Arhitektuurikoolide kaleidoskoop

Selleaastased lõputööd kinnitavad üha selgemat suundumust kunstniku tüüpi loojatest ühiskondlike valupunktide osutajateni ehk konkreetsest hajusama suunas.

ELO KIIVET

Mai lõpust juuni keskpaigani toimusid arhitektuurikoolide lõputööde kaitsmised ja näitused. Eesti kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuri ja linnaplaneerimise ning sisearhitektuuri osakond, Tallinna tehnikakõrgkooli (TKK) arhitektuuri instituut ja Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) arhitektuuri ja urbanistika akadeemia lõpetajate teemavalik ja tööde rõhuasetused kajastavad ilmselt hästi arhitektuurimaailma trende, mistõttu on neil silma peal hoidmine peale tulevaste üliõpilaste kasulik ka teistele ruumiloomes osalejatele. Tundub, et üha vähemaks jääb klassikalist maja tegemist ja valdavaks on saanud sotsiaalse suunitlusega, kohati väga delikaatsed, et mitte öelda mikroskoopilised, ja erialapiire hägustavad sekkumised. Mõneti jätab see mulje vastutustunde vähenemisest, soovist vältida selgesõnalist kujundusjuhist, teisalt just vastutustunde laienemisest, soovist parandada maailma rohkem, kui arhitektuuri mahub. Olevikust põgenemine, leppimatus pealesurututud kaanonitega või erialasest piiratusest väljamurdmine?

EKA arhitektuuritööde tase oli ühtlane ning hea üldmulje loodi ka „TASE’18“ näitusel vabade kunstide teaduskonna hoones Lembitu tänaval. EKA selle õppeaasta lõpetamine kannab üldse ühtpidi hüvastijätumaiku praeguste (ajutiste) ruumidega ja teistpidi ootusärevust, et järgmisel aastal on kõik hoopis parem ja saab uues majas uue hingamise. Enamik arhitektuuritöid tegeleb suuremõõdulise linna- või maastikuplaneerimisega (Keldrimäe asum, Paldiski visioon, Za’atari põgenikelaager, Tallinna koriluskoridor, Mustamäe eakasõbralik avalik ruum, jalakäijate linn, Kesk-Eesti argimaastikud, Pirita-Vastseliina palverännutee, Lasnamäe klindi maastikuvõrgustik), kust eristus mõõtkavas väga selgelt ainult linnahalli ümbersünniprojekt. Huvitaval kombel oli kõigis kolmes koolis esindatud ühe tööga veidi sümbolistlike mõjudega matmispaiga, rituaalse ruumi teema.

TTÜ arhitektuuritööde näitus arhitektuuri ja disainigaleriis andis küll ülevaate selleaastastest töödest, aga veidi auklikul moel, sest ilmselt ruumikitsikuse tõttu said näitusel end täies mahus esitleda kaitstud 11 tööst ainult paar. Mõnel töö puhul oli planšettide arvuks suisa kaks, mistõttu kindlasti kannatasid tehtud töö arusaadavus ja ka usutavus. Huvitavamatest teemadest jäid silma Jõhvi tõmbekeskus-energopolis, koolimajad ja Harku karjääri taaskasutus. Aukohale oli asetatud aga suur makett rahvusooperi uuest hoonest Vanasadamas. Tööde üldmulje oli magistritaseme kohta ootamatult kasin. Ehk oli küsimus näituseformaadis ja tööde tõeline sügavus ei mahtunud avalduma? (Nende kaitsmisel ei õnnestunud ainukesena käia.) Või on tegu jätkuvalt oma nägu otsiva väga noore, 2014. aastal (taas)avatud arhitektuurikooli muredega? Kindlasti võib aga väljapaneku põhjal öelda, et tööde visuaalne keel oli kolmest koolist kõige vanamoelisem, konservatiivsem.

TTK lõputööde näituse 30 lõputööd täitsid tihedalt ära nii rahvusraamatukogu võlvitud näitusesaali kui ka neljandiku koridorist. Kuna tegu on ikkagi bakalaureusetöödega, on tase ebaühtlasem. Nelja-aastane õpiaeg on pikem kui skeemis 3 + 2 üldiselt, mis tähendab, et esile tõusevad üliõpilased, kes on osanud õpingutest maksimumi võtta ja konkureerivad oskustelt magistritega. Teises äärmuses on need, kes on haridusse ja diplomisse suhtunud asjalikult, ei ole püüdnud hüpata üle oma varju ja rahulduvad praktiliste „käsitööoskustega“. Õnneks on viimaseid vähe ja lõpetajate rekordiliselt suur arv teeb üldmulje pigem meeldivaks, erialaselt huvipakkuvaks. Lõputööde üldpilt sarnaneb üllatavalt palju EKAga ning seda võib rakenduskõrgkooli puhul lugeda komplimendiks, kuigi ilmselt mängivad siin oma osa nii juhendajad kui ka üldised moevoolud, mille järgimine on muutnud arhitektuuri üleilmselt tihti liigsarnaseks tooteks. Põnevamate töödena tõusevad esile Paevälja mälestusaed, Kosmose kunstigalerii, Kalana kunstisadam ja Louis Kahni keskus.

EKA sisearhitektuuri ingliskeelse magistriprogrammi kaitsmised toimusid seekord Kurtnas Valve Pormeistri kunagise linnukasvatuse katsejaama kuulsas keskusehoones, mis vastandus eriti tugevalt arhitektide Kanuti gildi mustade seinte ja akendeta blackbox’ile. Klaustrofoobilisuse asemel tuli Kurtnas loodus sisse uksest ja aknast ning võib-olla mõjutas ka kaitsmiste atmosfääri – see oli vabam, aktiivsem ja mõneti laiema haardega. Nii täitus sisearhitektuuri osakonna juhataja Hannes Praksi sündmuse linnast väljakolimise eesmärk: tekitada omamoodi avatud akadeemia. Väljasõidu meeldivaks küljeks kujuneski algselt selle mõistlikkuse küsitavus ehk äralõigatus pealinna pealesurutud kiirest tempost, rööprähk­lemisest jm praktilistest ettekäänetest. Publiku hulk ja läbilõige olid ikkagi samad, hoolimata sellest, kas toimumiskoht asub maal või südalinnas. Tõeline huviline tuleb niikuinii (eriti kui korraldajatelt on nii buss kui ka kehakinnitus) ja juhuslikku möödakäijat ei paelu ka ostukeskuse leivasabasse paigutamine.

Sisearhitektuuri nelja kaitstud magistri­töö puhul oli eriti selgelt näha kaugenemist traditsioonilisest sise­arhitektitööst. Kolmandat aastat uutest seikluslikest tuultest kantud eriala eesmärk tundub olevat hoopis eriala kui sellise piiride kaotamine, seda näitavad nii (kohati üsna ekstreemsed) kursuseprojektid kui ka kutsutud juhendajad. Oma loogika siin tõesti on, sest miks peab ruumiloomeinimesi lahterdama. Aga kui nn vana kooli haridusega asjatundjad eest ära kaovad, siis kuidas tagada kvaliteet ja pädevus? Valiku­kohas ruumi kureerimine vs. projekteerimine on ilmselgelt praegu kaalukauss esimese poole. Mitmekesisus ja kirjusus võiks aga tähendada ju sedagi, et ka osakonna sees on võimalik valida, sh omandada klassikalisemat käsitlusviisi ja oskusi.

Kõiki kaitsmisi jälginuna tekib vägisi küsimus, kuidas tõmmata piir akadeemilisuse ja loomingulisuse, praktilisuse ja mõttevabaduse vahel. Selge see, et heal juhul saab need esmapilgul vastandid edukalt kokku panna, aga tihti ei saa ei üliõpilane ega hindamiskomisjon, pealtvaatajatest rääkimata, lõpuni aru, mille alusel töid hinnatakse. Lõputöö kaitsmine ei ole pelgalt diplomi vormistamise formaalsus, vaid ühelt poolt küpsuseksam (iseseisev mõttetöö, analüüsi, üldistuse ja uue kvaliteedi loomise näitamine), teisalt viimane õppetund. Seega peaks hoolikamalt läbi mõtlema kogu kaitsmise – kuidas üles ehitada ajakava (kahetunnine mahajäämus on selgelt liiga piinlik), milline on tagasiside vorm, kuidas soodustada arutelu (sh pealtvaatajaid kaasates), kuidas vähendada ilma põhjendusteta sisutühje hinnanguid (ilus, kole, igav, kena). See kõik kajastub ka komisjoni suuruses, selle tasakaalustatuses ja/või mitmepalgelisuses, töökeeles, mida kõik osalejad võrdselt mõistavad ning dialoogi, ideede põrgatamise ja mõttearenduse võimaluse loomises. Õppeprotsessi tulemuslikkuse tagab ju ikkagi sõnumite selgus ja arusaamise kindlustab arutlus.

Nii nagu kaleidoskoop näitab eri värvi klaasitükikesi peeglite abil kirevate kujunditena, saab Eesti arhitektuurikoolide lõputöödest kirju pildi, mille hindamine sõltub tihti vaataja-arvaja taustast ja maailmanägemisest ehk peeglitest ja võib seega anda täiesti erineva pildi. Kahju ainult, et koolide erinevust (nt kunsti- vs. tehnikakool, akadeemia vs. rakendusharidus) nähtu ei avalda, mistõttu kipuvad need koolid liiga sarnase mulje jätma. Kui juba kaleidoskoop, siis ikka selgelt erinäoline!


Katrin Koov,

TTÜ hindamiskomisjoni liige

TTÜ töödes on tunda ajakohaste sotsiaalsete teemade kasvu. Tervelt kolm tööd tegeles koolikeskkonnaga, mis peab vastama muutunud õpikäsitusele. Igaüks neist lähenes pisut erineva nurga alt – pakuti võimalusi tüüpkoolimaja uuendamiseks, keskenduti erivajadustega lastele või uue kooli loomisele.

Mitmed linnaplaneerimise tööd lähenesid ülesandele siiski klassi­kaliselt ja kuivalt, nüüdseks juba veidi iganenud XX sajandi planeerimis­põhimõtteid arvestades. Planeerimisvaldkonna huvitavamad tööd tegelesid hoopis maastikuga – nii oli hästi läbi kaalutud ettepanek karjääri kasutuselevõtmiseks vee- ja motospordikeskusena ning jõeruumi avastamine ja elavdamine.

TTÜ töödest oodanuks siiski palju rohkem praktilisi uurimisteemasid ja tehniliselt uuenduslikke lahendusi, mida värsketest magistritöödest paraku ei leia. Läbiva probleemina võib välja tuua teooria ja praktika nõrga seostamisoskuse. Mitmed huvitavad leiud olid jäetud lihtsalt sinnapaika, kuigi oleks võidud integreerida projektilahendusse ja seeläbi jõuda palju isikupärasema lahenduseni.


Endrik Mänd,

TTK hindamiskomisjoni liige

Sel aastal oli tase võrdlemisi kõrge ja ühtlane. Üks põhjustest oli ehk see, et ei olnud valitud planeerimisprojekte, mis tavaliselt jäävad kuhugi planeeringu ja arhitektuuriprojekti vahepeale ning seejuures sageli mõlemas mõttes nõrgaks. Üha sagedamini valitakse sotsiaalseid teemasid, mitte lihtsalt suurt ja uhket objekti, kuigi oli ka selliseid. On märgata, et sageli on tööd stiililt juhendaja nägu, mis samas ei ole otseselt kriitika.

Parimaks tööks valiti krematoorium ja mälestusaed – suurepärane asukohavalik ja maastikku sulandumine, detailideni läbi mõeldud lahendus. Märkimist vääris ka kunstigalerii Kosmose kino juures, julge lahendus, üks mahukamaid arhitektuuriprojekte, ning Laiuse ordulinnuse külastuskeskus – restaureerimisprojekt ei ole just sage lõputööde valik.

Teemavalikus tasub tunnustada, et üldiselt oli oma võimeid hästi hinnatud. Vaid üksikud ei suutnud valitud teemast üle käia. TKKle sobilikult olid pea kõik projektid seekord nn päris projektid – ei tegeletud arhitektuuriutoopiate, puhta kontseptualismi või teoreetiliste vormiotsingutega.


Peeter Pere,

EKA hindamiskomisjoni esimees

Viimastel aastatel on esile tõusnud sotsiaalne närv, mis kajastub ka teemade valikus. Sellega on suuresti seotud empaatiavõime, ego tagaplaanile asetamine – üks tänapäeva arhitektuuri suundadest.

EKA magistritööde rõhk on töö teoreetilisel osal, analüüsil. Mõnel puhul varjutas tekstiosa väljapakutud ideelahenduse graafilise osa. Märgusõnadeks on sel aastal linnaruumi uuring, kainus ja asjalikkus, vähene sekkumine, empaatia ja entusiasm, kompost, hightech vs. lowtech. Tavalise, argise linnaruumiga tegelemist oli mitmes töös, seda positiivses võtmes.

Kõiki töid tuleb tunnustada, igaüks oli ajamahuka ja omast vaatepunktist parima lahenduse pakkunud. Üllatas Tartu Sõpruse tankisilla lahendus, seal tuleb lisaks huvitavale arhitektuurile ja ideele esile tõsta vaba ja käsitöötundega maketti. Tartu võiks rikastuda peale lennuvälja stardiraja pikendusel oleva ERMi ka tankodroomist välja kasvava „Rialtoga“. Samuti oli väga huvitav taskukohase eluaseme teema, mis on juba pälvinud ka Tallinna linna stipendiumi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht