Arhitektuurinäitus kui ihamasin

Arhitektuuri kureerimisse on jõudnud kogemuslik pööre.

INGRID RUUDI

Näitus „Ekspeditsioon „Wunderlich“. 11 sisearhitekti“ arhitektuuri­muuseumis kuni 28. II, avatud laupäeviti ja pühapäeviti kella 12-13. Näitusel osalevad Bruno Tomberg, Leila Pärtelpoeg, Vello Asi, Teno Velbri, Mait Summatavet, Taevo Gans, Aulo Padar, Juta Lember, Eerik Olle, Pille Lausmäe, Taso Mähar. Kuraator ja tekstide autor Carl-Dag Lige, kujundanud EKA sise­arhitektuuri tudengid Hannes Praksi juhendamisel, Renee Altrovi fotod, graafiliselt kujundanud Aadam Kaarma, keeletoimetanud Katrin Hallas, tõlkinud Adam Cullen.

Näitusel „Ekspeditsioon Wunderlich“ on üksteist kunstiakadeemia eri aegadel lõpetanud sisearhitekti, aga keda ei ole, on Richard Wunderlich. Tühja kah, mõtled, sümbolina ju kena ikka, ja unustad soolalao hämara keldrisaali lavastusse süvenedes Eesti sisearhitektuuri isakuju puudumise. Kuid seda väljahõigatu puudumist võib võtta ka kui väikest võtit, mis avab ukse hoopis üldisemate küsimusteni arhitektuurinäituse võimalustest ja piirangutest, vaatamiskogemusest, mängudest meediaga ja publiku mitmekesisusest.

Heroilisus

Näituse ülesehitus ja kontseptsioon on väga tugevalt keskendatud vormile, milleks on kohtumised valitud sisearhitektidega. Eeldasin kuidagi enesestmõistetavalt, et meie sisearhitektuurihariduse järjepidevust ja sidusust manifesteerival näitusel esindatud autorid on kõik olnud õppejõud, aga oli erandeid. Eelkõige esitab näitus sisearhitektide kui loojaisiksuste portreesid selle sõna laiemas tähenduses: efektse valguslahenduse abil silm silma vastas seisev portreefoto, millele lisab lähedalolekut portreteeritava hääl, kui ta pajatab õpingute eredamatest momentidest ja selgitab oma loomingulist kreedot. Kõigile külastajaile jagatavas kataloogis on fotod arhitektide tööruumidest või -laudadest – see on veel üks samm lähemale, võimalus vaadata intiimset tööprotsessi. Riivamisi laenab see käsitlusviis celebrity-kultuurist, kus valitud kaadrid toidavad profaani uudishimu kuulsa looja vastu, kuid kokkuvõttes tugevneb karismaatilise kunstniku kuvand veelgi ja rõhutatakse traditsioonilist arusaama, et ruumiproduktsioon toetub eelkõige suurtele loojaisiksustele. Koos efektse ruumilis-valgustusliku lahendusega, kus tegelased sugestiivselt justkui pimedast sügaviku põhjast esile astuvad, on see sedalaadi pühalikustamine, mida oskan seostada – võib-olla põhjendamatult – eelkõige teatritaustaga osalistega kujundusmeeskonnas. Mingil kombel kõlas see kokku teise teatriinimeste ruumiinstallatsiooni, kunagise „Kultuurikupliga“ Vabaduse väljakul – sama heroiline, kuigi mitte päris sama õõnes.

Arhitektidelt kogutud meenutustele sekundeerivad valitud kursuse- ja diplomitööd ehk märgid nende loomingutee algusest. Need on projektid ja joonised, mida varem näidatud ei ole ega ole nad, nagu koolitööd ikka, tingimata ka esitatud autorite loomingule väga iseloomulikud. Nappide vahenditega on nende kaudu siiski osatud välja joonistada olulisemad suundumused sõjajärgse Eesti (sise)arhitektuuris. Kui vahetult pärast sõda võis teha traditsioonilist kõrge rookatusega talumaja (Bruno Tombergi taluelamu, 1947), siis paar aastat hiljem tuli juba orienteeruda pompoossetele stalinistlikele esindusruumidele (sama autori Tallinna Riikliku Raamatukogu lugemissaal ja vestibüül, 1950). 1960. aastate saabudes sai kergemalt hingata ja tähelepanu jagus ka puhkusele looduses (Teno Velbri aiamööbel, 1963) või moodsas linnas (Taevo Gansi kohvik Moskva, 1963), kümnendi edenedes läks meeleolu kohati suisa kergemeelseks (Taevo Gansi varietee, 1966). Kolhoosimajanduse õitseng tõi maale nii linnalise eluviisi (Juta Lemberi kolmetoalise maaelamu sisekujundus, 1968) kui ka maastikku muutvad linlikud administratiivhooned (Aulo Padari Viljandi näidiskatsesovhoosi peahoone sisekujundus, 1968). Hilissotsialismist leiab nii moodsate läänelike ruumitehnoloogiate kohandamist (Erik Olle lükandseinad, 1983) kui ka efektselt ulmefilmilikke, reaalsusest juba üsna irdunud interjööre (Pille Lausmäe administratiivhoone eskiisprojekt, 1983) kuni Nõukogude Liidu lagunemisaja vaimu hakkab ilmekalt peegeldama usuteema esilekerkimine kasinas minimalistlikus võtmes (Taso Mähari Rõude kabel, 1990).

Kuid selleks, et arhitektuuriloo arenguloogikat ruumis laiali asuvate projektide põhjal kokku panna või, veelgi enam, diplomitööde ideid ja käekirja autorite küpse loominguga kõrvutada ning selles kontekstis nautida, on vaja üksjagu spetsiifilisi taustateadmisi. „Ekspeditsioon Wunderlich“ mõistab, et seda kõike ühe näitusega pakkuda pole lootustki ja on otsustanud kõnetada publikut täiesti teistsugusel moel, lüües oma sihtgrupid lahku julgemalt kui ükski senine arhitektuurinäitus. Asjatundmatu vaataja saab näituselt eelkõige meelelise kogemuse – „imetabase, lavastusliku sündmusruumi“, nagu on kirjas kataloogis, mis kütab iha kõigi tänapäevase meediatarbimise reeglite järgi. Ootused jäävad rahuldamata, väljalubatu täitmata: jutustusekatked jäävad poolikuks või segunevad jutustajahäälte paljususse*, arhitektide loomingut on vaid näpuotsaga ja seegi vähene jääb selgitavate tekstideta pigem mõistatuslikuks. Ometi jõuab selle rahuldamata iha kaudu vaatajale kohale sündmuse eksklusiivsus: näitus toimub vaid kahel päeval nädalas tunnikaupa, valgus süttib just nimelt sulle ja just sind oodanud inimene tõstab valgete arhiivikinnastega ettevaatlikult vaatamiseks projekti, ühe joonise kaupa. Mistõttu paneb ta, võib-olla esmakordselt, ka tähele, et joonis pole mitte lihtsalt kujutis, vaid aja märkidega ainueksemplarist artefakt. Esmalt ootusi pettes suunatakse vaataja tähelepanu vaatamise protsessile, püütakse teadvustada ja tähtsustada näituse kui kogemuse erilisust ning selleks lähevad käiku kõik vahendid helist, valgusest ja pinnaefektidest läbimõeldud meediakampaaniani. Kuidas muuta kogemus ihaldusväärseks ja suunata see laiemale publikule, on sisearhitektuuri kateeder eesotsas Hannes Praksiga hiljuti mujalgi katsetanud. Selles osas sarnaneb Wunderlichi näitus ülemaailmset furoori tekitanud metsaruuporite juhtumiga: väljareklaamitud metsa helide võimendamisega saavad need objektid heli­uurijate väitel üpris kehvasti hakkama. Kuid see lubadus ongi mõeldud pigem värske ja intrigeeriva söödana, et meelitada vaataja kohta, kus tegelikuks kogemuseks on märksa võimalusterohkem kohtumine looduse või pigem hoopis iseendaga.

Kogemuslik pööre

Dorothea von Hantelmann on täheldanud viimaste kümnendite näitusepraktikas kogemuslikku pööret, mis mõistagi kajastab meie kaubakülluses heaoluühiskonna üldisemat keskendumist toodete omandamise asemel kogemuste intensiivsusele ja kvaliteedile. Esteetikakeskne elustiil ning eneseloome kaalutletud valikute ja unikaalsete kogemuste omandamise kaudu ei ole enam kõrgklassi hobi, vaid igaühe kohustus. Ühtlasi muutub ebausaldusväärseks pelk visuaalsus, autentsemat kogemust peab pakkuma kehaline sfäär. Muutub ka muuseum. Teadmisi jagavat entsüklopeedilist muuseumi asendab kogemuse intensiivsusele keskenduv sünkroonne muuseum, kust saadav esteetiline laeng ei ole niivõrd aja(loo)line, kuivõrd ruumiline ja isegi hedonistlik. Muuseumi tähtsus teadmusasutusena ei kao, kuid need teadmised sõltuvad esituskontekstist ja vastuvõtja kogemuslikust häälestatusest.

Siin on aga vahe, kas kogemus piirdub stsenaariumikohasega või suudab teos või näitus tekitada olukorra, kus kogemus sünnib ja kujuneb vastastikuses suhtluses. „Ekspeditsioon Wunderlichi“ puhul tuleb siin välja näituse kontseptsiooni nõrgim moment. Kataloogi väitel on näituse ettevalmistamisel olnud keskne osa EKA praegustel sisearhitektuuri tudengitel ja paljuski on näitus mõeldud hommage’ina oma õpetajatele. Info kogumine ja sellele väljundi otsimine ning hiljem etendusena väljamängitud näitusel osalemine toidab ilmselt rohkem kui miski muu siseringi ühistunnet ja tekitab põlvkondadevahelist sidet. Seda enam hämmastab, et näitusel on tudengid taandatud statisti rolli, neil ei ole võimalust oma eelkäijate töödega kuidagi suhestuda – kujundusprintsiibi järgi on nad elavad stendid, kes peavad püsima tummad, niivõrd kui see viisakuse piirides vähegi võimalik on. See lahendus kindlasti tugevdab veelgi hardusmeeleolu, kuid ometi on kasutamata potentsiaal, mis loonuks näituse kui mitmel tasandil toimiva osaluskunstiteose.

Soolaladu külastades püüdsin siiski projekte hoidvaid tudengeid küsimustega mitmeti provotseerida. Sain vastuseks nii isiklikke hinnanguid kui ka põnevaid taustateadmisi. Olukorras peituv suhtluspotentsiaal murdis end ette nähtud tummast pantomiimist läbi, kuid üliõpilased, kes ei olnud näituse ettevalmistamisega otseselt seotud, tunnistasid, et nad esitletavast materjalist suuremat ei tea ega eeldanud, et peaksid vaataja sisearhitektide loominguga kurssi viima. Selline, Claire Bishopi mõistet kasutades, „allhangitud autentsus“ oli ootamatu ja röövis näituselt kui kogukonnaloome vahendilt mõnevõrra sära. Arhitektuurinäituselt dialoogivõimalust otsivaid vaatajaid ongi vähe, tõdesin järgmisel nädalavahetusel eksperimendi korras ka ise stendiks kehastudes. Sageli tekitas projekte hoidva inimese kohalolu vaatajates kohmetust nagu teatris ikka, kui on oht kujuteldava neljanda seina kadumiseks. Sellegipoolest oleks olnud võimalusi märksa tuumakamaks kogemuseks, kui ettevalmistus hõlmanuks ka valmisolekut ja soodumust dialoogi pidada. Igatahes püstitas „Ekspeditsioon Wunderlich“ mitu põnevat küsimust arhitektuurinäituse võimaluste ja olemuse kohta. Kui mõni vastus oligi ebaveenev, siis küsimused polnud seepärast vähem väärtuslikud.

* Sisearhitektide intervjuudest plaanitakse koostada veebiarhiiv. Selleta oleks kogutud materjali praegune kohtlemine küll tuuldepillamine.