Arhitektuurikriitika uued rõivad

Triin Ojari

Arhitektuurikeskuse korraldatud jaanuarikuine välkloeng arhitektuurist ja kriitikast oli antud loenguseeria senist kohati haralist formaati silmas pidades erakordselt kompaktne ning ühte teemasse räägitud. Väitlusjuhina tegutsenud Andres Kurg võttis teemaks arhitektuurikriitika  koha kaasaja kultuuripildis ning küsis, kas kriitika on üldse olemas, kust seda leida ja kes seda ülepea loeb. Rääkima olid peale minu palutud kirjanduskriitik Märt Väljataga, arhitekt Veljo Kaasik, kuraator Anders Härm, linnaaktivist Kadri Klementi. Ühe esinejana ei hakka ma kõiki kõnelejaid üle refereerima, oli halastamatut asjalikkust ja unenäolisi mõttematku, nagu ikka jäi küsimusi üles rohkem, kui tuli vastuseid.         

Küll aga on arhitektuurikriitika teemana kahtlemata väärt seda, et sellest ikka ja jälle rääkida – või mis jälle, ei meenu, et kriitika kirjutamise kõrvalt keegi nii väga metatasandi, kirjutamise enda teemal üldse oleks sõna võtnud. Kas on millestki terviklikust üldse rääkida? Või on see nagu pimedas toas käsikaudu kobamine, nii et kõik pärast täiesti erinevaid asju  kirjeldavad? Lääne arhitektuurimeedias, kus kriitika ja teooria kadumisest või paremal juhul teisenemisest palju räägitakse, tuginetakse alati kunagi eksisteerinud püsivale ja tugevale traditsioonile, kus arhitektuuriteadlastel ja -kriitikutel oli kaasaja arhitektuuri kuulutamisel kaalukas roll. See oli möödunud sajandi kuueseitsmekümnendatel, kui mõjukamad lääne ajalehed palkasid tööle esimesed professionaalsed arhitektuurikriitikud (USAs on väidetavalt  praegu arhitektuurikriitik täiskohaga tööl umbes kümnendikus ajalehtedes) ja eelkõige Ameerika ülikoolides produtseeritud nn kriitiline arhitektuuriteooria muutus autonoomseks, asjaks omaette ning palju huvitavamaks, kui nende kirjutiste valguses valminud majad.     

„Arhitektuuriteooria on enda alla haaranud arhitektuuri kultuuri – see ei teki enam spontaanselt, vaid seda tuleb teadlikult konstrueerida, dekonstrueerida enesekesksete teoreetiliste protseduuride abil,” kirjutab kogumikus „Architecture Theory Since 1968” selle koostaja  K. Michael Hays. See 1998. aastal ilmunud artiklite kogumik on väga paks raamat, üks mitme omataolise seast, mis ilmus toonases arhitektuuriraamatute buumis. Tupik, ütlesid ühed. Liiga hot, et katsuda, ütlesid uue sajandi alul teised. Me vajame midagi jahedamat, cool’i – midagi, mis programmilisuse asemel oleks ähmasemate piirjoontega ja kergem. Sest meediamaailm ja selle loodud nn avalik sfäär on vahepeal tohutult muutunud, ajakirjandus  kui kasumimarginaalidel (ja tänaseks ammu ka nn klikkidel) põhinev äri asus arhitektuuri hoopis teise nurga alt kajastama. Sajandilõpu tarbimislookas lettidele ilmus uue tootena kõike, arhitektuurist retseptideni miksivaid elustiiliajakirju. Leheveergudel hakkas hägustuma piir arhitektuurikriitika ja tootetutvustuse vahel. Rääkimata pildikeskse globaalse maailma pealetungist: kõik maailmas ehitatu oli kohe ja kõigile teada-näha ja nii on ka Eestis  mitmed kriitikud oma sõnavõttudes keskendunud halvustavalt ühe või teise maja välismaiste eeskujude tuvastamisele, nüsides väidetavaid originaalsuse loorbereid. Ent maailm ongi muutunud, sündmuste toimumise ja sellega kaasneva infovoo samaaegsus ongi tema toimimise viis. Arhitektuurist kirjutamise viis pole ammugi detektiivi kombel vormikaanonite tuvastamine. Postajastul on arhitektuurivallas aastaid olnud märgiline valdkondadevahelisus,  laialitõmmatus, autonoomia asemel afišeeritakse seotust majanduse, kultuuri, poliitika, logistika ja mille kõigega veel. Meediamaailmast laenatud tööriistadel ei hakka siinkohal pikemalt peatumagi – Photoshop ja visuaalse kujundi loomise võimekus on muutnud arhitektuuri fiktiivset avalikku ruumi loova meedia lemmikkülaliseks, ajastu guru – arhitekt Rem Koolhaas – loob „visuaalse kultuuriga” tegeleva reklaamibüroo ning annab muu hulgas  välja raamatu oma loomingust odavas paperbackformaadis, kaanel imal kollaaž Koolhaasi tehtud Hiina telemajast, mille ees Georg Bush, friikartulitops peas, hoiab krutsifiksi. Vastandumise asemel pop ja iroonia.     

Kokkuvõttes on muutunud nii arhitektuurist rääkimise viis kui vahendid – võimatu on ilmselt üle hinnata foto (ja fototöötluse) võimalusi muu hulgas ka kriitilise sõnumi edastajana, majadest kirjutatakse kasutaja, elaniku silme läbi või siis tehakse hüpe näitekunsti, novelli, koomiksi või päeviku formaati.  Nii linnaplaneerimises kui poliitikas moesõnaks saanud „osalus” väljendub arhitektuuris mitmesuguste personaalsete kaardistuste või linnaaktsioonide näol. Vähetähtis pole siinjuures seegi, et uurimusliku visuaalse projekti elluviijaks pole enamasti sõnakunstis koolitatud teadlane-kriitik, vaid tavaliselt arhitekt või fotokunstnik, mis kahtlemata on rikastav nähe eelkõige sõna töövahendina kasutavale kirjutajate ringile.   

Kui eespool oli juttu kriitika kadumisest angloameerika maailma aruteludest, siis Eestis on koos avanemisega globaalse maailma tuultele toimunud kõik protsessid üheaegselt  ja kiirendatuna. Olgu kohe öeldud, et praegune madalseis elukeskkonna või arhitektuuri kajastamisel igapäevases trükimeedias on ilmselt rekordiline. Kui välkloengul jäi kõlama, et arvukate koondamiste tõttu pole päevalehtedes palgal enam kunstikriitikutki, siis mis veel arhitektuuritoimetajatest rääkida. Tõsi, siinsamas Sirbis nüüd selline toimetaja on ja nali naljaks, aga meedia formaadistumine tähendab ühtlasi seda, et mujal ma nii pikka juttu koos ühe  väikse mustvalge pildiga ju avaldada ei saakski! Ühest küljest pole meil nagu olnudki tugevat kriitika traditsiooni ega ka tugevat ühe lehe juurde kinnistunud kriitiku figuuri, kelle arvamust oodatakse hirmu ja põnevusega. See-eest on aga tugev arhitektuuriajaloolaskond ja juba seitsmekümnendaist (toona, tõsi, sageli ka arhitektide kirjutatuna) kuni ühe hooga tänini on kestvalt kirjutatud ajaloolisest linnakeskkonnast ja selle väärtustamisest, samuti arhitektidest  kui väärikaist ajaloolistest figuuridest või sõltumatuist loojaist. Kui arhitektuurikriitika vähese ilmumise põhjusena „kolletavate” lehtede kultuurikülgede ärasulamine kõrvale jätta, on ilmselt üheks põhjuseks ka vastolu ootustes – nappi 3000 tähemärki pressitud kokkuvõte majadest kui suveräänsetest teostest tundub mõttetu ja aegunud lähenemine, kuid lehtede formaat ja kontseptsioon nagu enamat ei võimalda. Kui teoreetikud on meile  korranud, et meediaväli on konstrueeritud ja põhiküsimuseks on see, millises paradigmas ta lugejale nähtusi esitab, siis on arhitektuurist rääkimise viis – kes ja kuidas seda teeb – eriala määratlemisel äärmiselt oluline. Epiteetideküllane jutuke kodukujundustrendidest või põrmustav jutt arhitektide allkirjamüümisest?     

Arvamuslugu teisel lehel või kriitpaberil lisaleht, kuhu reklaamide vahele juttu ka vaja?  Aastaid tagasi anti päevalehes uutele majadele punkte nagu missivõistlusel, ETV kultuurisaade „Op!” näitab arhitektuuri vääramatult vaid ühe maja võtmes ja kõneleva arhitekti enda suu läbi jne. Kõik see raamistab, kujundab arhitektuurist kas snobistliku nišitoote, pehme keskkonnaloo või tõelise stsenaariumidega tegeleva tulevikuteema.   

Ajakirjanikuharidusega lehetoimetajate või erialalt kunstiteadlaste kõrval on puudu arhitektidest arvajad (erandeid muidugi on) – tööd ju niigi palju ja sõnaseadmisviis hoopis teine, pealegi Eesti kitsastest oludes teadagi teemaks  ju enamasti teise kolleegi töö… Kui mõned väikesed erialaväljaanded välja arvata, siis ei ole meediaväljale pääsenud ka juba mainitud tänapäeva visuaalse kultuuri mitmekülgsuse najal sündinud teistsugused arhitektuursed uurimisvahendid. 

Siit jõuame aga tõdemuseni, mida ka välkloengul korrati: kuivõrd nii meediakanalid kui  kirjutajad ise on äärmiselt killustunud, puudub ühtne arusaadav keel, mille abil omavahel kommunikeeruda, siis on tegelikult kadunud ka nn ideaalne lugeja, kellele arhitektuurist kirjutaja oma sõnumi suunab. Online-maailmas puudub nii eksperdi kui kontrolli mõiste oma tavatähenduses, kõik blogijad või foorumites osalejad võivad olla kriitikud ning võimalused oma loomingu avaldamiseks on piiramatud. Ruum, kus kriitika toimib ja kus seda loetakse,  on pihustunud ning kas see lõpeb kriitika jaoks lõpliku marginaliseerumise, kontrollimatu infovoo või millegi muuga, on veel ebaselge.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming