad toovad fookusesse arhitektuuri autonoomsed reeglid ja kunstilise kujundi primaarsuse, muutes arhitektuurijoonise hilissotsialismi intellektuaalseks mänguväljaks.

Mart Pordi viltpliiatsijoonistus Mustamäe vaatetornist (1963). Eesti arhitektuurimuuseum

Sandra Mälgu lühikesed saate­tekstid annavadki üldjuhul vaatajale mitmesuguseid kasulikke vihjeid joonis­te lugemiseks, juhatades märkama detaile ja uusi väljendusvahendeid. Seda sorti vaataja instrueerimist või harimist võinuks julgemaltki viljelda, avada näiteks veel rohkemate jooniste visuaaltehnoloogilise mõjutustaotluse (nt jooniste retoorilised võtted reaalsuse konstrueerimisel). Sageli on pildi saatetekst aga informatiivne pigem kujutatu kui kujutava suhtes, ehkki just viimane on selle raamatu teema.

Joonise materiaalsus

Selle raamatu ampluaast on jäänud paratamatult välja joonise retseptsioon, mulle eriti paeluv teadlase või ajaloolase suhtumine arhitektuurijoonisesse. Omaette küsimuste kompleksi võiks üles ehitada puhtalt arhitektuurijoonise kui ajaloodokumendi ajaprojektsioonide peale ehk käsitleda seda, kuidas joonisel on esitatud üheaegselt tulevikku (veel valmimata ruumi) ja minevikku ning kuidas saame ajaloolastena nende tasandite vahel liikudes arhitektuurist kirjutada. Teoreetiliste rännakute kõrval saab joonise mõtestamise siduda ka selle vahetu, materiaalse kontekstiga. Arhitektuurjoonis on ikkagi valminud ennekõike kasutamiseks, kättevõtmiseks, lehitsemiseks. Vana joonise fluidum ei piirdu visuaalse mõjuvusega, vaid sellel on sügavam sensoorne kvaliteet, mis tuleneb ühtlasi lõhnast ja paberi puudutusest või joonise lahtivoltimisele kuluva aja tunnetamisest. Selle kokkupuute ergastavat mõju toidab muidugi uurija võimaliku avastuse ootus. Omaette tähtsus on ka märkmete, templite, allkirjade, kuupäevade, kritselduste ja kommentaaride kihtidel ehk sellel, kuidas on ühes visuaalses kujutises kokku saanud dokumendiesteetika ja kunstiline kujund. Raamatus reprodutseeritud joonis on petlik ka joonise formaadi osas, mille erakordne suurus (või väiksus) on teinekord osa uurija elamusest.

Kuigi raamatus ei kuulutata otseselt arhitektuurijoonise kadu arvutiajastul, mööndakse siiski lähitulevikus terendavat reaalsust, mil digitaalsete tööriistadega loodud arhitektuur hakkab muutma muuseumide kogumis- ja näitusetegevust. Sellega koos on muutumises ka uurija kogemus, mis – veel materiaalsest kinni hoides – nihkub samuti üha enam kujutise valda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht